Eesti elab muutuste ajal. Muutused on tingitud eelkõige ühiskonna arengust tulenevatest tendentsidest nagu suund demokraatiale ja Euroopas olemine, suund turumajandusele ja infoühiskonna tormiline areng, suund individuaalsele vastutusele, kasvavad sotsiaalprobleemid ning kolmanda sektori aktiviseerumine.

 

Eeltoodud muutused eeldavad spetsialistidelt nende protsesside mõistmist, lahtimõtestamist ja teisenenud lähenemisi valdkondlike probleemide lahendamisel.  Suund demokraatiale eeldab rohkem koostööd, läbirääkimisi, arutelusid, initsiatiivi, kokkuleppeid ja individuaalset vastutust. Euroopas olemine on reaalsus, see on meie riikluse püsimajäämise garantii. Selleks, et Euroopas hästi toimida ning suuta anda omapoolne panus ühisesse arengusse on vaja tunda Euroopa kultuurikeskkonda ja võõrkeeli, teha koostööd erinevate partneritega, olla spetsialistidena mitmete lepete ja konventsioonide käivitamise juures, teha ühiseid uuringuid ja algatada projekte eesmärgiga liikuda inimeste parema elukvaliteedi tagamise suunas. Infoühiskonna tormiline areng on kaasa toonud vajaduse uute ja pidevalt muutuvate infotehnoloogiliste oskuste järele, et informatsiooni edastada, leida, analüüsida ja tõlgendada. See on omakorda toonud kaasa muutuvad rõhuasetused õppimise ja õpetamise käsitlustes. Suund turumajandusele eeldab spetsialistidelt suuremat mobiilsust ja kiiret reageerimist, mis on vastavuses turu nõudluse ja pakkumisega. See mõjutab ka sotsiaal- ja haridussüsteemi, kus üha enam tuleb arvestada erinevate ootuste ja vajadustega ning valmisolekuga elukestvaks õppimiseks nii õpetajate kui õpilaste tasandil. Suunaga individuaalsele vastutusele kaasneb vajadus teha valikuid, otsustada ning täpsemalt määratleda igaühe vastutus tehtu eest.

 

Eeltoodud tendentsidele lisaks mõjutavad Eesti ühiskonna arengut üha suurenevad sotsiaalsed probleemid, nagu sotsiaalne tõrjutus, pikaajaline tööpuudus, vähemusrahvuste integratsiooniprobleemid, kasvav kuritegevus, kasvav narkomaanide arv, seda eriti noorte hulgas, oht AIDS-i ja HIV viirusesse nakatunute arvu tõusuks jne, samuti kolmanda sektori aktiviseerumine ja jõuline väljaaste elukeskkonna erinevate probleemide lahendamisel. Eesti ühiskonnas 1990-ndate ühiskondlikest muutustest tulenevad protsessid on kaasa toonud vajaduse tänases sotsiaaltöö praktikas enam keskenduda sotsiaalteenuste korraldusega seotud probleemidele, sest Eesti üleminek turumajandusele on kaasa toonud erinevatele sotsiaalsetele sihtrühmadele toimetulekuprobleeme ning nendega seoses on vaja pöörata suuremat tähelepanu elanikkonna kindlustamisele sotsiaalteenustega nii riigi kui omavalitsuste poolt.

 

Kõiki neid muutusi arvestades tuleb igaühel meist tegeldes oma põhitööga arvestada ka küsimusega meie riikluse püsimajäämisest ehk vajadusega säilitada rahvuslik identiteet. Missugune on seejuures hariduse roll muutustega kohanemisel ning elu edendamisel ning missugused on uued suunad sotsiaaltöötajate koolitamisel Eestis, need on peamised diskuteeritavad küsimused, millele tuleb sotsiaaltöötajaid koolitavatel kõrgkoolidel pidevalt vastuseid otsida.

 

Et mõista ja ellu viia eelpoolmainitud muutusi ühiskonnas, on haridusel oluline roll. Kool ja kõrgkool mõjutavad protsesse ühiskonnas just nende väärtuste, tõekspidamiste ja kogemuste kaudu, mida inimesed sealt on saanud. Seega kõrgkool peab olema ise demokraatlik ja suutma kaasas käia muutustega ühiskonnas. Muutustega kaasaskäimine omakorda esitab sotsiaalspetsialistide koolitamisele uusi nõudmisi: parema koostöö saavutamine erineva valdkonna spetsialistide vahel, uued teadmised ja oskused, jätkukoolituse, täiendõppe ja eluaegse õppega seotud teenuste pakkumise arendamine, koostöö arendamine rahvusvahelisel tasandil, sotsiaaltöö rõhuasetuste muutustega arvestamine jne.

 

Uued nõudmised sotsiaalspetsialistidele. Viimaste aastate uuringud on näidanud, et liikumine sotsiaalteenuste pakkumisel turu suunas koos hoogsa kolmanda sektori ja erasektori koostööga selles valdkonnas on kaasa toonud uued nõudmised sotsiaalspetsialistidele seoses teenuste lepingulise üleandmisega nii avaliku-, era- kui mittetulundussektori ettevõtjatele. See situatsioon nõuab spetsialistidelt sotsiaalteenustele standardite väljatöötamise ja kehtestamise oskusi,  nõuete väljatöötamise oskusi teenuste kvaliteedi tagamiseks, vähempakkumiste korraldamise oskusi, hinnakujundamise oskusi teenustele, samuti oskusi planeerida teenuste pakkumist vastavuses vajaduse, nõudluse ja reaalsete finantsressurssidega. Kaasaegses sotsiaalteenuste korralduses on igal sotsiaaltöötajal vaja tunda ja mõista institutsiooniökonoomikast lähtuvaid teenusteturu arengu dimensioone, nagu turud, hierarhiad ja võrgustikud.

 

Parema koostöö saavutamine erineva valdkonna spetsialistide vahel. Uued suunad sotsiaalvaldkonnas eeldavad sotsiaaltöötajate üha tihedamat koostööd erinevate spetsialistidega nagu omavalitsuste ametnikud, juristid, ökonomistid, jt. ning ka sotsiaalala spetsialistide suuremat koolitusvajadust. Koolitust vajatakse, eriti juriidilises valdkonnas, et paremini ette valmistada omavalitsustepoolseid lepinguid teenuste ostmiseks vabatahtliku ja erasektori poolt.

 

Uued teadmised ja oskused. Eelnevates uurimustes on ilmnenud seos puudulike teoreetiliste teadmiste ja väljakujunenud arusaamade vahel sotsiaaltöö praktikas. Eestis tuginetakse sotsiaalteenuste korraldamisel mitmetele sotsiaaltöö teoreetilistele käsitlustele, kuid mõningate mööndustega. Kuigi Eesti sotsiaaltöötajad on praktilises sotsiaaltöös kasutanud peaaegu kõiki sotsiaaltöö teoreetilisi käsitlusi, nii riski hindamist, ülesandekeskset lähenemist, anti-diskrimineerivat praktikat, hoolduse korraldust kui ka hoolekande tagamist, on see olnud pigem holistiline oma oskuste ja teadmiste kombineerimine katse-eksituse meetodil.

 

Enamike spetsialistide arvates on vajalik omandada uusi teadmisi ja oskusi, et kaasas käia eelpoolmainitud muutustega ühiskonnas. Sotsiaaltöö- ja majandusteoreetiliste käsitluste tundmine ja nende mõtestatud kasutamine praktikas koos protsessi hindamise ja tagasiside analüüsimisega mis tahes otsustuste puhul tagab sotsiaaltöö arengu nii teoorias kui praktikas. Lisaks tedmistele ja oskustele klienditööst , vajatakse teadmisi ja oskusi niisugustes valdkondades nagu ettevõttemajandus ja ettevõtte finantsanalüüs, turundus, organisatsioonijuhtimine, sotsiaalõigus jt, et toime tulla sotsiaalteenuste turu kujundamise ja korraldamise küsimustega. Samuti vajatakse üha enam teoreetilisi teadmisi koos parima praktika levitamise ja laiendamisega tööks erinevate sotsiaalsete sihtrühmadega nagu eakad ja puudega inimesed, probleemsed pered, väärkoheldud ja hooletusse jäetud lapsed, õigushälvikud, alko-ja narkosõltlased, HIV positiivsed ja AIDS-i haiged, töötud ja kohanemisraskustega inimesed. Paremaid teadmisi ja oskusi on vaja omandada preventiivse töö korraldamisest ühiskonnas (Medar 2004: 182-186).

 

Jätkukoolituse, täiendõppe ja eluaegse õppega seotud teenuste pakkumise arendamine. Peale baashariduse tuleb erinevatel tasanditel välja arendada jätkukoolituse ja eluaegse õppe võimalused, pakkuda täiend- ja ümberõppe koolitusi, sest ühiskonna areng on muutuv ning vajab pidevat enesetäiendamist, et olla võimeline selles valdkonnas kaasa rääkima.

 

Koostöö arendamine rahvusvahelisel tasandil. Uuringud on viidanud, et erinevate maade spetsialistide arvates peetakse oluliseks koostöövõimaluste laiendamist EL liikmesriikidest pärit kolleegide vahel, kes oma töös puutuvad kokku sarnaste probleemide lahendamisega. Koostööd soovitakse edendada nii väljaõppe tasandil, võrdlevate uurimuste teostamisel kui praktilises töös erinevate klientidega. Koostöös nähakse suurepärast võimalust mõistete ühtlustamiseks sotsiaalvaldkonnas, parima praktika vahendamiseks ja juurutamiseks, uute mõttemallide sisseviimiseks ning globaalse nägemuse arendamiseks kohalike probleemide lahendamisel.

 

Sotsiaaltöö rõhuasetuste muutustega arvestamine. Sotsiaalspetsialistide koolitamisel tuleks rohkem tähelepanu pöörata kliendi aktiviseerimisele, st õppida kliendi aktiviseerimise ja eneseabile motiveerimise meetodeid eesmärgiga vähendada sotsiaalkulutusi. Senine toimetulekutoetuste maksmise süsteem on üles ehitatud eesmärgiga suurendada toimetulekuraskustes inimeste sissetulekut ning kindlustada neile sealjuures eluasemekulude katmine. Edaspidises töös peaksime liikuma eeskätt inimese ja teda abistava sotsiaaltöötaja koostöö suunas, mille käigus otsitakse ressursse parema toimetuleku tagamiseks ja püütakse välja selgitada asjaolud, mis on takistanud toime tulla, olgu nendeks siis vähene info, puudulik haridus, puuduv töö, väär mõtteviis vm. On selge, et ühtki inimese teovõimet pärssivat haigust ei saa ravida diagnoosita. Samadel alustel võib käsitleda ka sotsiaalset toimetulematust, sest pole otstarbekas pakkuda tööoskusi, likvideerida lünki hariduses või informeerida klienti tema seaduslikest õigustest enne, kui on teada probleem, mis toimetulematust tegelikult põhjustab. Seega tuleks liikuda selle poole, et selgemalt eesmärgistada tehtavaid otsuseid, st kui palju, kellele, ja kuidas osutada teenuseid nii riigi kui omavalitsuse tasandil. Et otsustustega paremini toime tulla, tuleks senisest enam kliendid kaasata probleemide lahendamisse ja teenuste korraldamise arendamisse. Parema koostöö saavutamisel on oluline, et toimiksid kõik protsessi sisendid, kelleks on:

1)       sotsiaaltöö klient ehk abivajaja koos oma toimetulekuprobleemide ja vajadusega sotsiaalteenustega toetamise järele;

2)       sotsiaalteenuse pakkuja paindlik reageerimine sotsiaaltöö klientide vajadustele ja lähtudes eetilistest kaalutlustest, kes suudab seejuures säilitada organisatsiooni eduka toimimisvõime;

3)       sotsiaalteenuste korraldaja, kelleks on seaduse järgi omavalitsus. 

 

Eelnevate aastate uurimused on näidanud, et kui kõik kolm toimivad edukalt, siis suudetakse teha tõhusamaid, objektiivsemaid ja paremini põhjendatud otsuseid, paremini tagada elanikkonna toimetulekut ja sotsiaalteenustega kindlustatust ka piiratud ressursi tingimustes. Siinkohal tahaksin rõhutada sotsiaaltöötaja keskset rolli sotsiaalteenuste korraldamisel. Sotsiaalspetsialisti roll on mitte ainult osutada teenuseid, vaid ka teavitada, soovitada ja suunata, pakkuda valikuvõimalusi koos konkreetsete toimimisviiside tutvustamisega (Medar, 2004).

 

Eeltoodud teemadel diskuteeriti ka 2000 aastal Poolas Lodziz toimunud konverentsil Sotsiaalpoliitiline situatsioon ja sotsiaaltöö Euroopas, millest järgnevalt mõningaid mõtteid.

 

Suurbritannia sotsiaalteadlane Jeremy Kearney toob välja diskussiooni võimalustest mõelda sotsiaaltöö arengust järgmistes vastandlikes kategooriates:

·        Haridus versus õpetus/treening

·        Teooria versus praktika

·        Akadeemilised teadmised versus õppimine läbi tegevuse

·        Üldistaja versus spetsialist

·        Sotsiaalne muutumine versus sotsiaalne kontroll

·        Tööandja versus haridusasutus

·        Seadustatud versus vabatahtlik

·        Riiklik sekkumine versus turumajandus

·        Avalik versus era

 

Niisugusi vastandusi võib kohata erinevates kontekstides ja erinevates maades. Nad võivad moodustada kasulikke vastandumisi erinevate ideede ja lähenemiste vahel, mis võivad sageli viia innovatiivsete ja loominguliste lahendusteni üksikasjalike probleemide käsitlemisel, sest kombinatsioonid muudavad sotsiaaltöö loomust ennast (Kearney 2000: 58)  

 

Kearney pakub välja “kompetentsi mudeli”, mis on välja kasvanud ärijuhtimise õpetusest. See sisaldab iga töö “rohujuuretasandi kompetentsi” kindlaksmääramist ning nõuab vajalike oskuste kirjeldamist läbi standardite. P.Ford (1996) on kompetentsi defineerinud kui “spetsiifilisi oskusi ja teadmisi, mis on vajalikud spetsiifiliste ülesannete täitmiseks”. Kompetentsi mudeli kaudu on formuleeritud uue kvalifikatsiooni “Diplom sotsiaaltöös” (Diploma in Social Work) alused, mille sisuline kompetentsi mudel koosneb järgnevast:    

·        Iga ametil on oma võtmeeesmärgid

·        Võtmerollid, mis kirjeldavad peamisi funktsioone, nõuavad võtmeeesmärkide identifitseerimist

·        Iga võtmeroll tuleb lahti mõtestada komponentide kaupa

·        Tulemused on nõutud igale kindlaksmääratud komponendile

·        Teostamise kriteeriumid tulemuste hindamisel ja uurimisel peavad olema kindlaks määratud (Kearney, 2000: 64)

 

Selle mudeli järgi toimimine nõuab, et iga iga sotsiaaltöö ametikoht oleks kindlaks määratud eeltoodud viisil, sest iga sotsiaaltöö võrgustikus osaleja ja sotsiaaltöötaja roll on mõelda ja tegutseda erinevalt. Siiski, kompleksse sotsiaaltöö ülesannete lahtilõhkumist, mis vajab viit erinevat professionaalset lähenemist, võib võtta kui mõtisklust või kui näidet suunata sotsiaaltöötajaid eemale olemast autonoomsed, kritiseerivad ja olemasolevat olukorda peegeldavad praktikud.

 

Ewa Marynowicz-Hetka kirjeldab Poola sotsiaaltöö haridust järgmiselt. Peamine teema sotsiaaltöös on erinevate professioonide esindajad sotsiaaltöö maastikul, kes üha sagedamini annavad tänasele sotsiaaltöö professioonile nime. Ta kirjutab, et sotsiaalne tegevus sotsiaaltöös on juhitud inimeste ja kogukondade poolt ning läbi inimeste. Need suhted antakse edasi läbi sotsiaalpedagoogika, mis käsitleb sotsiaaltööd kui sotsiaalset tegevust, mis tegeleb kogukonna arendamisega. Sotsiaaltöö professiooni esindajad on need inimesed, kes töötavad üksteisele ja koos teistega. Mis neid ühendab ja mis eristab? Tegevuseesmärkide ühised elemendid on need, mis tagavad ja organiseerivad tegevusi, minimiseerivad hoolitsust ja puudust individuaalses ja sotsiaalses dimensioonis ja ennetavad ohtude esinemist. Selles laiemas tähenduses sisaldab see kategooria mõlemat professionaalsust, inimesi, kes on spetsiaalselt koolitatud kõrge riskiga inimeste gruppidega tööks: üksikisikud, pered, sotsiaalsed grupid ja kogukonnad sama hästi kui üksikisikud, kes võtavad üle samalaadse tegevuse vabatahtlikult ja ei oma neile omistatud professionaalset tausta. Professionaalselt koolitatud sotsiaaltöö professiooni esindajad tavaliselt töötavad kui sotsiaalhoolekande töötajad, koolitajad ja jõustajad. Nende tegevuse tööpõld on sotsiaalne ruum. Sotsiaaltöö professiooni kontseptsioon ümbritseb erinevaid kindlaksmääratuid töö ja professioonide kategooriaid. Näiteks Prantsusmaal ja Šveitsis on need:

·        Professioonid, mis on orienteeritud hooldusele ja heaolule, vaimuhaigete hooldajad, sotsiaalteenuste assistendid, kohtu poolt määratud kuraatorid, majandus- ja perenõustajad, perede abistajad;

·        Professioonid, mis on orienteeritud sotsiaaltöö haridusele ja koolitamisele, näiteks, koolitusspetsialistid, kes töötavad füüsiliste ja psüühiliste puuetega ja käitumishäiretega lastega, õpetajad, kes tegelevad puuetega laste individuaalse tööga, õpetajad, kes töötavad kehaliste või vaimsete puuetega lastega, väikeste laste õpetajad ja kasvatajad, puuetega laste meditsiinilis-psühholoogilisele abile kvalifitseerunud ennetava töö tegijad;

·        Professioonid, mis on orienteeritud sotsio-kultuurilisele jõustamisele keskkonnas, jõustajad.

 

Diskuteerides sotsiaaltöö professiooni vormide kujunemisest on selge, et täna pole veel piisavalt diferentseeritud ja kirjeldatud kohustusi iga töö jaoks, mis on oluline mõnel ühisel missioonil kooskõlastatud ülesannete täitmisel. Sotsiaalne tegevus võtab need kohustused haridus- ja teistelt valdkondadelt üle (Marynowicz-Hetka 2000: 73-74).

 

Malgorzata Graczyk ja Pawel Osiborski Poolast kirjeldavad sotsiaaltöötajate koolitusprobleemidest rääkides, et oleme sunnitud vahet tegema kahe dilemma vahel, kas peaksime eelistama üldist baasharidust sotsiaaltöö õpetamisel kui holistilist lähenemist kliendile, kui spetsiifilist kunsti või haridust missiooni täitmiseks või peaksid teadmised ja oskused olema kitsamate teadmistena edastatud, nagu teadmised spetsiaalsetest küsimustest (alkoholism,narkomaania) nii, et sotsiaaltöötajad võiksid omandada spetsialiseeritud teadmised vajalikest täideviidavatest programmidest, mis on orienteeritud üksikprobleemide lahendamisele (Graczyk, Osiborski 2000: 87)?

 

Või on see kunstlik probleem? Kõigele vaatamata, iga sotsiaaltöötaja peab omama mõlemat tüüpi teadmisi ja oskusi. See viib edasi küsimuse juurde, kuidas viia läbi sotsiaaltöötajate koolitamist ning kes seda finantserima peaks?

 

Graczyk ja Osiborski pakuvad välja sotsiaaltöötajate koolitamise resurssidena kaks võimalust:

·        Koolitusprogrammide finantseerimine pühendudes üldistele sotsiaaltöö probleemidele nagu õpetamist kinnitavad kursused, stressiga toimetuleku kursused, juriidiliste aspektide edastamine jne läbi tsentraalse või kohaliku eelarve

·        Koolitusprogrammide finantseerimine läbi sihtfinantseerimise peale sotsiaalprobleemide prioriteetide defineerimist, mis eksisteerivad antud piirkonnas ja peale nende probleemide lahendamiseks vastavate programmide väljatöötamise.

 

Mitmed rahvusvahelised autorid on väitnud, et niisugune sotsiaaltöötajate koolituse finantseerimise organiseerimine  on parem ja efektiivsem, sest baseerub eelnevale probleemide ja nende lahendamiseks sobivate lahenduste, prioriteetide ja resursside defineerimisele (Graczyk, Osiborski 2000: 88).

 

Krzysztof Czekaj, Andrzej Niesporek ja Kazimiera Wodz on kirjeldanud uusi sotsiaaltöö koolitamise meetodeid kogukonnas järgmiselt:

·        Kogukonnatöö lähenemine on tüüpiline sotsiaaltööle selle moodsas tähenduses, see on oluline rõhuasetus koolituskontseptsioonile. Lühidalt öeldes, see nõuab, et kõik indiviidide ja perede probleemid peaksid saama analüüsitud ja lahendatud vastavalt nende vastastikustele suhetele ja koos nende vahetu sotsiaalse keskkonnaga.

·        Kogukonnatöö fokusseerub ühelt poolt individuaalsetele probleemidele ja kitsamalt spetsialistide sotsiaalse heaolu tajumisele, kliente koheldakse kui individuaalseid juhtumeid. Teiselt poolt paternalistlikku sotsiaalpoliitikat viiakse läbi riiklikult, mis ei arvesta piisavalt lokaalset konteksti ja sotsiaalprobleemide spetsiifilisi aspekte, mille olulisemateks elementideks on valitsusväliste organisatsioonide kaasamine, erinevad vastastikused heaolu initsiatiivid või vabatahtlikud töötajad sotsiaalse heaolu süsteemis vaadeldavates piirkondades (Czekaj, Niesporek, Wodz 2000: 101).

 

Urbanik-Zajac väidab, et sotsiaaltöö professiooni professionaalsuse küsimusi võib analüüsida mitmest vaatepunktist. Üks võimalusi on esitleda neid küsimusi läbi “indikatiivse mudeli”, kus indikaatoriks on teaduslikud teadmised, kui baas professionaalsele tegevusele. Läbiviidavad uurimused, mis läbi erinevate praktiliste kategooriate taotlevad teaduslikke teadmisi, näitavad, et teaduslike teadmiste otseseid seoseid praktikasse ei saa eeldada ja järelikult sotsiaaltöö professiooni professionalism läbi praktilise tegevuse, millel on küll teadusele iseloomulikke tunnuseid, on kaheldav. Pigem me saame rääkida teadmiste ülekandmisest teaduselt praktikale, mis sõltub erinevatest tegevussituatsioonidest. Enamgi, erinevad teadmised on juhitud läbi nende endi pädevuse ja otstarbekohaste kriteeriumide, neil on oma loogika ja järelikult eeldused ühte tüüpi teadmiste üleolekuks ei ole õigustatud (Urbanik-Zajac 2000: 53).

 

S. Wolff ja W.Kroner väidavad, et need teaduslikud teadmised kantakse üle nende avaldumise protsessis praktilise tegevuse käigus, mil tõstatuvad empiirilise loomuga probleemid. Kui teadmised ülekandmisel nii oluliselt teisenevad, tõstatub omakorda küsimus, kuidas identifitseerida teadmisi praktilise tegevuse käigus? Saksa autorid viitavad, et teooria-praktika dihhotoomia peaks avarduma läbi professionaalsete teadmiste eelduste olemasolu, mis moodustavad kaudse struktuuri läbi teaduslike teadmiste adresseerimise kindlaksmääratud praktika põllu ja praktika enese (vt tabel 1) (Urbanik-Zajac 2000: 53).

 

Tabel 1. Professionaalsete teadmiste struktuur

Teaduslik teadmine		Professioon			Praktika
	Teoreetilised teadmised			Oskused ja vilumused
Vastavus		Vastavus ja adekvaatsus			Adekvaatsus

Allikas:Urbanik-Zajac 2000: 53

 

Professionaalsete teadmiste struktuuri määratletakse läbi teadmiste omamise ja oskuste valdamise. Struktuuri allikas on sealhulgas haridus ja viimaks praktiline tegevus. Teaduslikud teadmised võivad olla abiks tegevuse enda defineerimisel, otsustuste põhjendamisel, mis võetakse vastu lähtudes organisatsioonilise situatsiooni kontekstist. Lihtsustatult võib oletada, et praktiliste tegevuste arengu  hindamine on adekvaatne ja situatsioonile vastav siis, kui teadusliku teadmise hindamise kriteeriumid on tegelikkusele vastavad. Otsustuste adekvaatsus professionaalses mõtlemises suhestub neile otsustustele tähenduse omistamisega läbi teadusliku spektri. Niisugusel moel me ei diskuteeri sotsiaaltöö kutse professionaliseerumisest kui kutse abstraktsest mudelist vaid kui “tema enda” konstrueeritud mudelist, mis baseerub spetsiifilistele tegevuse karakteristikutele. On aktsepteeritud, et professionaalsed teadmised luuakse läbi kollektiivse tegevuse ja see arvestab tõlgendusi professionaalse tegevuse kahemõttelistest situatsioonidest. See on situatsioonide avatus, mida ei saa järgida teaduslike teooriate või tehnoloogiliste meetodite skeemide deduktiivse lähenemise kasutamisel. Järelikult on soovitav sotsiaaltöö praktikat edendada läbi teoreetiliste uurimuste vastavalt professiooni spetsiifilikale ja vastavalt ülesannetele, mida ühiskond on sotsiaaltööle seadnud. See ei ole näide sotsiaaltöö äratundmisest vaid selle rekonstrueerimine, mis on iseäralik sotsiaaltöö professiooni praktikale (Urbanik-Zajac 2000: 53).

 

Kokkuvõtvalt võiks vastata küsimusele hariduse rollist muutustega kohanemisel ning elu edendamisel järgmist: avatud õppeprotsess on uuenduste allikas - nii võib haridus muutuda sotsiaalse tellimuse täitjast selle kujundajaks. Küsimusi, kuhu Eesti kontekstis edasi, on mitmeid:

·        Kas keskenduda sotsiaaltöötajate koolitamisel enam akadeemilise hariduse andmisele nn teoreetiliste teadmiste edastamisele või praktilisele treeningule nn õppimisele läbi tegevuse ning kuidas need suunad peaksid omavahel olema suhestatud, et tulemus oleks kõigile osapooltele vastuvõetav?

·        Kas keskenduda õpetamisel enam riiklikele sotsiaalpoliitilistele sekkumisviisidele või turumajanduse tingimustes sotsiaalteenuste turu arendamisega seonduvale nagu teenuste lepinguline üleandmine avalikule-, era- ja mittetulundussektorile, teenuste pakkumise ja nõudluse küsimustele jne?

·        Kas Eesti ühiskond vajab enam ühiskonnas toimivate protsesside analüüsijaid ja üldistajaid nn sotsiolooge või spetsialiste, kes suudavad tegelda klientide ja kliendi gruppidega?

·        Kas ja kui suures osas kaasata sotsiaaltöö spetsialistide koolitamisele tööandjaid, et paremini vastata tööturu vajadustele või eelistada spetsialiseerumist haridusasutuste vajadustest ja võimekusest lähtudes?

·        Kas keskenduda sotsiaaltöö spetsialistide koolitamisel orienteerumisele sotsiaalsete muutuste protsessis või sotsiaalse kontrolli kindlustamise oskustele?

·        Kas sotsiaaltöö spetsialiseerumise korral iga sotsiaaltöö ametikoht peaks olema defineeritud läbi “kompetentsi mudeli” ja kirjeldatud konkreetsete standardite kaudu ning kes peaks vastutama erinevate standardite väljatöötamise eest, kas tööandja, kõrgkool või sotsiaalministeerium?

·        Kas eelistada kompleksset sotsiaaltöö baaskoolitust, milles täpsem spetsialiseerumine toimuks valikmoodulitena erinevatel haridustasemetel või tuleks luua õppimisvõimalused vastavalt iga sotsiaaltöö ametikoha spetsiifikat ja konkreetseid standardeid arvestavalt ning diferentseerida professioonid, mis on orienteeritud hooldusele ja heaolule, sotsiaaltöö haridusele ja koolitamisele ning sotsio-kultuurilisele jõustamisele keskkonnas või veel kuidagi teisiti?

·        Kas sotsiaaltöötajate jätkukoolituse, täiendõppe ja eluaegse õppega seotud koolitusprogrammide pakkumisel ja finantseerimisel baseeruda üldistele sotsiaaltöö probleemidele läbi tsentraalse või kohaliku eelarve või läbi sihtfinantseerimise peale sotsiaalprobleemide prioriteetide defineerimist?

Kokkuvõtvalt võib öelda, et kõrvuti teadusteoreetiliste lähenemiste tundmise ja seadusandlike regulatsioonide tutvustamise vajavad sotsiaaltöötajad praktilisi juhtnööre selle kohta, millised tegevusviisid tagavad parema toimetuleku pikemas perspektiivis ja millised mitte ning kuidas toime tulla inimeste põhivajaduste rahuldamise toetamisega nende igapäevaelus. Sotsiaalteaduste seisukohast ei ole võimalik anda lihtsaid retsepte inimeste vajadustel põhineva sotsiaaltoetuste ja -teenuste korralduse edasiseks arendamiseks. Soovitud tulemusteni (sotsiaalse tõrjutuse vähenemine, inimeste elukvaliteedi tagamine, erinevate sihtrühmade aktiivse eluhoiaku toetamine jm) viivad paljud strateegiad (toetused, teenused ja muu abi kõikvõimalikes kombinatsioonides), mis võivad paigutuda erinevatesse tähendusesüsteemidesse nii kultuuri, rühma kui ka indiviidi tasandil. Seega on olulised mitte ainult otseselt praktikast tulenevad seisukohad, vaid ka teised, üldisema tähendusega süsteemid (väärtushinnangud ja hoiakud), mille koostisosaks võib olla inimeste toimetulekut toetav mõtteviis.

Lõpetuseks tahan öelda, et ajastu mõjutab õppimise ja õpetamise iseloomu ning õppimine ja õpetamine mõjutavad ajastut, sellest pole pääsu ei sotsiaaltöö teooria ega praktika edendajatel.

Kirjandus

 

CZEKAJ, K., NIESPOREK, A., WODZ, K. 2000. New Methods of social workers´ training in the community. Education of Social Workers on the Eve of the European Union`s Enlargement. Ed: Warzywoda-Kruszynska, W.; Krzyszkowski, J. Lodz:Copyright by Instytut Socjologii ISBN 83-86840-68-4.

FORD, P. 1996. Competences: their use and misuse in P.Ford and P.Hayes (eds). Educating for Social Work: Arguments for Optimism. Aldershot, Avebury.

KEARNEY, J. 2000. Social work education in Britain: a history of the commodification of social work practice and education. Education of Social Workers on the Eve of the European Union`s Enlargement. Ed: Warzywoda-Kruszynska, W.; Krzyszkowski, J. Lodz:Copyright by Instytut Socjologii ISBN 83-86840-68-4.

MARYNOWICZ-HETKA, E. 2000. Socio-pedagogical dimension of education for social professions in Poland – an attempt at analysis of theoretical approaches and educational initiatives. Education of Social Workers on the Eve of the European Union`s Enlargement. Ed: Warzywoda-Kruszynska, W.; Krzyszkowski, J. Lodz:Copyright by Instytut Socjologii ISBN 83-86840-68-4.

MEDAR, M. 2004. Ida-Virumaa ja Pärnumaa elanike toimetulek: sotsiaalteenuste vajadus, kasutamine ja korraldus. TPÜ Sotsiaalteaduste dissertatsioonid 11. TPÜ kirjastus ISSN 1406-4405.

URBANIK-ZAJAC, D. 2000. Conception of professionalization of social professions. Education of Social Workers on the Eve of the European Union`s Enlargement. Ed: Warzywoda-Kruszynska, W.; Krzyszkowski, J. Lodz:Copyright by Instytut Socjologii ISBN 83-86840-68-4.

 

Marju Medar, PhD (sotsiaaltöö)

TÜ Pärnu kolledži sotsiaaltöö dotsent

Marju.Medar@ut.ee

 

 

 

Pärnu, 2004