|
ESTONIAN SOCIAL SCIENCE ONLINE |
|
||||||||||
|
Ametist e professioonist
Ühiskondliku tegevuse valdkondi on mitmeid, nii on ühiskonnas vajalikud toimingud eristunud ametiteks tööjaotuse alusel. Tööjaotus (division of labour) tähendab tööprotsessi kui terviku jagamist osadeks, millest igaüht teeb selleks ettevalmistatud inimene või grupp inimesi ( Hess... 2000: 290)
ILO (Int. Labour Org-n) (1986) defineerib ametit (occupation), ’mis moodustub rühmast töödest, (jobs), mis on samalaadsed töötegijailt nõutavate teadmiste, oskuste, võimete, tööpraktika ja töökogemuse suhtes, et töötaja saaks oma ametit edukalt praktiseerida.
Läbi aegade on ühiskonna arengule iseloomulik suund olnud ühiskondliku tegevuse ’ametistumine’, st üha suurem osa ühiskondlikest toimingutest on eristunud pere igapäevaelu ülalhoidvatest tegevustest. Industriaalühiskondade majandust iseloomustab juba tugev spetsialiseeritus e tööjaotus (Hess 2000: 170).
Airaksinen eristab selgelt ameti tööst, isegi kui see on tegijale nõudlik ja spetsiifiline tegevus.
Töö ja teadmiste-oskuste pagasile lisanduvad veel ametiga seotud kontekstitegurid ühiskonnas. Amet kujundab indiviidi positsiooni ühiskonnas, ametiesindajal ja ametkonnal on teatud õigused ja võim. Professionaalil on alati teatud autonoomsus, ta võtab vastu otsuseid ja toimib iseseisvalt, sõltumatult ühiskonna otsustusmehhanismidest. See ongi sisuliselt võim. Võib öelda, et ametkondi, nende õiguseid ja võimu võib käsitleda kui autoriteetsust, sest ametkonnad korraldavad oma sisemist struktuuri ja tegevusolukordi neile sobival kujul (Airaksinen 1991).
Academic knowledge
Ametile, mida nimetatakse ka professiooniks, on iseloomulik ja oluline tegur ametialase tegevuse teaduspõhisus (academic knowledge). Amet, see on ametkonna teadmised-oskused, positsioon/staatus ja prestiiž üheskoos. Need kolm faktorit on üksteisega seotud, prestiiž eeldab positsiooni ja töö spetsiifiliste oskuste olemasolu, ametiprestiiži ei saa ilma nendeta olemas olla. Ameti positsioon eeldab teatud tööks vajalike oskuste olemasolu, n arstil on prestiiž ühiskonnas, positsioon ja töö, eraettevõtjal on positsioon ja töö, aga ei pruugi olla prestiiži ja juhutöö tegijal ei ole ka positsiooni (Airaksinen 1991).
Ametite mõjuvõim, prestiiž on sõltuv ka ühiskonna väärtushinnangutest ja tähendustest, mida ühiskonnas omistatakse teatud ameti tegevuspraktikale, mida siis tunnustatakse ja peetakse oluliseks või ka vähem hinnatuks. Seega, ametkonnad ei ole ühiskonnas homogeensed rühmad, kuigi nad kõik toimivad lähtuvalt ühiskonna vajadustest. Nüüdisaegsetes ühiskondades on erinevatel ametitel erinev kujunemislugu, on väga vanu ameteid ja ka nö noori ameteid, mis alles kujunemas. Ka sotsiaaltööd võib viimaste hulka lugeda. Võrreldes selliste vanade professioonidega nagu õpetaja, arst, on sotsiaaltöö kõikides ühiskondades nö uus amet. USA-s ja ka Euroopa maades tuntakse sotsiaaltöö tegemist kui ametialast tegevust 19.-20.saj-st, selle ajani olid inimlikud aitamistegevused ühiskonnas naiste poolt tehtav tasustamata töö.
Kujunenud palgatööks, on sotsiaaltööl nagu kõikidel ametitel oma tööjaotus ja positsioon ühiskonnas. Samas on sotsiaaltöötaja oma ametis olukorras, kus abstraktsete töösoorituste kõrval on suur koormus töötajal isiksusena. Sotsiaaltöös on heade tulemuste saavutamiseks tugev tööga sidusus, pühendumine tööle. Töö spetsiifika eeldab professionaalses suhtes suurt inimlikku lähedust ja mõistmist, empaatiat ja ehk ka missioonitunnet, kuigi tehakse palgatööd.
Mis on sotsiaaltöö ametina?
Sotsiaaltöö kui eriala tegeleb sotsiaalsete muutustega ja probleemide lahendamisega inimsuhetes ning inimeste jõustamisega, suurendamaks nende heaolu. Toetudes käitumis- ja sotsiaalsetesüsteemide teooriatele, sekkub sotsiaaltöö seal, kus toimub inimeste ja neid ümbritseva keskkonna vaheline interaktsioon. Sotsiaaltöös on põhjapaneva tähtsusega inimõiguste ja sotsiaalse õigluse põhimõtted (IASSW 2000).
Sotsiaaltöö toimib argielu pidevust ja normaalsust alalhoidva ühiskondliku osasüsteemina. (Sipilä 1989). Üldistades — sotsiaaltöö püüab arendada inimeste sotsiaalset teovõimet, eesmärgiks inimeste põhivajaduste võimalikult katvam rahuldamine. Sotsiaaltöö subjektiks on abivajaja. Subjektsus tähendab seda, et abivajajas (kliendis) nähakse tegutsevat inimest, kes langetab ise oma ellupuutuvaid otsuseid. (Hepworth&Larsen 1986).
Sotsiaaltöö kui sotsiaalse nähtuse mõistmisel saab lähtuda ainult kaasajast — meie ajal siis nüüdisajast. Seejuures saab sotsiaaltöö üle arutleda vaid mingi kultuurikonteksti raames (Payne1995: 6).
Sotsiaaltöö olemus, ülesanded, ametipilt
Sotsiaaltöö olemust kirjeldab kõige paremini temale esitatavad nõudmiste ja ülesannete rohkus, nende mitmekesisus ning muutuv olemus. Sotsiaaltöö muutuv olemus on seotud inimelu erinevates valdkondades toimuvate muutustega. Sotsiaaltöö tegijad kui ameti/institutsiooni esindajad peavad väga kiiresti ja tundlikult reageerima neile muutustele, kui nad on pädevad ja asjatundlikud.
Sotsiaaltööd, tema olemust ja arengusuundi uurides on jõutud järeldusele, et sotsiaaltöö on ajalooliselt naise tööst pere ja lähedaste inimeste heaolu eest seismise tasandilt jõudnud ühiskonna tasandil tehtavaks palgatööks, milleks on loodud avaliku sektori institutsioonid, riiklik seadusandlus töö juhtimiseks ja korraldamiseks. Sotsiaaltöö tegijate, sotsiaaltöötajate koolitamiseks on riiklik kõrgharidussüsteem, kehtestatakse pädevusnõudeid, et tagada sotsiaaltöös optimaalne tulemus ühiskonna jaoks. Võib öelda, et olemuselt on sotsiaaltöö inimeste aitamise töö. Aidatakse neid ühiskonnaliikmeid, kes probleemidesse sattununa ise enam lahendusi ei leia. Makrotasandi sotsiaaltöö on olemuselt indiviidi arenguvõimaluste toetamine, kasutades ja mõjutades ühiskonna loodud struktuure.
Olemuselt võib sotsiaaltöö olla parendav, rehabiliteeriv, ennetav või praktilistele uuendustele pürgiv ja juhtiv tegevus. Sotsiaaltöö tegevusalad on seotud vaesuse, abituse ning hälbivusega kaasnevate probleemidega tegelemine. Sotsiaalprobleemide lahendamiseks tehtav töö toimub ühiskonna, rühma või üksikisiku tasandil (Louhelainen 1985).
Töömeetodid nagu töö eesmärkki, valitakse kliendi, tema probleemi ja organisatsiooni ülesannetest lähtuvalt. Seepärast ühtesid töömeetodeid kasutatakse ühes organisatsioonis rohkem kui teises ja on arusaadav, miks erinevates organisatsioonides töötajad harjuvad kasutama ühtesid töömeetodeid paremini kui teisi.
Kuna abivajajate probleemid on tavaliselt mitmekihilised, oleneb probleemilahendus sotsiaaltöötaja kompetentsusest, kes kasutab erinevaid meetodeid ja tegevusi olukorra muutmiseks.
Mida me mõistame kompetentsuse e pädevuse all?
Ühiskonnas on küllaltki kaua valitsenud arusaam pädevusest ja oskamisest kui haridusega omandatud teoreetiliste teadmiste ja tööalases tegevuses järele proovitud tegevusmudelite kasutamisest (Satka 1997).
Tihti arvatakse, et ametipädevus ja asjatundlikkus on tagatud, kui töötaja:
· Omandab üldise teadmiste- ja oskuste põhibaasi
· Valdab töömeetodeid
· Võtab omaks kogenud asjatundjatelt tegevusmudelid
(Engeström 1989)
Nüüdisaegsele ametialasele tegevusele esitatavad nõuded näitavad, et eespool toodud mudeli järgi võib sattuda kiiresti ebapädevusse.
Pädevuse säilitamise ja suurendamise nõue eeldab pädevuse määratlemist, mida aga polegi nii lihtne teha. Vaatamata suurele hulgale teemakohasele teaduskirjandusele, ei ole pädevust e. kompetentsust kerge määratleda. Mõistete käsitlemine on uurijatel erinev ja sisu seletamisel ei ole leitud konsensust.
Per-Erik Ellström (1994; ref. Ruohotie 2002) järgi näeb kompetentsust kui indiviidi (aga ka kollektiivi) potentsiaalset kapatsiteeti käsitleda edukalt (esitatud formaalsete või informaalsete kriteeriumite järgi) teatud olukordi või sooritada teatud töö või ülesanne. Selline küllaltki kõikehõlmav käsitlus määratleb kapatsiteedina motoorsed oskused, kognitiivsed tegurid (erinevad teadmised, intellektuaalsed oskused), afektiivsed tegurid (väärtushinnangud, hoiakud, motivatsioon), isiksuslikud tegurid (eneseusaldus jms) ja sotsiaalsed oskused (kommunikatsioonioskused jms).
Paljud uurijad interpreteerivad pädevust e. kompetentsust dünaamilise protsessina. Pädevust võib näha ka indiviidi atribuudina, st. inimliku ressursi või kapitalina, mille töötaja toob kaasa oma ametisse (Ruohotie 2002).
Kui sotsiaaltöö tegijal on olemas akadeemiline baasharidus, head teadmised ja oskused — mida peab selles töös veel silmas pidama?
Sotsiaaltöö olemuse juurde kuuluvad sotsiaaltöö tegija väärtushinnangud ja eetika, siin — humanistlik inimkäsitlus (millistelt positsioonidelt lähtutakse inimesi abistades), mis hõlmab inimõigused, sotsiaalse õigluse printsiibi, inimese tahte austamise, tema potentsiaalidesse uskumise, keerulised inimsuhted, sest sotsiaaltööd ei tehta masinate ja seadmete abil, vaid enamasti sümbolite ja inimeste toel.
Sotsiaaltöö filosoofia ja sotsiaaltöötajate maailmavaateline seisukoht inimesest ja ühiskonnast moodustavad professiooni filosoofia, milles peitub ka sotsiaaltöö substants, milleta ei ole võimalik sotsiaaltööd mõista ega praktiseerida. Siporini järgi (1975) professiooni filosoofiat võime mõista kui hoiakute, ideede, taotluste, eesmärkide ja normide, eetiliste ettekujutuste ja printsiipide kogumit, mis võimaldab meil mõista ja mõtestada eksistentsi ja reaalsust, meid endid ja maailma, ajalugu ja arengut. Professiooni filosoofia annab olulised mudelid ja standardid tegelikkuse kirjeldamiseks ja oma töö hindamiseks. Neid standardeid kutsume normideks, eeskirjadeks ja eetilisteks printsiipideks. Professiooni filosoofia on professiooni subkultuuri keskne osa, millesse ametit õppivad üliõpilased või noored töötajad akultureeritakse, millesse nad sotsialiseeruvad (Tiko 1997,6).
Võib öelda, et sotsiaaltöö töövaldkond on tihti inimsuhted, milles teadmised, töömeetodid ja emotsioonid on üksteisega läbi põimunud. Ameti laiaulatuslikkus tähendab eriti täpset hinnangute andmist, emotsionaalseid-moraalseid valmidusi tööprotsessi loomisel. Sealjuures tuleb igapäevatöö rutiini suhtuda pidevalt inimest austavana.
Sotsiaaltöö olemus nõuab töötegijalt inimlikku mõistmist, empaatiavõimet. See puudutab sotsiaaltöötajat kui isiksust väga sügavalt ja tema psüühiline koormus on tavaliselt väga suur. Töös edenemiseks on vaja tunda oma võimete ja taluvuse piire. Teise inimese mõistmine ei ole organiseeritud ametitöös siiski kahe inimese vahelise suhte tingimus, vaid selle suhte tingimusi määratlevad ka ühiskondlik-halduslikud süsteemid (Sipilä 1989).
Kui me kasutame mõisteid sotsiaaltöö, sotsiaaltöötaja, sotsiaaltöö tegijad, siis me peame silmas paljude Euroopa maade eeskujul spetsiifilist tööd tegevaid ülikooliharidusega töötajaid (Euroopa traditsioonis enamasti naine, kuid viimasel ajal järjest rohkem ka mees). Sotsiaaltöötaja, sosiaalityön tekijä (Sozialarbeiter/in, social worker) on erialase ülikooliharidusega töötaja, sotsiaaltöö tegija aga lähedase (meditsiinilise, psühholoogilise) kõrgharidusega sotsiaaltööd tegev töötaja (Tamm 1998).
Sotsiaaltöö ametina eeldab akadeemilist ametialast koolitust, mille aluseks on teoreetilised teadmised ja nende abil omandatud praktilised oskused. Sotsiaaltöö teaduslik alusbaas põhineb paljudel sotsiaalteadustel. Ühiskondlik tööjaotus on viinud ka kasvatus- ja loodusteaduste tundmise vajalikkuseni. Erilisust lisab see, et ka suure hulga heade teadmistega üksi pole veel midagi teha — teadmine pole võime, vaid idee, kuidas inimlikke võimeid võiks kasutada. Siia juurde tuleb veel ka intuitsiooni element. Teisalt on teadmised ka teooria ja praktika ühendamine, st., et mitmekülgsed teadmised, mõistmine ja oskused saavad tervikuks; samal ajal tuleb kogu aeg olla kriitiline nii teadmiste kui oskuste paikapidavuse suhtes, olla reflektiivne ja analüüsida oma tööd, olla loov, et pidevalt uuendada nii teadmisi kui oskusi, ksutades selleks omaenda tööprotsessi. Kvaliteetsed teadmised sotsiaaltöös tähendavad dünaamilist, aktiivset mõtlemisprotsessi, mida iseloomustab julgus ja samaaegsus, mitmekülgsus ja mitmekihilisus (Karvinen 1996).
Ühiskondlikult olulise funktsiooni täitmine, akadeemilise või kõrgkoolitusega antav erialaharidus, eetikakoodeks jms. on andnud alust arutlustele sotsiaaltöö ameti ühiskonnas tunnustatud professiooni kujunemiseks. Sotsiaaltööd on üritatud liigendada (määratleda) kui ametit või professiooni või semi-professiooni arenenud maades levinud professioonide käsitluste ja nägemuste kaudu juba 20.saj. algusaastatest, st sama kaua kui on ameteid sotsioloogiliselt uuritud.
Sotsiaaltöö kui professiooni kaasaegne uuring sai alguse 1910-ndatel aastatel, kui A. Flexner esitas rea iseloomulikke tundemärke, mille abil professioonid saab eraldada teistest paljudest ametitest. Üheks oluliseks teguriks, mis määratleb ameti kujunemise professiooniks, peetakse teoreetilise alusbaasi olemasolu, kuid peale selle on veel rida professioonile omaseid tunnuseid, mida ei pea olema ametitel. Flexner tõdes, et sotsiaaltöö ei ole eriti väljakujunenud professioon, kuna tal ei ole iseseisvat teoreetilis-teaduslikku aluspõhja. (Rajavaara 1986).
Sotsiaaltöö pioneer Mary Richmond läks sellise tema arvates “tembeldamise” vastu võitlusse, arendades sotsiaaltööle kui professioonile vajalikku teaduslikku aluspõhja. (Sipilä 1989).
Selline “võitlus” sotsiaaltöö professiooniks saamise-tunnistamise eest on kestnud paljudes ühiskondades ja arvamusi on ühelt poolt — sotsiaaltöö on semi-professioon, teel Harald L. Wilensky (1964) küpse professiooni (määratluse) poole, teiste arvates on ta juba väljakujunenud professioon.
Harold Wilensky (1964) on empiiriliste uurimuste põhjal väitnud, et ühiskonnas on olemas loomulik professiooniks kujunemise protsess ja et ametistaatuse saavutamiseks ja ameti professiooniks kujunemiseks on võimalik selgelt eristada teatud tegurid.
Wilensky (1964) järgi on need iseloomulikud tegurid järgmised:
· ametialase tegevusega ollakse seotud kogu tööpäeva vältel
· ametikoolitus toimub kõrgkoolis või ülikoolis
· asutatakse nii kohalik kui üleriiklik ametiorganisatsioon
· ametit tunnustatakse avalikult ja selle staatus kinnistatakse näiteks atesteerimise või litsenseerimisega seaduste alusel
· ametile kehtestatakse eetikakoodeks (Tamm 1998).
Professionaal ja professionaalne on lääne kultuuris tähendanud seotust intelligentsi traditsiooniliste aladega, eeskätt arsti ja advokaaditööga (Parve 1995).
Diagnostilise kliendisuhte esiletõstmine on üks professionaalsuse iseloomulikke jooni. Diagnostilist kliendisuhet vaadeldakse vältimatuna ameteis, milles töötaja isiklikult kohtub kliendiga ja mõjutab olukordi oma oskuste, teadmiste ja autoriteediga. Siin on tüüpiline arsti ja patsiendi suhte mudel, millega võiks võrrelda ka teisi sarnaseid suhteid, nagu sotsiaaltöötaja ja tema kliendi suhet (Johnson 1972, Johnson 1995).
Üha enam saab selgeks, et eriala professionaalse arengu huvides muutub järjest vajalikumaks, et arsti erialast erinevad, ent klientidega tegelevad rühmad saavutaksid tunnustuse professionaalidena, eriti kui need omavad erialal kõrgharidust ja stuudiumi põhjalikkuse poolest ei jää maha klassikalistest professionaalidest. Seda enam, kui neil rühmadel on spetsiifiline, ent arsti suhtest erinev suhe abivajajasse (Parve 1995).
Nii arstid kui juristid tõlgivad abivajaja-abistaja suhte oma keelde. Sotsiaaltöötajad peavad tulemuse dekodeerima ja tagasi tõlkima — sellessse keelde, mille mõistetes nemad sisuliselt mõtlevad. Kuid et arstid ja juristid on oma argooga professionaalid ja hulgad näevad neid ühiskonnaredelil kõrgemal kui sotsiaaltöötajaid või psühholooge, siis subjektiivselt jääb viimaste suhe abivajajasse kandma raskestidefineeritavat ebatäiuslikkuse pitserit. Mõju avaldab ka see, et sotsiaaltöötaja klient on tihti inadekvaatne. Ometi oleks eriala edukuse seisukohast oluline, et abistaja (hoolekandja, psühholoog, vanglapedagoog) suhe hooldatavasse kasvaks ja areneks suure ühiskonna silmis samasuguseks professionaalseks peetavaks kui on traditsioonilise professionaali suhe nendesamade isikutega (Parve 1995).
Iseseisva, professionaalse autonoomia taotlus on olnud nii sotsiaaltööle kui paljudele teistele heaoluriigi ametkondadele omane pürgimus. Selle saavutamiseks on ametkonnad piiritlenud oma pädevusvaldkonna, jättes teadmised ja oskused rangelt ametkonna piiridesse. Kuigi sotsiaaltöö ametkonna professioonipürgimused on saanud kriitika objektiks on püütud sotsiaaltöö positsiooni ühiskonnaarengu perspektiivis määratleda. Professioonide ja professionaalsuse kujunemist nähakse ühiskonnaarengus keskse protsessina (Rajavaara 1986).
Professioonide ja professionaalsuse uurimisel ja kirjeldamisel on Esa Konttise (1989) ja Andrew Abbotti (1988) järgi kaks suuremat liini. Üks uurib professioonide professionaalsust, st. seda, mis ameti juures määratleb õige ja väljaarenenud professiooni tunnused (teoreetilised uurimused). Teine liin uurib professioonide tähendust ühiskonnale, tema funktsionaalset külge. Funktsionaalsed uurimused on näinud professioone nii ühiskonna arengu tingimusena ja tagajana kui ka turumajanduse konkurentsivõitluse ja võimupürgimuste tasakaalustajana (Tamm 1998).
Teoreetiline teaduslik alusbaas ja erialaline koolitus, pürgimus ühetaolise ametiõpetuse ja metoodika poole, piiri tõmbamine lähedaste ametite suhtes ja iseseisev ametiorganisatsioon — need on peamised professiooni määratlevad tegurid (Karvinen 1996).
Kokkuvõtvalt Hellbergi (1978) järgi:
· Professiooniks kujunemine on protsess, mille puhul rühm teatud tegevusala valdkondi saab ühiskonnas ametistaatuse nii, et seda ametit võib pidada professiooniks
· Professiooniks kujunemine on protsess, mille puhul teatud amet laiendab pidevalt oma tegevusvälja ja saavutab ühiskonnas järk-järgult märkimisväärse positsiooni, mõjutades ja kontrollides ühiskonna seisukohalt tähtsaid strateegilisi ressursse
Mõlemad neist määratlustest viitavad organisatsioonitasandile.
Miks see professooniks kujunemine sotsiaaltööle nii tähtis on? Ja kas on ?
Seepärast, et ühiskondlik tööjaotus ja ametkondade omavahelised suhted (rivaliteet) on nagu sund ka sotsiaaltööle oma professiooni kujunemist arendama.
See professionaalsustendents on viinud ka ametite koolituse ja praktikas kasutamise monopoolsuse taotlusele ja selle monopoolsuse institutsionaliseerimisele. Siia liitub ka soov professionaalseid oskusi luua, säilitada ja lisada, et teatud alal võimalikult suur mõjuvaldkond saavutada.
Määratluse taga on nägemus sellest, et ametialase tegevuse keskne nähtus on professiooni ja tehtava töö vaheline suhe, pädevusvaldkond (jurisdiction).
Ametialase arengu uurimine eeldab siis uurimist sellest vaatekohast — kuidas see suhe (pädevusvaldkond) on moodustunud ja kuidas see on seotud ametliku (formal) ja mitteametliku (informal) sotsiaalse struktuuriga ja mida eri ametkondade vahelised suhted tähendavad pädevusvaldkonna määratlemisel ja siis ka eraldi eri ametkondade arengule.
Ametite kompetents, (võimupiirkond) põhineb pädevusvaldkonda (jurisdiction) määratlevate tegurite kaudu teatud ametkonnale usaldatud õigustele teatud ülesannete täitmiseks ühiskonnas. Nende tegurite tugevus või nõrkus moodustub tegelikus ametialase töö protsessis. Need (tegurid) ei ole absoluutsed ega ka püsivad ja seepärast pädevusvaldkondade pärast konkureerivad professioonid moodustavad üksteisest sõltuva süsteemi ehk ametkondade ökoloogia (Abbott 1988).
Ka tuntud sotsioloog Erik Arnkil (1991) toetab sellist tõlgendust sotsiaaltööst kui sotsiaalriigi aitamisvõrgustiku piirsüsteemist. Edu ametkondade vahelises konkurentsis peegeldab võistlejate olukorda ja ühiskondliku süsteemi struktuuri samamoodi kui teatud ametkonna oma pürgimusi. Sellest järeldub, et üldised sotsiaalsed ja ajaloolised tegurid mõjutavad erinevate ametkondade arengut väljaspoolt selle struktuuri kaudu. Professioone ei saa vaadelda siis eraldi seisvate ilmingutena, vaid nimelt selles üldises süsteemis suhtes kõigi muude arengutega. Võib öelda, et sotsiaaltöö ameti e professiooni areng ei ole mitte ainult ametkonna omakasupüüdliku ja sihiteadliku pingutuse tulemus, vaid ka ühiskonna arengu loomulik tagajärg.
Sotsiaaltöö on üks ametitest paljude teiste seas. Ta peab samamoodi konkureerima oma positsiooni pärast ühiskonnas teiste ametitega.
Ametkondade-vaheline konkurents toetab professionaalset ametipraktikat ja sellest tegelikust tööst sünnib pädevus e kompetentsus.
Sotsiaaltöö professionaliseerumine Arnkili järgi (1991) kujuneb just sellisel vastuolulisel moel. See võitlusväli, kus ka sotsiaaltöö püüab haarata kontrolli alla teatud pädevusvaldkonna, on sotsiaalse riigi teenustesüsteem. Selles valdkonnas teiste professioonide pädevusvaldkondade piiritlemine asetab just sotsiaaltööle ülesandeid, mida muud ametid pole kas suutnud või ei ole tahtnud teha. Vastuolusid ja keerukust neile tööülesannetele lisavad veel ühiskondlikud muutused ja teenustesüsteemi arengud. Sotsiaaltöö ametialase arengu suund ja alus on küllaltki ebamäärased, sest ametile esitatavad nõuded on väga suured ja nende nõudmiste täitmiseks olemasolevatest tegevusmudelitest alati ei piisa.
Küsimus on objektiivse ja subjektiivse vahelisest suhtest ehk muutuva ja püsiva vahelisest suhtest.
Objektiivsete ja subjektiivsete tegurite vahelist suhet ei ole kerge määratleda. Professionaalide tegevuse objektiivsed tegurid on Abbotti (1988) järgi:
· tehnoloogia
· organisatsioon
· loodusnähtused
· ühiskondlikud muutused (n majanduslikud)
Ametkond on alati muutusvalmis nende tegurite suhtes. Finantskriisid ja muutused lääne heaoluriikides sunnivad otsima uusi lahendusteid samamoodi kui postsotsialistlike maade sotsiaalsed kriisid kiirendavad sotsiaaltöö organiseerimist ja erialast koolitust.
Subjektiivsed teguridki eeldavad muutusvalmidust ja need puudutavad just pädevusvaldkondade eest peetavat võitlust eri ametkondade vahel. Ametkonna oma pädevusvaldkonda määratlevas subjektiivses arvamuses on kolm osa, mis moodustavad ametialase tegevuse baasi. Ametkonnad oma tegevuses püüavad:
· diagnoosida, st klassifitseerida käsitletavad probleemid
· järeldusi teha ja hinnanguid anda, st valida võimalikke lahendusteid
· käsitleda ja lahendada
Selline “ahel” Abbotti (1988) arvates moodustabki professiooni praktilise tegevuse loogika.
Ametialaste uuringute ja professionaalsuse küsimuste uus esiletõus on toonud kasutusele ametipildi-mõiste. Seda mõistet kasutatakse väga erinevas tähenduses. Laiem ametipildi käsitlus (Põhjamaades) tuli filosoofilise ja sotsioloogiliste uuringute tulemusena.
Ametipilti, kui ametkonna töö ja tegevusmudelit võib samuti vaadelda nii objektiivsest kui ka subjektiivsest lähtekohast.
Objektiivne käsitlus ametipildist kirjeldab mingi ameti:
· ühiskondlikke tööülesandeid ja
· tegevuspositsiooni tööjaotuses ja
· töötegemiseks vajalikku vältimatut koolitust
Subjektiivne ametipilt tähendab:
inimeste kujutlust mingist ametist, kusjuures siin saab eraldada kaks ametipildi käsitlust:
1. üldine ühiskonnas valitsev ametipildi käsitlus
2. ametkonna oma käsitlus oma ametist
KUIDAS SAAME EELNEVAST TEOORIAST LÄHTUDES HINNATA SOTSIAALTÖÖ PROFESSIOONIKS KUJUNEMISE PROTSESSI EESTIS.?
Seega võime väita, et olulisemad eeldused professiooni kujunemiseks on loodud
MILLINE ON REAALNE PRAKTIKA? MIDA VÕIME VÄITA TPÜ VIIMASTE AASTATE ÜLIÕPILASUURIMUSTELE TOETUDES?
Uue professiooni, nagu sotsiaaltöö Eestis,ühe kasvuraskusena võib näha ühiskonnas valitsevat sotsiaaltöö ametipildi käsitlust. Nüüdses Eesti ühiskonnas elavad earühmad ei ole varem sotsiaaltööga kokku puutunud. Arusaam sotsiaaltöö funktsioonidest võib ametiesindajatel ja ühiskonnliikmetel olla küllaltki erinev. Ka erinevate organisatsioonide (omavalitsused, koolid, haiglad jne) juhid ei ole alati teadlikud sotsiaaltöö ülesannetest ja võimalustest. Sellega on seletatav ühele töötajale suunatud klienditöö üle jõu käiv maht. Sageli mõjutavad sotsiaaltöötajate rahulolu oma tööga teiste erialade esindajate ebarealistlikud ootused. Omavalitsuse sotsiaaltöötaja tunneb, et tema töökoormus on suurem ja ja töö pingelisem kui teistel töötajatel (Olesk 2003, Melts 2004). Endiste sotsiaaltöötajate hinnanguil kestis nende tööpäev sageli 24 tundi ööpäevas, sest paljude juhtumite puhul, nagu seda on lastesse või vaimsesse tervisesse puutuv, ei saa arvestada, et on pühad või ööaeg. Vangla sotsiaaltöötaja aga tunneb, et peab sageli täitma ülesandeid, mis ei lange kokku tema arusaamadega sotsiaaltööst (Punn 2004). Eelkirjeldatud olukord mõjutab ametialase tegevuse protsessi ja tulemit.Töötaja ei saa tunda eduelamust ega tööga rahulolu tunnet, see kõik aga hakkab takistama ametialast arengut.
Oma olemuselt on sotsiaaltöö tänases eesti ühiskonnas kahjuks liiga harva ennetav või uuendusele pürgiv, enamasti tegeldakse ikkagi tulekahju kustutamisega Viimane tuleneb töötaja juba mainitud ülekoormusest.
Koostöö teiste ametkondadega on kujunemisjärgus ning siin on mitmeid takistusi- ühelt poolt teiste ametkondade vähene informeeritus või ka vähene huvi sotsiaaltöö võimaluste vastu, teisalt informatsiooni vähene liikumine ametkondade vahel, mis tuleneb objektiivselt andmekaitseseaduse poolt seatud piirangutest ja subjektiivselt selles, et sotsiaaltöötajas ei nähta koostööpartnerit (Maasoo 2003)
Üheks suunaks meie üliõpilasuurimustes on olnud sotsiaaltöö ja lähivaldkondade ametite ametiidentiteedi kujunemine, töötajate rahulolu küsimused ja ametialase arengu e ametikasvu eeldused.
Sotsiaaltöötaja rahulolu tööga mõjutavad juba eelpoolöeldu kõrval ka reaalsed töötingimused, viimased on ametkonniti erinevad, kuid paranevad aastatega. Viimastel aastatel on omavalitsuse sotsiaaltöötajd üldiselt kätte võidelnud võimaluse privaatsuseks klienditöös. Omaette tööruum on üldjuhul saanud juba endastmõistetavaks eelduseks usalduslikule kliendisuhtele. Kahjuks pole see nii vanglasotsiaaltöötajate jaoks (Punn 2004) ja kooli sotsiaaltöötajal pole sageli privaatset telefoni kasutamise võimalust ning ta on sunnitud konfidentsiaalseid telefonikõnesid pidada ülerahvastatud õpetajate toast või oma isiklikul telefonil (Pannal 2004).
Marin Väljaots´a (2004) magistritöös Ametiidentiteedi kujunemisest Tallinna Meditsiinikooli õe eriala üliõpilaste näitel oli eesmärgiks teada saada õendusala õppurite valmidusest ametisidususeks ja ametikasvuks. Ametiidentiteedi kujunemiseks on vajalik sidusus tööga, ametiga, organisatsiooniga. Uuriti esmakursuslaste (50 õppurit) valmidust ja lõpukursuse õppurite (50) valmidust tööks ja ametikasvuks.
Selgus, et esmakursuslastel on palju entusiasmi, positiivne ellusuhtumine, tal on suur huvi meditsasiini vastu, suur on saavutussvajadus.
Lõpukursuslane on elu ja ühiskonna suhtes kriitilisem entusiasmi on vähem. Teadimisi-oskusi on võrratult rohkem, kuid illusioonid on purunenud, tegeliku töö-elu ees tuntakse pelgu ja enesehinnangki pole eriti kõrge. Professionaalseid oskusi hindab kõrgelt, ametikasvuvalmidus on olemas, soovitakse õpinguid jätkata, teadmisi täiendada.
Kartus iseseisva tööelu ees on seotud tööoludega, häiriv on alavääristav suhtumine õe töösse. Ka ei olda valmis efektiivseks meeskonnatööks.
Ilmselt on võimalik erialases koolituses anda tööeluks tõhusam alusbaas, panna alus koostööoskustele, kuid aitamiametite prestiiži ei saa ainult koolitamisega mõjutada, see on seotud ühiskonna väärtushinnangute konsensusega.
Daniel Reim bakalaureusetöös (2004) Kriminaalhooldusametnike tööga rahulolu mõjutavad tegurid käsitles kriminaalametnike igapäevatöö rahulolu soodustavaid ja takistavaid tegureid.
Valimiks oli 90 kriminaalhooldusametnikku Eesti erinevatest maakondadest. Küsitletutest 95% (85 inimest) peab oma tööd vastutusrikkaks, aga ka huvitavaks.
Oma ametis meeldivaks ja rahulolu pakkuvaks peab enamus uuritavatest (87) klienditööd, samas üle poole uuritavatest (49), ei ole rahul kliendikoormusega, see on liiga suur ja seega kannatab töö kvaliteet.
Suur enamus on rahul ka oma kollegiaalsete suhetega (85 vastanut 90-st), kuid suhteid ülemusega hindas heaks märksa vähem uuritavatest (64) Juhtimisviise pidas ebademokraatlikuks 60 küsitletut 90-st, sealjuures 21-l küsitletul ei olnud selle suhtes mingit seisukohta.
Kriminaalhooldustöö väärtustamisest ühiskonnas arvasid ametiesindajatest ainult 15 inimest, et nad on rahul , üldse ei ole väärtustamisega rahul 16 ja ’pigem ei ole rahul 42 inimest 90-st küsitletud ametnikust.
Ka oma töö tunnustamisega kriminaalhooldussüsteemis ei ole üldse rahul või on pigem rahulolematud 59 küsitletud töötajat. Täiesti rahul oli töö tunnustamisega ainult 1 vastaja, ülejäänud ei võtnud selles küsimuses kindlat seisukohta.
Oma pädevust hinnatakse kõrgeks, enamus peab oma kompetentsust piisavaks tööga toimetulekuks (81 küsitletut 90-st), ka töökaaslaste pädevusega ollakse suures enamuses rahul (72). Ameti-alase arengu võimalustega on rahul üle poole vastanutest, 48 töötajat, halvaks peetakse aga karjäärivõimalusi (56 vastaja arvates), töökoha vahetamiselegi on mõelnud tublisti üle poole uuritavatest (59). Enamus kriminaalhooldajaist usub oma ameti vajalikkusse, sellesse, mida nad teevad oma igapäevatööga — vähendavad kuritegevust (64 küsitletud töötajat).
Väitsime eespool, et amet, s.o. ühelt poolt teadmised-oskused, teisalt aga professiooni positsioon või staatus ühiskonnas ja tema prestiiž, mis oleneb ühiskonna väärtushinnangutest ja tähendustest, mida ühiskonnas omistatakse teatud ameti tegevusele praktikas.
· Ilmselt valdab tänane sotsiaaltöötaja tööprotsessis vajalikke oskusi, talle pakub oma ametitöös rahuldust just otsene klienditöö ja kliendilt saadav tagasiside motiveerib, tõstab sidusust oma tööga, annab kutsekindlust (Melts 2004, Olesk 2003, Reim).
· Sotsiaaltöö positsioon ühiskonnas on küll seadusandlikult fikseeritud, kuid reaalses praktikas üsna ebamäärane ja subjektiivsetest teguritest sõltuv.
· Sotsiaaltöö prestiiž Eestis on oluliselt mõjutatud ühiskonnas valitsevatest sotsiaal- darvinistlikest arusaamadest ja edukultusega seonduvatest väärtushinnangutest. Inimväärikuse austamine, iga inimese väärtustamine ei ole meie ühiskonnas veel enesestmõistetav eluhoiak. L.Oleski (2003) uurimusest selgus, et sageli on teistel omavalitsuse töötajatel hoiakuline suhtumine sotsiaaltöötaja marginaliseerunud klientidesse ning sotsiaaltöötaja vajab ise kaitset, et kaitsta oma klientide vajadusi ja tagada kõigile võrdväärne kohtlemine.
Nii sotsiaalhoolekande seadus kui kutsestandard konstateerivad üheselt, et sotsiaaltöötaja on erialase kõrgharidusega spetsialist. Kutsestandard täpsustab haridusele esitatavad nõuded- standardist lähtuvalt piisab bakalaureuseharidusest vaid töötamiseks sotsiaaltöötaja madalaimal, III astmel. Teatavate sotsiaalteenuste osutamiseks või toimetulekutoetuse määramiseks on see haridus piisav, kuid selleks, et teha sisulist tööd, juhtida ja planeerida sotsiaalhoolekannet kohtadel, luua uusi teenuseid, määrata kliendi abivajadust, olla reflektiivne oma töös, vajab sotsiaaltöötaja ühiskonna ja temas kulgevate protsesside, inimliku muutumise eelduste ja aitamise võimaluste sügavamat teoreetilist tundmist, mida ametikõrgkool oma praktilise suunitluse tõttu reeglina ei anna. Nii nähakse standardis ette, et sotsiaaltöötaja kutse IV ja V astme omistamine eeldab akadeemilist kraadi või süvaspetsialiseerumist mingis aitamise valdkonnas.
Tegelikkus erineb eelöeldust olulisel määral. Siinjuures esinevad nii objektiivsed kui subjektiivsed põhjused. Objektiivselt oleme olukorras, mida oluliselt mõjutab paratamatus, et sotsiaaltöötajate ametikohtade loomise algaastail puudusid erialase haridusega spetsialistid (nende koolitamine alles algas) ja loodavad kohad täideti tööst vabade, enamasti mingi muu haridusega inimestega. Siit kujunes arusaam, et sotsiaaltöö ongi töö, mida võib teha omades suvalist haridust või seda omamata. Tõsi, paljud nendest inimestes asusid esimesel võimalusel õppima, olid selleks väga motiveeritud js moodustavad täna meie sotsiaaltöötajate kullafondi. Samas on palju inimesi, kes küll sõnades tunnistavad erialase hariduse vajalikkust, kuid pole selle poole püüelnud ja väidavad täna, et saadud lühiajalised koolitused on tööks piisavad (Melts 2004). Erialase kõrghariduse väärtust oma töö ja enese kui professionaali arengule tunnistavad need, kes hariduse on omandanud (Olesk 2003, Melts 2004, Väljaots 2004, Reim 2004).
Täna puudub mehhanism, mis sunniks tööandjat lähtuma sotsiaaltöötajate kohtade täitmisel kutsestandardist või seadusest. Mitmete ametkondade sotsiaaltöötajate ametijuhendid ei eelda kõrghariduse, liiatigi veel erialase hariduse olemasolu. Nii näitab K.Meltsa (2004) uurimus, et mitmed sotsiaaltöötaja ametikohal olevad inimesed isegi pole teadlikud sellisest nõudest, kuigi see nõue on määratud Sotsiaalhoolekandeseadusega (1995).
Tuleb nentida tõsiasja, et puudub ühtne ametinimetuste süsteem. Ametinimetused varieeruvad isegi ühe maakonna piires ( Tulva 1995, Melts 2004) ja ei seondu kutsestandardis kirjeldatud astmetega. Ametinimetused vajaksid kindlasti korrastamist.
Subjektiivselt esineb ametkonna sees surve omistada sotsiaaltöötaja kutse ilma erialase kõrghariduseta töötajatele ja seda ongi hakatud jõuliselt ellu viima. Selline praktika on allakirjutanute arvates vastuolus rahvusvahelise arusaamaga sotsiaaltööst kui professioonist.
Täna, kui akadeemiline koolitus kulgeb uues, 3+2 süsteemis, on igal praktikul, kel on kõrgharidus, võimalus saada lühikese ajaga sotsiaaltöö magistriks See võiks olla väljakutseks ametialases arengus — säilitada ja suurendada pädevust, et vastata tänapäeva nõuetele ja areneda professionaalina.
Seoses kutsestandardiga näeme veel teistki probleemi: meie arusaamade kohaselt on kutsestandard piisavalt paindlik dokument ja hõlmab kõiki sotsiaaltöö valdkondi. Konkreetsem spetsialiseerumine sotsiaaltöö sees on eelduseks sotsiaaltöötaja kvalifikatsiooniastme tõstmisele. Seega puudub vajadus planeeritavate kitsamate standardite loomiseks.
Kasutatud kirjandus
Abbott, Andrew (1988) The system of professions. An essay on the division of the expert labour. Chicago: University of Chicago Press.
Airaksinen, T. (1991). Ammattien etiikan filosofiset perusteet. – T. Airaksinen(toim) 1991. Ammattien ja ansaitsemisen etiikka. Helsinki : Yliopistopaino
Arnkil, E. (1991) Peileja. Hypoteeseja sosiaalityön ristiriidoista ja kehitysvyöhykkeestä. Sosiaali- ja Terveyshallitus. Tutkimuksia 5/1991. Helsinki:Valtio Painatuskeskus
Engeström, Y. (1989) Developing thinking at the changing workplace: Toward a redefinition of expertise. Center for human information processing. Chip130.La Jolla, California: University of California.
Hess, B.B.; Markson, E.W.; Stein, P.J. (2000) Sotsioloogia. Tallinn: Külim
IASSW (2000). Interna6tional Definition of Social Work. http://www.iassw.soton.ac.uk. (10.09.2004)
ILO (1986) Job Evaluation. Geneve.
Johnson, T. I. (1972) Professions and Power.London: Mcmillan. .
Johnson, Terry (1995) Governmentality and the institutionalization of expertise.- Terry Johnson & Gerry Laskin & Mike Saks (eds) Health professions and the state in Europe. London: Routledge.
Karvinen, Synnove (1996) Sosiaalityön ammatillisuus modernista professionaalisuudesta reflektiiviseen asiantuntijuuteen. Kuopio: Kuopion Yliopisto.
Konttinen, E. (1991) Perinteisesti moderniin. Professioiden yhteiskunnallinen syntuy Suomessa. Tampere.
Louhelainen, P. (1985) Sosiaalityö.Jyväsylä: Sosiaaliturvan Keskusliitto
Maasoo,K. (2003) Ametkondade vaheline võrgustikutöö lastekaitses Pärnu näitel. Bakalaureusetöö. Tallinn: TPÜ
Melts,K. (2004) Võrumaa sotsiaaltöötajate rahulolust oma ametiga. Bakalareusetöö. Tallinn: TPÜ.
Olesk,L.(2003) Viljandimaa sotsiaaltöötajate töökohavahetuse põhjustest. Magistritöö. Tallinn: TPÜ
Pannal, M.( 2003) Koolisotsiaaltöötaja arusaamad koolisotsiaaltöö olemusest ja enda rollist töös koolikohustust mittetäitvate õpilastega. Bakalaureusetöö. Tallinn: TPÜ
Payne, M. (1995) Tänapäeva sotsiaaltöö teooria: kriitiline sissejuhatus. Tallinn.
Punn, C. (2004) Vangla sotsiaaltöötajate töörahulolu ja seda mõjutavad tegurid. Bakalaureusetöö. Tallinn: TPÜ
Rajavaara,M (1986) Professionaalistuminen sosiaalityön muutosstrategiana. –A. Karisto. & T.Parola (toim.) Sosiaalityö kehittäminen. Helsinki: Helsingin Yliopisto.
Rauhala, P.-L. (1991) Sosiaalialan työn kehittäminen. Tutkimus sosiaalialan työn yhteiskunnalisesta ehdoista ja työn sisällöstä. Työelämän tutkimuskeskuksen sarja T10. Tampere Yliopiston yhteiskuntatieteiden tutkimuslaitos.
Daniel Reim (2004) Kriminaalhooldusametnike tööga rahulolu mõjutavad tegurid. Bakalaureusetöö. Tallinn:TPÜ
Ruohotie, P. (2002). Kvalifikaatioiden ja kompetenssin kehittäminen koulutuksen tavoitteena.Hämeenlinna: Saarijärven Offset Oy.
Satka, M. (1997) Sosiaalityön tulevaisuutta rakentamassa. Artikkeleita sosiaalityön opetuksen uudistamisesta.Jyväskylä: Jyväskylän Yliopisto
Sipilä, J. (1989) Sosiaalityön jäljillä. Helsinki.
Tamm, T. (1998). Eesti sotsiaaltöötaja ametikasvust, ametiidentiteedi ja professiooni kujunemisest. Magistritöö. Tallinn: TPÜ
Tiko, A; Pints, P. (1997) Inimkäsitlused ja eetika sotsiaaltöö lähtekohana. Tallinn: TPÜ
Tulva, T. (1996) Eesti sotsiaaltöö kujunemisest murranguperioodil. Tallinn: Spin Press
Väljaots, M. (2004) Ametiidentiteedi kujunemisest Tallinna Meditsiinikooli õe eriala üliõpilaste näitel. Magistritöö. Tallinn: TPÜ
Wilensky, H (1964) The Professionalization for Everyone?- American Journal of Sociology, 2, 137-158.