|
ESTONIAN SOCIAL SCIENCE ONLINE |
|
||||||||||
|
Koolisotsiaaltööl kui erialal on vanust veidi üle 100 aasta, mis teeb temast märgatavalt noorema professiooni võrreldes teiste abistavate elukutsetega. Koolisotsiaaltöö alguseks loetakse õppeaastat 1906/07 kui USAs kolmes linnas täiesti sõltumatult kogukonna agentuuride töötajad omal initsiatiivil võtsid kontakti koolidega, et tugevdada kooli-kodu-kogukonna vahelisi kontakte (Jozefowicz, Allen-Meares, Piro-Lupinacci ja Fisher 2002). Suurbritannias ulatuvad koolisotsiaaltöö juured veel kaugemale ajalukku ning KST eelkäijaks võib pidada 19 sajandi lõpus koolis käimise tagamise teenistusi (school attendance enforcment services) (Blyth, Cooper 2002).
Eestis saab koolisotsiaaltöö alguseks pidada aastat 1994, kui Tartu linnavalitsuse haridusosakond palkas esimese koolisotsiaaltöötaja, kelle ülesandeks oli tegelemine koolikohustuse mittetäitjatega. 2001. aastal otsustas linnavalitsus viia koolisotsiaaltöötajad (keda selleks hetkeks oli kokku kolm) üle sotsiaalabi osakonda ja alates sama aasta juunikuust töötavadki koolisotsiaaltöötajad sotsiaalabi osakonna lastekaitseteenistuses.
Koolisotsiaaltöö algust nii maailmas kui ka Eestis iseloomustab see, et nad on seotud koolikohustusega ning esimesed koolisotsiaaltöötajad on palgatud koolikohustuse mittetäitjate probleemide lahendamiseks. Samal ajal kui Eestis ikka räägitakse vajadusest tegeleda koolikohustuse mittetäitjatega, on koolisotsiaaltöise mõtte areng mujal maailmas jõudnud tõdemuseni, et on vaja eemalduda individuaalsest kliinilisest juhtumitööst ning fokusseerida tähelepanu laiemale süsteemile, mis õpilast ümbritseb ja mõjutab: eakaaslased, õpetajad, klassiruumid, kool ja kogukond (Jozefowicz, Allen-Meares, Piro-Lupinacci ja Fisher 2002 viitega Gottlieb & Gottlieb 1971; Radin, 1989). Tähtis mudel on Costin’i kooli-kogukonna-õpilase suhete mudel (Jozefowicz, Allen-Meares, Piro-Lupinacci ja Fisher 2002 viitega Costin 1975; Vargus 1976). Selle mudeli eesmärk on kutsuda esile muutusi selles triaadis ja seeläbi teatud määral modifitseerida teataval määral kooli karmi institutsionaalset praktikat ja poliitikaid. Tähelepanu pööratakse õpilaste gruppide karakteristikutele ja nende koolidele. Fookus on õpilaste gruppide situatsioonidel, mitte individuaalsete grupiliikmete personaalsel arengul (samas).
Tartu linna kohalik võim on vastu võtnud otsuse alates 2005 aastast luua igasse munitsipaalkooli sotsiaalpedagoogi ametikoht, millega prognoositavalt kaasneb praeguste koolisotsiaaltöötajate ametikohtade kaotamine. See omakorda on tekitanud vaikse diskussiooni teemal “koolisotsiaaltöötaja vs sotsiaalpedagoog”. On tekkinud omapärane olukord: nii sotsiaalabi kui haridusosakonna spetsialistid on üht meelt, et kooli on õpetajale vaja appi veel kedagi. Arutades edasi, mida see inimene peaks tegema, räägitakse justkui ühest ja samast töötajast kuni selle hetkeni kui jõutakse tema ametinimetuseni. Ja siin ei suuda haridus- ja sotsiaalsüsteemi esindajad enam üksteist mõista. Olles osalenud mitmel sellisel nõupidamisel ning näinud korduvalt eelpool kirjeldatud pinge tekkimist, olen üritanud selgitada teoreetilistele materjalidele tuginedes, millised on erinevused koolisotsiaaltöö ja sotsiaalpedagoogika vahel, kas neid üldse on.
Kirjanduse põhjal võib väita, et sotsiaalpedagoogika on tuntud rohkem Lääne-Euroopas ja endistes nõukogude bloki riikides, vähem USAs ja Suurbritannias (Hare 2002; Payne, 1995). Sellise ajaloolise traditsiooni ilmnemine seletab tõenäoliselt ka meil levinud sotsiaalpedagoogika lembuse ning koolisotsiaaltöö tõrjumise. Samas ei saa me lihtsalt joonistada võrdusmärki terminite “sotsiaalpedagoogika” ja “koolisotsiaaltöö” vahele, ning unustada ära, et erinevates Lääne- ja Ida-Euroopa riikides on termin “sotsiaalpedagoogika” seotud erinevate filosoofiate ja tegevustega (Hare 2002). Eestis on ametinimetust sotsiaalpedagoog kasutatud palju erinevate insitutsioonide sotsiaaltöötajate nimetamisel (nt lastekodudes), analoogseid näited leiab ka kirjandusest muu maailma praktika kohta (näiteks Hare 2002).
Wilfried Wulfers ütleb oma artiklis “Koolisotsiaaltöö Saksamaal: noorte abistamine muutuvas ühiskonnas” kogumikus “Koolisotsiaaltöö üle maailma” (School Social Work Worldwide), et sotsiaalpedagoogika on traditsiooniline professioon Euroopas, mis eksisteeris enne koolisotsiaaltööd ning pakkus teenuseid erinevatele klientidele erinevates vormides. Sinna hulka kuulusid hoolekande elemendid, nõustamine ja nõu andmine peredele ja noortele. Näiteks on see traditsiooniliselt tähendanud kliendi abistamist sotsiaalsete oskuste, interpersonaalsete suhete ja isiksuse kasvu valdkonnas. Praeguseks on sotsiaaltöö ja sotsiaalpedagoogika elemendid omavahel segunenud ning termin koolisotsiaaltöö sisaldab endas elemente neist mõlemast. Koolisotsiaaltööd saab vaadelda kui koolis töötavate sotsiaalpedagoogide töö laiendust millele on lisatud sotsiaaltöö elemente, et pakkuda kompleksemat teenust. (Wulfers 2002).
Malcolm Payne’i sõnutsi asetatakse sotsiaalpedagoogikas rõhk õpetamisele, mitte terapeutilisele lähenemisviisile (Payne 1995). Eesti teadlased on sõnastanud sotsiaalpedagoogika tegevuseks, kus sotsiaalseid probleeme lahendatakse pedagoogiliste põhimõtete järgi (Leino 1998; Kraav ja Kõiv 2001).
Mulle isiklikult tundub, et antud lähenemiste järgi võib öelda, et sotsiaalpedagoogika ja koolisotsiaaltöö on kaks erinevat lähenemist, kus sotsiaalpedagoogika puhul on tegemist veidi kitsama lähenemisega, kui seda on koolisotsiaaltöö. Sotsiaalpedagoogi pilk on suunatud eelkõige lapsele – laps on see, keda peab abistama, et koolielu võimalikult probleemivaba oleks. Koolisotsiaaltöö vaatab asjadele laiemalt: tema kliendiks on lisaks lapsele ka koolikeskkond, õpetajad, lapsevanemad jne – kõik osapooled, kes interaktsioonis üksteisega loovad nö koolielu, mis mõnedel juhtudel on turvaline ja lapse arengut soodustav, teistel aga toimib vastupidiselt. On otsustamise küsimus, milline tee valitakse: kas palgatakse koolisotsiaaltöötajad või sotsiaalpedagoogid, sellest sõltub, mida need töötajad tegema hakkavad ja ka see, millise tulemuse me saame.
2003 aasta kevadel viis Tartu linnavalitsuse sotsiaalabi osakond koostöös Tartu Ülikooli sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika osakonnaga läbi Tartu linna üldhariduskoolides uurimuse välja selgitamaks koolitöötajate hoiakuid koolisotsiaaltöö kohta. Uurimismeetodina kasutati kvantitatiivset ankeetküsitlust. Valimi moodustasid kõik Tartu linna üldhariduskoolide koolijuhid ning 25% klassijuhatajatest, uurimuses osalemisest loobusid erakoolid, riigikoolid, Tartu Maarja Kool, Hugo Treffneri Gümnaasium ja Miina Härma Gümnaasium. Ankeedid (178 tk) jagati laiali 13 gümnaasiumile, 3 põhikoolile, 2 hariduslike erivajadustega laste koolile.
Tagastus 142 ankeeti ning neid täitis koolitöötajat, kellest 71% oli õpetajaid, 15% õppealajuhatajaid, 8% direktoreid ning 3% muu ameti pidajaid (vt joonis 1).
joonis 1 Vastajate ametid
Seega esindavad uurimuse tulemused suuresti just õpetaja häält, kes on igapäevasemalt kõige otsesemat lapsega kokkupuudet omav isik.
Uurimuse tulemused näitasid väga selgelt, et kooli pedagoogiline personal tunneb vajadust koolisotsiaaltöötaja järele – 96 % selle küsimusele vastanutest andis jaatava vastuse ja vaid 1 vastaja leidis, et koolisotsiaaltöötajat ei ole vaja, sest kool peab ise tulema toime probleemide lahendamisega.
Senise praktika järgi on koolisotsiaaltöötajate põhiline tööülesanne olnud tegelemine koolikohustuse mittetäitjatega. Eesti Vabariigi seadused ütlevad teatavasti, et laps on koolikohuslane alates 7. eluaastast kuni 17. eluaastani või põhikooli lõpetamiseni – sellega peaks asi justkui selge olema. Tegelikkuses puudub aga konkreetne koolikohustuse mittetäitmise määratlus ning valitseb vastuolu haridus- ja teadusministeeriumi käisitluse ning näiteks alaealiste komisjonide praktikas ettetulevate käsitluste vahel nagu selgitas Riigikontrolli 2002 aasta kontrolliaruanne “Koolikohustuse täitmise tagamine”. Vastuses Riigikontrolli sellesisulisele teabepäringule peab ministeerium koolikohustuse mittetäitmiseks koolikohustuslikus eas lapse kooli nimekirjas mitteolemist. Riigikontrollile antud seletuse järgi ei käsitle ministeerium koolikohustuse mittetäitjatena õpilasi, kes süstemaatiliselt puuduvad ja kellel seetõttu on raskusi põhihariduse omandamisega (www.riigikontroll.ee). Küsisime oma uurimuses samuti koolikohustuse kohta, kõigepealt seda, millist õpilase ja kooli vahelist suhet tõlgendatakse koolikohustuse täitmiseks ning seejärel seda, millisest hetkest alates tõlgendab vastaja õpilase põhjuseta puudumist koolikohustuse mittetäitmisena. Etteantud loetelust on vastajate arvates koolikohustuse täitmine see, kui laps käib koolis iga päev ja võtab osa kõigist ainetundidest – ükski vastaja ei arvanud selle väite puhul, et selline tegevus ei ole koolikohustuse täitmine ning koduõppel olemine (88%). Nö mööndusi ollakse valmis tegema tegevuste suhtes “käib iga päev kooli, aga ei võta osa kõigist ainetundidest” ning “ei käi iga päev kooli, aga tema teadmisi on võimlik hinnata” – nende väidete puhul ei tekkinud ülekaalukat eitavat või jaatavat hoiakut. Kõige vähem on koolikohustuse täitmine vastajate arvates see, kui laps on kooli nimekirjas, aga koolis ei käi. (vt joonis 2).
joonis 2 Koolikohustuse tätmine
Juba nendest vastustest võib näha, et kooli pedagoogilisel personalil on väga erinevad tõlgendused koolikohustuse täitmisest ning tegevus, mis ministeeriumi arvates justkui oleks koolikohustuse täitmine (õpilaste nimekirjas olemine) ei ole õpetajate arvates seda üldse mitte.
Veel suurem ebaselgus ilmnes koolikohustuse mittetäitmise tõlgendamisel. Esitasime vastajatele 7 väidet põhjuseta puudumiste kohta ning palusime neil hinnata, kuivõrd iga väide neist on koolikohustuste mittetäitmine. Tulemuseks saime, et õpetajate hulgas on tolerantsemaid ja vähem tolerantsemaid inimesi: isegi üldse koolis mitte käimist tõlgendas koolikohustuse mittetäitmisena 94% vastanutest. Põhjuseta puudumise tolereerimise piir tundub saabuvat umbes ühe kuu ja ühe nädala vahel, samas on ka ühe päeva jagu tundidest puudumine 21% vastanute arvates koolikohustuste mittetäitmine (joonis 3).
joonis 3 Koolikohustuse mittetäitmine
Nagu nähtub nii käesolevast uurimusest kui riigikontrolli 2002.a auditist, ei ole koolikohustusele ja selle mittetäitmisele ühest määratlust, mistõttu muutub mõttetuks tegelemine koolikohustuse mittetäitjatega, kuna me ei tea, kellest räägitakse sellist kliendigruppi nimetades.
Küsisime koolitöötajatelt, kellega võiks koolisotsiaaltöötaja tegeleda. Vastustest joonistus välja, et koolisotsiaaltöötaja võiks tegeleda nii laste, lastevanemate kui ka õpetajatega, aga seda vaid juhul, kui neil esineb probleeme (joonis 4).
joonis 4 Koolisotsiaaltöötaja kliendid
Ehk teisisõnu, koolitöötajate jaoks on koolisotsiaaltöötaja probleemide lahendaja, mitte ennetaja. Selline seisukoht peegeldab üsna üheselt ühiskonnas valitsevaid hoiakuid sotsiaaltöötajate suhtes.
Koolitöötajate arvates peaks koolisotsiaaltöötaja kindlasti tegelema perevägivalla probleemidega (91 % vastanutest arvas nii), informatsiooni jagamisega sotsiaalabi süsteemi kohta (88 %), koolikohustuse mittetäitjatega (90 %), koolivägivalla probleemidega (85 %), perede vaesuse leevendamisega, aidates neil taotleda toetusi jmt (85 %). Koolisotsiaaltöötaja võiks tegeleda ka paberite vormistamisega lapse suunamiseks alaealiste komisjoni (75 %), lapsevanematele grupiarutelude korraldamisega (80 %), kooli esindamisega alaealiste komisjonis (80 %), õpilastele grupiarutelude ja nõustamise korraldamisega (79 %) ja erivajadusega lapse abistamisega (75 %). Koolisotsiaaltöötaja ei peaks tegelema õpilaste ja kooli juhtkonna vaheliste probleemidega, õpilaste individuaalsete arengukavade koostamisega, õpetajatele supervisiooni korraldamisega, õpetajate ja kooli juhtkonna vaheliste probleemidega ning kooli organisatsioonikultuuri, meie-tunde kujundamisega.
On huvitav tõsiasi, et koolitöötajad näevad probleeme, millele neil abi on vaja eelkõige õpilastes, nende koduses olukorras, vanemates jne, aga kindlasti mitte kooliga seotud keskkonnas ja isikutes. Samasuguste tulemusteni on jõudnud ka teised uurimused, mida on tehtud mujal maailmas. Sellest võiks teha järelduse, et kooli pedagoogiline personal vajab väljaspoolt tulevat abi mitte ainult probleemide lahendamiseks, vaid ka nende märkamiseks. On ilmselge ja täiesti arusaadav, et töötades päevast päeva ühes ja samas keskkonnas – koolis – mis vaevleb mitmete probleemide käes, on üsna raske saada olukorrast adekvaatset pilti, sest kõik ilmingud on tugevalt seotud osaleja enda rollidega, tajudega, ja interaktsioonidega selles keskkonnas.
Uurimuses osalenute käest küsiti nende ootuste kohta tulevikuks, kelle alluvuses peaks koolisotsiaaltöötaja töötama ja kuidas peaks tema töö olema korraldatud. 28 % uurimuses osalenutest arvas, et koolisotsiaaltöötaja peaks töötama kooli alluvuses ning alluma direktorile ja 25 % arvas, et koolisotsiaaltöötaja peaks töötama sotsiaalabi osakonnas ning alluma sotsiaalabi osakonna juhatajale (joonis 5).
joonis 5 Millises süsteemis koolisotsiaaltöötaja töötab
Nagu näha, ei ole ka koolitöötajate endi hulgas ülekaalukat eelistust ühele või teisele variandile. Olulisem tundub olevat küsimus, kas igal koolil on oma koolisotsiaaltöötaja või mitte ning kuidas on koolisotsiaaltöötaja kättesaadav. 72 % uurimuses osalenutest arvas, et igal koolil peab olema oma koolisotsiaaltöötaja ning 48 % soovib, et koolisotsiaaltöötaja töötaks iga päev koolis ja 44 %, et koolisotsiaaltöötaja peab olema koolis teatud nädalapäevadel ja muul ajal kättesaadav telefoni teel, 1 % vastajatest arvas, et koolisotsiaaltöötaja ei pea üldse olema koolist kätte saadav, piisab kui talle saab helistada (joonis 6).
joonis 6 Kuidas koolisotsiaaltöötaja töötab.
Järgnev koolisotsiaaltöö kontseptsioon ja koolisotsiaaltöötaja ametijuhend on koostatud silmas pidades Tartu olusid ning lähtub põhimõttest, et koolisotsiaaltöötaja on koolidirektorist sõltumatu abistaja, kes töötab koolikeskkonnas.
Kontseptsioon: Koolisotsiaaltöö on sotsiaaltöö, mida tehakse koolis. Koolisotsiaaltöö käsitleb kooli kogukonnana, kuhu kuuluvad koolitöötajad, õpilased, lastevanemad jt kooliga nii otseselt kui kaudselt seotud isikud/institutsioonid.
Koolisotsiaaltöö eesmärk on õpilase toimetulemist toetav turvaline sotsialiseerumise keskkond koolikogukonnas.
Koolisotsiaaltöö ülesanne on kooli kui kogukonna arendamine, võimaluste loomine turvalise koolikeskkonna tekkeks ning sidususe suurendamine koolikogukonnas
Ametijuhend:
2.1 Omada ülevaadet kõigist tema teenindatavas koolis õppivatest õpilastest, eriti nendest, kel on probleeme toimetulekuga koolis (puudumised, koolivägivald jne) või kes on koolielu toimetulekuraskusega õpilaseks muutumise riskirühmas. Õpilaste abistamiseks koolisotsiaaltöötaja:
2.1.1 Nõustab uusi õpilasi koolielu puudutavates küsimustes ennetamaks edasiste probleemide teket.
2.1.2 Vajadusel tutvub õpilase koduse olukorraga esile kerkinud probleemide lahendamiseks.
2.1.3 Vajadusel otsib õpilasele individuaalse psühholoogilise teraapia vmt abi saamise võimalusi esile kerkinud probleemide lahendamiseks.
2.1.4 Saadab õpilast õpiabi- ja nõustamiskomisjonis, alaealiste komisjonis jmt kohtades, mis osutuvad vajalikuks õpilase probleemidele lahenduse leidmiseks.
2.1.5 Informeerib lastekaitse spetsialisti koheselt kui on ilmnenud õpilase väärkohtlemise juhud, mille puhul on vajalik eestkosteasutuse sekkumine/oma pädevuse piires käitub kriisisituatsioonis ise eestkosteasutuse esindajana (nt lapse kohene paigutamine turvakodusse jmt).
2.1.6 Vajadusel abistab õpilast ja/või tema peret erinevate sotsiaaltoetuste taotlemisel.
2.1.7 Korraldab ise või otsib võimalusi õpilastele grupiarutelude ja nõustamise korraldamiseks üleskerkinud probleemide lahendamiseks.
2.1.8 Koostöös klassijuhatajaga koostab õpilase kohta iseloomustusi erinevate asutuste ja organistatsioonide (nt alaealiste komisjon, politsei jmt) jaoks.
2.1.9 Organiseerib ja koordineerib koostöös teiste koolis tegutsevate spetsialistidega (huvijuht, psühholoog jne) koolis tugiõpilaste liikumist.
2.2 Abistada kooli pedagoogilist personali koolis esinevate erinevate probleemide lahendamisel oma oskuste ja teadmiste piires. Selleks:
2.2.1 Jagab informatsiooni sotsiaalabi süsteemi toimimise kohta.
2.2.2 Korraldab ise või otsib võimalusi õpetajatele grupiarutelude ja nõustamise korraldamiseks üleskerkinud probleemide lahendamiseks.
2.2.3 Aitab lahendada õpilaste ja õpetajate vahel ilmnenud probleeme.
2.2.4 Vajadusel aitab lahendada õpetajate vahel ilmnenud probleeme.
2.3 Abistada lapsevanemaid õpilase kooliprobleemide korral.
2.3.1 Nõustab lapsevanemaid koolielu puudutavates küsimustes.
2.3.2 Vajadusel jagab informatsiooni sotsiaalabi süsteemi toimimise kohta.
2.3.3 Korraldab ise või otsib võimalusi lapsevanematele grupiarutelude ja nõustamise korraldamiseks üleskerkinud probleemide lahendamiseks.
2.3.4 Vajadusel aitab lahendada kooli ja lastevanemate vahel kerkinud probleeme.
2.4 Abistada kooli pedagoogilist personali suhtlemisel erinevate ametiasutustega – sotsiaalabi osakonnaga, meditsiiniasutustega, nõustamisasutustega, alaealiste komisjoniga, õigustkaitse organitega jne võrgustikutöö tegemisel.
2.5 Teha koostööd koolis oleva tugivõrgustikuga koolielu paremaks korraldamiseks ning probleemide lahendamiseks ja ennetamiseks.
Kasutatud kirjandus