|
ESTONIAN SOCIAL SCIENCE ONLINE |
|
||||||||||
|
Viimasel ajal on Eesti sagenenud juhtumid, kus üle-Eestiliste ja kohalike ajalehtede ajakirjanikud on püüdnud meedia vahenditega teha sotsiaaltöötaja tööd. Näiteks on teavitatud avalikkust paljulapselistele perekondade raskest olukorrast, kes on sattunud kriisiolukorda kodu kaotamise tõttu tuleõnnetuses või on kodu kaotamas tasumata kommunaalmaksete tõttu. Artiklites on antud signaal raha jm annetuste kogumiseks sellistele peredele. Teisalt on ajalehtede kriitilise tähelepanu osaliseks on saanud ka juhtumid, kus perekonnas väärkoheldud lapsed on jäänud ilma professionaalsest abist. Neis lugudes näidatakse sotsiaaltöötajaid, lastekaitsetöötajaid jt asjasse puutuvaid spetsialiste ja ametnikke negatiivses valguses: nad kas pole perekondi ning eriti lapsi piisavalt aidanud, on oma tegevusega kliente kahjustanud või ei suuda ametnike ning ametkondade vaheliste vastuolude tõttu probleeme lahendada. Kuna ajakirjanike näol on tegemist sotsiaalhoolekandesüsteemi väliste tegijatega, võiks sellist toimimist nimeteda ‘meediasekkumiseks’ sotsiaaltöösse.
Kuigi ülalkirjeldatud artiklid on ülekaalukalt negatiivses võtmes, on nende ilmumisel ka positiivseid tahke: nad on kindlasti märgiks, et ühiskonnas on järjest enam teadvustatud sotsiaaltöö kui uue professiooni olemasolu. Meedia roll ongi vahendada meile uusi nähtusi. Enamikul inimestest puudub isiklik kogemus kokkupuudetest sotsiaaltöötajaga, niisiis ongi meist suurema osa teadmine sellest erialast saadud just meedia vahendusel. Meedia roll on ühelt poolt tänuväärne, sest ta vahendab meile maailmas toimuvast seda, mida meil endil pole võimalik kogeda. Teisalt, see meile tundmatu maailm jõuab meieni murtuna läbi meedia prisma. “Sageli me usaldame meedia vahendusel saadud informatsiooni, kuid seesama meedia kaldub ähmastama piiri fakti ja väljamõeldise, tõe ja fantaasia vahel”, kirjutab Donileen Loseke (1999)
Meedial on oluline roll sotsiaalsete probleemide konstrueerimisel (Loseke, 1999). Kui trükimeedias kirjutatakse laste ning lastega perede probleemidest, on kipub lastekaitsetöötaja olema asetatud koos klientidega “probleemi sisse”, teda konstrueeritakse sotsiaalse probleemi osana. Meedia hoiak sotsiaaltöö, eriti lastekaitse suhtes on valdavalt süüdistav (vt Parton, 1996).
Lugedes ajakirjanduslikke tekste, mida siinkohal nimetan ‘meediasekkumisteks sotsiaaltöösse’, tekib sotsiaaltöö uurijal hulganisti küsimusi. Mis on nende lugude taust? Millised on erinevate asjaosaliste (ajakirjanikud, pereliikmed, lähivõrgustiku liikmed, sotsiaalala spetsialistid, kooli jt asutuste personal, omavalitsusametnikud jt) tegevus ‘meediasekkumise’ korraldajana ja/või selle foonil? Millised eelloetletute arusaamad ‘meediasekkumise’ protsessist? Milline on ‘meediasekkumiste’ seos sotsiaaltööga – on see avalik sekkumine sotsiaaltöösse, sotsiaaltöö avalik diskvalifitseerimine või hoopis reaalne abistamine vabatahtliku sotsiaaltöö kujul? Ja last but not least: Mis asjaoludel võib meedia olla sotsiaaltöö uuringute objektiks ning mis on selliste uuringute eripära?
Kõnealuse uurimuse idee ja minu arusaamad selle idee elluviimise võimalustest on tekkinud ja arenenud läbi juhuste rea. Siiski, nendest juhustest kinnihaaramine muutus sündmuste arenedes järjest teadlikumaks. 2003. aasta septembris, kui olin just alustanud oma doktorandi-aastat Tampere Ülikooli juures, sattusin õnneliku juhuse tulemusel lugema Jaber F. Gubriumi ja James A. Holsteini suurepärast raamatut “What Is Family?” (1990). See sügav sotsiaalkonstruktsionistlik perekonnakäsitlus viis mu selleni, et hankisin endale ning asusin lugema kõiki nimetatud autorite Tamperes kättesaadavad töid. Üheks tähenduslikumaks neist osutus Gubriumi ja Holsteini toimetatud “Institutional selves” (2001). Värskendav oli lugeda toimetajate eessõnas ning erinevate autorite artiklites käsitlusi sellest, kuidas ‘avalikes huvides’ toimivad sotsiaalvaldkonna institutsioonid vormivad nende inimeste identiteeti, kelle heaks need institutsioonid töötavad. Sotsiaaltöö teenus pole niisiis “pakendis kaup”, seda pole võimalik ‘teenuse pakkujalt’ ‘teenuse saajale’ niiviisi üle anda, et abistatav ‘ise’ (st kliendi personaalne self) sellest puutumata jääks.
Mõne kuu pärast leidis käesoleva loo kontekstis aset uus “ime”: infolistidesse ilmus teade, et 2004. aasta maikuus toimub Missouri Ülikooli professor J. Gubriumi juhendamisel Tampere Ülikoolis õpikoda “Analyzing Narrative & Institutional Identities”. Pidasin osalema pääsemist enda jaoks ülioluliseks. Probleemiks oli kodutöö esitamine: õpikojas arutamiseks tuli esitada oma uurimisprojekti andmestikust võetud empiiriline matejal. Paraku oli tegemist minu seniste uurimuste fookusest kõrval oleva teemaga.
Ja jälle oli mul võimalus kinni haarata juhusest. 27.veebruari “Õhtulehes” ilmus Kirsti Vainküla artikkel “Mitte midagi ilusat ei meenu. Naernud pole ammu”. See oli lugu 13-lapselisest perekonnast, kes oli olnud kommunaalmaksete võla tõttu peaaegu aasta ilma elektri ja veeta. Ajakirjanik kirjeldas värvikalt, peamiselt pereema Urve Nädala sõnu edasi andes, pereema enda ja kogu pere ränkrasket argipäeva. Teksti lõpus seisis: “Nädala peret saab aidata pereema Urve pangakonto (1103713316) kaudu.” Mõni päev hiljem ilmus samalt autorilt teinegi lugu: “Suurperele kingiti 20000 krooni”. Neid tekste lugedes tekkisid järgmised küsimused: Mis asjaoludel (kelle initsiatiivil) kirjutatakse sellest naisest ja tema raskest elust ajalehes? Kuidas mõistab oma olukorda ja meediasekkumise tähendust/tagajärgi enda ja oma laste jaoks loo peategelane ise? Millised on loo autori arusaamad artikli kangelaste probleemistikust, sotsiaaltööst ning enda jkui ajakirjaniku rollist nende teemade kajastajana? Taipasin, et siit koorub välja materjal, mida sobib esitada arutamiseks professor Gubriumi õpikojas.
Kodutöö ettevalmistamisel lähtusin õpikoja eesmärki silmas pidades kahest uurimisküsimusest:
· Mida kujutab endast (või kuidas kujuneb) ‘suurpere ema identiteet’ praeguse aja Eestis?
· Kuidas on ‘suurpere ema identiteet’ seotud ‘sotsiaaltöö kliendi identiteediga’ ja/või tõrkumisega selle omaksvõtmise vastu?
· Kuidas osaleb meedia ‘suurpere ema identiteedi’ konstrueerimisel?
Minu poolt esitatud tekst sisaldas järgmist toormaterjali:
· Väljavõtteid (sh pilte) mõlemast artiklist.
· Esimese artikli järel ära toodud linnavalitsuse ametnike nimelisi arvamusi perekond Nädala olukorra kohta ja linnavalitsuse tegevuse kohta selles küsimuses.
· Väljavõtteid intervjuust linnaosa lastekaitsespetsialisti Merle Liivakuga (tema oli ka üks arvamuste autoritest – vt eelmine punkt).
· Lühikokkuvõtet minu püüetest intervjueerida Urve Nädalat: õnnestus saavutada kokkulepe, kuid kaks päeva hiljem kohale minnes sain järsu keeldumise osaliseks, kusjuures põhjendustest keelduti.
Kui õpikojas osalevate doktorantide grupp jõudis minu materjali analüüsimiseni, tekkis väga tõsine diskussioon. Sattusin segadusse. Olin pakkunud arutamiseks küsimuse, kuidas uurida kolme nähtuse (1) sotsiaaltöö kliendi staatuse (või identiteedi?), (2) konkreetse probleemsituatsiooni meediakajastuse ning (3) konkreetse 13-lapselise pere ema identiteedi koosmõju või vastastikust toimet. Kuid diskussioon laienes kohe autentsete sotsiaaltöö juhtumite meediakajastuste uurimise eetilistele tahkudele. Kerkisid järgmised arutlusteemad:
Konfidentsiaalsus. Artiklites esinevad asjaosalised oma nime all. Samas võib küsida, kui teadlik on Urve Nädala ja tema saatusekaaslaste otsus või nõusolek esineda meedias oma nime all ning tutvustada avalikkusele oma argipäeva intiimseid üksikasju. Ning edasi, kuivõrd vaba on uurija neid (isiku)andmeid kasutama, kui huvi pakkuv isik on andnud nõusoleku meedias oma nime all esineda? Kuidas on vajalik ja võimalik tagada juhtumiga seotud isikute konfidentsiaalsust, kui algseks uurimisobjektiks on meediatekst(id) ja/või asjaga tegelevate spetsialistide ning ametnike ekspertarvamused? Kuivõrd on võimalik tagada (või peab tagama) asjaga tegelevate spetsialistide ning ametnike konfidentsiaalsust, kui tekib vajadus koguda täiendavaid uurimisandmeid nt intervjuude teel? Kui meediatekstis sisaldub sotsiaalholekande kliendi nimi ja elukoht, on asjasse puutuvad ametiisikud juba Interneti teel kiiresti ja üheselt tuvastavad. Kas ülalkirjeldatud meediasekkumiste teema üldse uuritav, järgides rangelt uurija eetikat?
Millist uurimismeetodit valida? Võimalikuks meetodiks peeti juhtumiuuringut (case study), kus valim sisaldaks mitut ‘meediasekkumist’ (st mitut konkreetsete isikute või perekondade sotsiaalseid probleeme käsitlevat ajaleheartiklit) ning paljude erinevate – ka konkreetsetesse juhtumitesse mitte puutuvate – spetsialistide, ajakirjanike ning võibolla ka klientide arvamusi (vt Stake, 1995; Yin, 2003; Creswell, 2003). Selline lahendus sobiks ‘ideaaltingimustes’, st suuremas riigis, kus oleksid avaramad võimalused valimi koostamisel asjaosaliste privaatsust ja konfidentsiaalsust silmas pidades. Workshop’is osalejad, kes seda lahendust pakkusid, olidki Eestist tunduvalt suuremate riikide kodanikud.
Minus kui ‘väikese ühiskonna’ liikmes tekitas ülalkirjeldatud lahendus kahtlusi. Kuidas siiski disainida Eestis ‘meediasekkumise’ juhtumiuuringut nii, et oleks võimalik avada selle fenomeniga seonduvate probleemide, teemade jne olemust, kuid oleks kaitstud asjaosaliste konfidentsiaalsus? Kuidas võtta juhtumiuuringu (ja üldse kvalitatiivuuringute) disainimisel arvesse Eesti ‘väikese ühiskonna’ probleemistikku (“kõik tunnevad kõiki” jms) (vt Randma, 2001)? Siin diskussioon katkes osalt ajapoodusel kuid osalt ka seetõttu, et probleemistik oli ülejäänud osalejatele raskesti hoomatav.
Õpikojas arutleti ka suurpere ema kui sotsiaaltöö kliendi identiteedi uurimise spetsiifiliste küsimuste üle, kuid see teema väljab käesoleva käsitluse raamidest.
Eelloo kokkuvõtteks. Avastasin end jaoks ‘meediasekkumise’ probleemistiku seoses vajadusega esitada “koolilapse kodutöö”. Professor Gubriumi õpikoja lõppedes olin kindlalt otsustanud selle teema uurimisega edasi tegelda.
Otsustasin ‘meediasekkumiste’ teemaga edasi tegelda. Kuigi ülalkirjeldatud metodoloogilised küsitavused olid endiselt lahendamata (või just tänu sellele?) jätkasin empiirilise materjali kogumist ning otsustasin kasutada võimalust esitada ülalkirjeldatud uurimuse edasiarendamisega seonduv probleemistik arutlusobjektiks ESAK V sektsiooni “Sotsiaaltöö ja sotsiaalpoliitika uurimise visioonid” sessioonile “Sotsiaaltöö- ja sotsiaalpoliitilise uurimuse teoreetilisi ja metodoloogilisi probleeme”.
Käesolevaks ajaks on seoses “Õhtulehe” Nädala-lugudega viidud läbi intervjuud artikli autoriga, linnaosa lastekaitsetöötajaga, kahe linnavalitsuse ametnikuga ning suurperede toetamisega tegleva fondi esinaisega (5 intervjuud). Analüüsiobjektiks on ka “Virumaa Teatajas” ilmunud tekst “Üleaedsed kantseldavad hooletusse jäetud lapsi” (3. august 2004), autor Katrin Kuljus. Selle looga seoses intervjueerisin autorit, linnavalitsuse lastekaitsespetsialisti ning sotsiaaltöötajat (3 intervjuud). Lisaks olen läbi viinud 5 intervjuud ‘neutraalsete’ (st vaadeldud artiklitega mitteseotud) spetsialistide ning ametnikega: 2 omavalitsuse lastekaitsenõunikku, alaealiste komisjoni sekretär, omavalitsuse haridusnõunik, gümnaasiumi sotsiaalpedagoog. Intervjuud (kokku 13) on transkribeeritud ning esialgselt kodeeritud.