|
ESTONIAN SOCIAL SCIENCE ONLINE |
|
||||||||||
|
Sotsiaaltöö koolis – see on uus tegevusvaldkond nii Eesti hariduskorralduses kui ühiskondlikus teadvuses. USAs, Suurbritannias ja paljudes teistes riikides enam kui saja aasta vältel kujundatud koolisotsiaaltöö üldtunnustatud põhimõtteid hakati Eestis levitama ja rakendama alles XX sajandi viimase kümnendi keskpaiku ehk kümmekond aastat tagasi.
Maailma erinevate riikide koolisotsiaaltöö ajalugu kinnitab, et reeglina tunnetatakse koolis tehtava sotsiaaltöö vajalikkust ühiskonna jaoks pöördelistel aegadel. Ka Eesti taasiseseisvumisega 1990. aastate algul kaasnes paraku ühiskonnas mitmesuguste sotsiaalsete probleemide tekkimine ja teravnemine. Peresid tabanud elukondlik ebastabiilsus avaldas halba mõju ka laste õpitulemustele ja käitumisele koolis, kasvas koolist väljalangejate hulk, sagenes alaealiste kuritegevus jne. Järsult muutunud oludes osutus aineõpetajate ja klassijuhatajate tegevus õpilaste mõjutamisel loodetust vähem tulemuslikuks. Õppe- ja kasvatusprotsessi uuendamise ühe võimalusena pakuti sotsiaal- ja kasvatusteadlaste poolt välja koolisotsiaaltöö kui õpilasekeskne klienditööviis probleemolukordades või nende ennetamisel.
Professionaalse sotsiaaltöö tulek Eesti koolidesse on olnud oma loomult evolutsiooniline, mitte revolutsiooniline protsess. Eesti haridussüsteemis kümne aasta jooksul tööle rakendatud koolisotsiaaltöötajate ja sotsiaalpedagoogide hulk on kasvanud tasapisi, kuid järjekindlalt. Ehkki ametlik statistika puudub, on teadaolevail andmeil sotsiaaltööga koolis seotud juba veidi enam kui poolsada sotsiaaltöötajat või sotsiaalpedagoogi.
Käesoleva ülevaate põhieesmärk on kirjeldada Eestis koolisotsiaaltöö kujundamisel eristuvaid tendentse, probleeme ja vajadusi koolisotsiaaltöö kutsealal töötajate (koolisotsiaaltöötajad, sotsiaalpedagoogid) vaatevinklist. Ülevaate koostamisel on kasutatud andmeid ja arvamusi, mida Lääne-Virumaa Kutsekõrgkooli õpilasena kogusin lõputöö koostamiseks Eestis töötavate koolisotsiaaltöötajate ja sotsiaalpedagoogide ankeetküsitlusel ajavahemikul detsembrist 2001 kuni oktoobrini 2002.
Sotsiaaltöö koolis – kelle asi see on olnud?
Koolisotsiaaltöö alguseks Eestis võib pidada 1994. aasta sügisel käivitatud projekt-uurimust "Koolikohustust eirava lapse rehabiliteerimine Tartu linna näitel". Tõuke andjaks ja eestvedajaks oli Tiiu Kadajane, kelle jaoks nimetatud projekt-uurimus oli tema magistritööks, mille ta kaitses aastal 1995 (Kadajane 1998: 75).
Koolisotsiaaltööle on iseloomulik, et tema tekkeloos omab alati ja kõikjal suurt rolli koolikohustust eiravate laste probleem. Nii ka Eestis. Taasiseseisvumise järel, ajal, kui Eestis koolisotsiaaltöö praktiliselt veel puudus, olid kerkinud päevakorda probleemid koolikohustuse täitmisel.
Riigikogu poolt 15. septembril 1993 vastu võetud põhikooli- ja gümnaasiumiseadus (RT I 1993, 63, 892) sätestas põhihariduse omandamise või kohustuse õppida koolis kuni 17-aastaseks saamiseni. T. Kadajane hakkas otsima võimalikku lahendust koolikohustust eiravate laste probleemile. Projekt-uurimus "Koolikohustust eirava lapse rehabiliteerimine Tartu linna näitel" algas 1. novembril 1994.
T. Kadajane sai projekti esmarealisatsioonil Tartu linnavalitsuse haridusosakonna kaasabil andmed 38 põhikooli õpilase kohta Tartu linna 9 koolist. "Kõigi 39 lapse (1 lisandus töö käigus), nende vanemaga kui ka klassijuhatajatega sai viidud läbi intervjueerimine, vajadusel (näit. ei õnnestunud kohtuda lapsega, vanemaga) otsisin lisainfot koostööpartneritelt (turvakodu, projekt "Lapsele oma kodu", sotsiaalabi lasteamet, lastepsühhiaatrid jt) (Kadajane 1998: 75). Eesti koolisotsiaaltööle aluse pannud projekt-uurimus jätkus iga lapse kohta üksikjuhtumi ehk case'I koostamisega, kõigi laste vanematele ja klassijuhatajatele pakkus T. Kadajane vabatahtlikkuse printsiibil tasuta osalemisvõimalust grupitöös (raha selleks andis Tartu LV HO).
T. Kadajane seadis projekti sisulisest aspektist hindamisel olulisimaks vastata küsimusele, kas projekt täidab oma eesmärki, st kas aitab koolikohustust eiravatel lastel toime tulla, kui kujundada nende lähikeskkond nii kodus kui koolis neile soodsamaks. "Laste endi, vanemate ja õpetajate arvates täitis projekti esmarealisatsioon seda eesmärki. Esmarealisatsioon toimus ajavahemikul 1. november 1994 - 15. mai 1995. Uuritud 39 lapsest käis maikuu andmetel koolis 14 last, sanatoorset tüüpi koolis 4 ja alternatiivset õppimisvõimalust otsis 5 last. 1995.a. sügisel jätkas õhtukoolis 4 last, kes olid selleks ajaks saanud 17- aastaseks, maikuus ei käinud kooli 12 õpilast." (Kadajane 1998: 76)
Tartu linnavalitsuse haridusosakond hindas esimest koolisotsiaaltöö projekt-uurimust nii tulemuslikuks ja vajalikuks, et asutas enda koosseisus koolisotsiaaltöötaja ametikoha, millele peagi lisandus veel kolm ametikohta. Ka järgmistel aastatel tehti Tartus projektitööd koolikohustuse täitmise kindlustamiseks.
Tartule kuulus 1990. aastate keskpaigas koolisotsiaaltöös pioneeri staatus. Koolisotsiaaltöötaja kui uus kutse õigustas Tartus oma olemasolu ning on hakkas ajapikku poolehoidu leidma ka teistes Eesti piirkondades. Alates 1998. a on asutatud sotsiaaltöötajate ametikohti konkreetsetesse koolidesse Kadrinas, Tallinnas ja mujal Eestis. Kui 1998. a oli Kadrina keskkool (rohkem kui 900 õpilast) ainus maakool, kus peeti vajalikuks ja võimalikuks rakendada ametisse koolisotsiaaltööd korraldav spetsialist (0,5 ametikohaga sotsiaalpedagoog), siis juba oktoobris 2002 töötasid koolisotsiaaltöö kutseala esindajad ka Nõo (513 õpilast), Tabivere (257 õpilast) ja Tarvastu (475 õpilast) jt koolides. Koolisotsiaaltööspetsialistide palkamine võrdlemisi väikese õpilaskonnaga maakoolidesse viitab mitmesugustele tõsistele majanduslikele ja sotsiaalsetele probleemidele, mis pärast Eesti taasiseseisvumist on püsivalt vaevanud maaelanikkonda, nõrgendanud õpilaste kodukasvatust ning hakanud avaldama pärssivat mõju õpilaste toimetulekule õppe- ja sotsialiseerimisprotsessis.
Pärnu oli teine linn Eestis, kus hakati korraldama professionaalset ja süstemaatilist koolisotsiaaltööd. Aastal 1999 lahutati koolisotsiaaltööga tegelemine Pärnu linnavalitsuse sotsiaalosakonna lastekaitsespetsialistide ametikohustuste hulgast ja loodi neli koolisotsiaaltöötaja ametikohta linnavalitsuse kultuuri- ja haridusosakonna haldusalasse kuuluvas Pärnu Õppenõustamiskeskuses. Pärnus oli 2002. a nelja koolisotsiaaltöötaja teenindada 11 kooli (linnavalitsuse palgal olevad koolisotsiaaltöötajad ei teeninda kahte erakooli).
Tartu koolisotsiaaltöötajate töö korraldati ümber 2001. a kevadel: koolisotsiaaltöötajate ametikohad viidi linnavalitsuse haridusosakonna alluvusest sotsiaalabiosakonna lastekaitseteenistuse alluvusse, koolisotsiaaltöötajate ametikohtade arv kahanes neljalt kolmele. Tartu koolisotsiaaltöötaja uueks ametinimetuseks on “lastekaitsespetsialist koolisotsiaaltöö alal”, tegevusvaldkonnana on määratletud kaasabi osutamine lastele, lastega perekondadele ja teistele lapsi kasvatavatele isikutele laste arenguks soodsa keskkonna loomiseks ning laste kooliprobleemidega tegelemine. Uus töökorraldus andis Tartus linnavalitsuse sotsiaalabi osakonna juures tegutsevale kolmele koolisotsiaaltöötajale oma konkreetse tööpiirkonna ja kindlad vastuvõtuajad koolides. Tartus on kolme koolisotsiaaltöötaja hoole all 27 kooli (teenindatakse ka linnas asuvaid erakoole ning Tartu lapsi, kes õpivad Tartus erivajadustega laste riiklikes koolide; teenindatavate õppeasutuste seast on kokkuleppel kooliga välja jäetud valitud õpilaskonnaga Hugo Treffneri gümnaasium). Tartu kunstigümnaasium on võtnud ametisse koolisotsiaaltöötaja- psühholoogi, ehkki kooli teenindab tsentraliseeritult linnavalitsuse sotsiaalabiosakonna koosseisu kuuluv koolisotsiaaltöötaja.
Tartus ja Pärnus on professionaalse koolisotsiaaltöö korraldus organiseeritud linnavõimude poolt tsentraliseeritult ning koole käib teenindamas piirkonna koolisotsiaaltöötaja. Kõik ülejäänud teadaolevatest Eesti koolisotsiaaltöötajatest ja sotsiaalpedagoogidest on palgatud konkreetse kooli algatusel ja teenindavad üksnes seda kooli.
Käesoleva ülevaate aluseks oleva ankeetküsitluse vastustest selgus, et oktoobris 2002 oli Eestis koolisotsiaaltöösse hõlmatud 62 kooli ehk 9,2% koolidest (aastal 2001 oli hõlmatud 52 kooli ehk 7,4% Eesti koolidest). Professionaalse koolisotsiaaltöö tasa ja targu kulgenud arengut ilmestab asjaolu, et kätte on jõudnud aeg, kui juba igas kümnendas Eesti koolis võib õpilane vajadusel pöörduda koolisotsiaaltöötaja vastuvõtule või saab õpilane koolisotsiaaltöötajalt ettepaneku luua kliendisuhe võrgustikutööks, abistamiseks või mõnele probleemile lahenduse otsimiseks.
Koolisotsiaaltöötajate ja sotsiaalpedagoogide tegevuse vajalikkusele on nii riigivõimu esindajad kui mitmesugused avaliku arvamuse kujundajad koolisotsiaaltöö algatamisest möödunud kümne aasta jooksul pööranud võrdlemisi vähest tähelepanu. Hariduse kättesaadavuse ja kvaliteedi problemaatikat õpiühiskonda pürgivas Eestis käsitleti 1997. a novembris Narva-Jõesuus riigivõimu-, haridus-, teadus-, majandus- jt ringkondade esindajate osavõtul peetud haridusfoorumil. Haridusfoorumi '97 lõppdokument on teadaolevalt esimene väga autoriteetsel tasandil vastu võetud avaldus, milles nenditakse, et "kooli peab jõudma sotsiaaltöötaja" ja "koostöö laste ja nende vanematega tuleb suunata kriisirühmadele, sealhulgas erivajadustega lastele, lugedes esmatähtsaks sügavate kriiside ennetamist" (Haridusfoorum '97).
Haridusfoorumi poolt seitsme aasta eest antud soovitust, et kooli peaks jõudma sotsiaaltöötaja, ei ole arvestatud haridusasutuste tegevust reguleerivate normatiivaktide kehtestamisel. Haridusministri määrusega 15. septembril 1999 kinnitatud lasteaed–algkooli, algkooli, põhikooli ja gümnaasiumi personali miinimumkoosseisus (RTL 1999, 131, 1823) koolisotsiaaltöötaja ja sotsiaalpedagoogi ametikohta vajalikuks ei peeta. Koolisotsiaaltöötaja ja sotsiaalpedagoogi ametikoht ei sisaldu ka Vabariigi Valitsuse 10. juuli 2001. a määruses Ametikohtade loetelu ja lühendatud tööaja kehtestamine koolide ja muude lasteasutuste õpetajatele, kasvatajatele ja teistele õppe- ja kasvatusalal töötavatele isikutele (RT I 2001, 66, 389). Eelpoolnimetatud määrusi on pärast kehtimahakkamist juba mitmeid kordi muudetud ja täiendatud, kuid nende korrigeerimiste põhjuseks ei ole olnud koolisotsiaaltöötaja või sotsiaalpedagoogi ametikohtade loomine. Tähelepanuta on jäänud ka haridusministeeriumi järelevalveosakonna poolt 2002. aastal esitatud ettepanek, et vajalik oleks koolide tüüpkoosseisude täiendamine sotsiaalpedagoogi ja eripedagoogi ametikohtadega.
Eesti kõrgemate riigiametnike seas on olnud õiguskantsler Allar Jõks ainus, kes peab koolikeskkonna turvalisemaks muutmise nimel oluliseks toetada koolisotsiaaltöötajate tööle rakendamist. 22. augustil 2002 arutati õiguskantsleri ümarlauas, kuidas kaitsta lapsi koolikeskkonnas. Õiguskantsler arvas, et pole õige, kui kohaliku omavalitsuse palgal olevat sotsiaaltöötajat peab jätkuma mitmekümne kooli peale (Jõks 2002). Efektiivse koolivõrgustikutöö, mille tulemusena on võimalik noore inimese probleeme varakult identifitseerida ning süsteemselt ja tulemuslikult lahendada, arendamiseks on tarvis koolide juurde luua sotsiaaltöötaja ja psühholoogi lisaametikohti. Õiguskantsler pidas tähtsaks ka nn võrgustikutööd, et nii pedagoogiline kui administratiivne personal töötaks koos lapse, psühholoogi, sotsiaaltöötaja, arsti, lapsevanemate ja teiste asjaosalistega.
Sotsiaaltöö koolis – kelle asi see on?
Sotsiaaltöö koolis on ainevaldkond, mis jääb vaeslapsena nii haridus- ja teadusministeeriumi kui sotsiaalministeeriumi tegevuse äärealale. Seetõttu on puudunud juba kümmekond aastat usaldusväärne ülevaade Eestis tegutsevatest koolisotsiaaltöötajatest ning sotsiaalpedagoogidest, kuid ka koolisotsiaaltöö kutseala eesmärkidest, probleemidest jms. Kui ÜRO Arenguprogramm (UNDP) Eestis koostas 2000. a ülevaate "Lapsed Eestis" (Malvet, Niit 2000), märgiti selleski umbmääraselt: "Viimastel aastatel on omavalitsused hakanud koolidesse looma ka sotsiaaltöötaja ametikohti."
Käesoleva ülevaate aluseks oleva uurimistöö käigus laekus 2002. a Eesti koolidest andmeid 32st (kooli)sotsiaaltöö kutsealal töötavast isikust (20 koolisotsiaaltöötajat, 3 lastekaitsetöötajat koolisotsiaaltöö alal, 9 sotsiaalpedagoogi), kelle kohta uurimuses kasutati üldistavat kutsenimetust “koolisotsiaaltöötaja”. Koolisotsiaaltöötajatena tegutsevad valdavalt naised. Küsitlusele vastanud koolisotsiaaltöötajaist kuulus neljandik 31- kuni 40-aastaste vanusegruppi.
Õpetajate Lehes ilmunud tööpakkumiskuulutused ja suusõnaliselt kogutud info lubavad arvata, et 2004. a novembris töötab koolisotsiaaltöö kutsealal juba kindlasti rohkem kui poolsada isikut.
Aastal 2002 ankeedile vastanute arvamustest ilmnes, et koolisotsiaaltöötaja ametisse rakendamine on Eestis sõltunud valdavalt omavalitsuse ja kooli juhtkonna soovist, initsiatiivist, probleemide nägemise oskusest, kuid ka materiaalsetest võimalustest. Koolisotsiaaltöö kutseala kujundamine Eestis toimub valdavalt nn rohujuure tasandil (kohalikud omavalitsused ning koolid tööandjatena ja koolisotsiaaltöötajad ning sotsiaalpedagoogid töövõtjatena).
Koolisotsiaaltöötaja kutse kujundamine on toimunud Eestis tegelikult valdavalt vahetus tööprotsessis. Linna- ja vallavalitsustel ning koolide juhtidel kui koolisotsiaaltöötajate tööandjatel on tulnud kujundada koolisotsiaaltöötaja ametikoha asutamisel tema tööülesanded täiesti omaalgatuslikult, põhiliselt oma arusaamadest ja tõekspidamistest lähtudes, omamata sealjuures pädevust sotsiaaltöös või sotsiaalpedagoogikas.
Üleüldiste konkreetsete seisukohtade puudumine tekitab segadust, segasust ja eksitavust. Selle väite illustreerimiseks sobib näide, et professionaalset koolisotsiaaltööd tegevate isikute puhul kasutatakse Eestis mitmeid erinevaid ametinimetusi, ehkki töö olemuses ja tööprotsessis ei ole olulist erinevust. Põhjus on ilmselt selles, et koolisotsiaaltöö kujundamine on toimunud konkreetsetes koolides ning linna- ja vallavalitsustes, kus kõikjal on valitud ametinimetus omaenesetarkusest lähtudes. Tähtsamaks ja vajalikumaks on peetud tööprotsessi käivitamist, mitte teoreetiliste ja kontseptuaalsete lähtealuste määratlemist.
Haridus- ja teadusministeerium või sotsiaalministeerium või mõni muu riiklik institutsioon ei ole sekkunud koolisotsiaaltöö kutseala kujundamisse. Koolisotsiaaltöötaja või sotsiaalpedagoogi kutset reguleerivad üldisi õigusakte ei ole kehtestatud, mistõttu näiteks konkreetse spetsialisti tööpiirkonda kuuluvate õpilaste arv võib erineda väga olulisel määral.
Kuna koolisotsiaaltöötaja kutse kujundamisel ei ole jõutud omavalitsuse või kooli tasandilt keskse koordineerimiseni, on iga koolisotsiaaltöötaja kohustuseks hea seista oma töö- ja palgatingimuste, töökorralduse põhimõtete jms eest. Tulemuste väga suur erinevus tuleb esile näiteks koolisotsiaaltöötajate palkade polaarsuses: küsitluse tulemustest nähtub, et ühesuguse kvalifikatsiooniga koolisotsiaaltöötajate palk võib erinevate tööandjate juures kõikuda 1000 krooni ja rohkemgi. Olulisi erinevusi ilmnes ka tööajas, puhkuses jms - omavalitsustele ja koolidele ei ole antud soovituslikke juhiseid nendes küsimustes otsuste langetamiseks, koolisotsiaaltöötajail ei ole oma huvide eest seismiseks keskset organisatsiooni või esindajat.
Koolisotsiaaltöötaja kutse killustatud kujundamine on viinud selleni, et näiteks töölepingulistes suhetes on tingimused koolisotsiaaltöötajate vahel põhjendamatult erinevad ning see probleem vajaks lahendamist koolisotsiaaltöötaja kutse edasise kujundamise käigus.
Iga kutse puhul omab tähtsust, kui kvalifitseeritud ja motiveeritud on need inimesed, kes täidavad konkreetseid töökohustusi. Eesti Vabariigis kehtiv sotsiaaltöötaja kutsestandard (Sotsiaaltöötaja kutsestandard 2001) sätestab, et sotsiaaltöötaja on erialase kõrgharidusega spetsialist. Kõrgharidusnõue laieneb ka koolisotsiaaltöötajale kui sotsiaaltöö kutsealal töötajale. Aastal 2002 oli kolmandikul küsitlusele vastanud koolisotsiaaltöötajaist kutsestandardile vastava erialase kõrgharidusega (Tallinna Pedagoogikaülikooli sotsiaaltöö või sotsiaalpedagoogika eriala, Tartu Ülikooli eripedagoogika eriala spetsialiseerumisega sotsiaaltööle), kolmandik juba ametis olevatest koolisotsiaaltöötajaist omandas erialast kõrgharidust. Sotsiaaltöötaja kutsestandardile mittevastava haridusega koolisotsiaaltöötajaist valdav enamus võis oma töös toetuda pedagoogilisele või meditsiinilisele haridusele. Erialase kõrghariduseta koolisotsiaaltöötegijate hulka kuuluvad valdavalt kõrgharidusega pedagoogid, kes on hakanud tegutsema sotsiaalpedagoogidena.
Paljude koolisotsiaaltöötajate varasem tööalane tegevus oli olnud seotud pedagoogika või meditsiiniga: kooli direktor, direktori asetäitja õppe- ja kasvatustöö alal, müüjate juhendaja, lasteaiarühma lapsehoidja, koolitaja Avatud Eesti Fondis, algklasside õpetaja, kaubanduskooli kutseõpetaja, raamatupidamisloengute lektor, hooldusõde sotsiaalabi keskuses, meditsiinivend, massaažiõde, lastekaitseametnik, lasteaiakasvataja, kasvataja turvakodus, õpetaja, haridusametnik jms. Ameteid või tegevusalasid, mille juurest on jõutud koolisotsiaaltööni, on väga mitmesuguseid: kangur, kontroller, eraettevõtlus, MTÜ juhataja, projektijuht jms. Neljal koolisotsiaaltöötajal puudus varasem töökogemus, sest nad on alles alustanud oma tööteed.
Eesti haridusruumis koolisotsiaaltöötaja kutse kujundamisel on kindlasti väga oluline pöörata tähelepanu koolisotsiaaltöötajate täienduskoolitusele. Uue, alles oma nägu otsiva ja tutvustava kutsealaga on sidunud end ju märkimisväärne hulk töötajaid, kel puudub professionaalne ettevalmistus sotsiaaltööks. Ankeetküsitlusele antud vastustest võis järeldada, et ametisse rakendatud koolisotsiaaltöötajad on huvitatud täienduskoolitusest, kuid ei ole rahul seniste võimalustega. Võimalused täienduskoolitusel osalemiseks on koolisotsiaaltöötajail väga erinevad ning sõltuvad konkreetse tööandja arusaamadest ja materiaalsetest võimalustest. Korduvalt nimetati täienduskoolitust puudutavate probleemidena koolituste kõrget hinda (6 vastajat), täiendkoolituseks eraldatud raha vähesust (4 vastajat), sobivate või vajalike koolituste vähesust (4 vastajat), koolituste puudulikku eelreklaami (2 vastajat), koolisotsiaaltöötajate ühistegevuse täielikku puudumist (2 vastajat), oma huvide vähest väljendamist koolitajatele (2 vastajat).
Ankeedivastustest ilmnes, et lihtsam on koolitustele pääseda koolides töötavatel sotsiaalpedagoogidel: "raha on, kuna sotsiaalpedagoog on võrdsustatud teiste pedagoogidega".
Koolisotsiaaltöö kutseala kujundamisele tuleks kasuks tõhusa täiendõppesüsteemi loomine ning kõigile koolisotsiaaltöötajaile ja sotsiaalpedagoogidele täiendkoolituses osalemiseks võrdsete võimaluste loomine.
Kõigi küsitluses osalenud koolisotsiaaltöötajate tööandjaks oli kohalik omavalitsus või kohaliku omavalitsuse allasutus. Ühtedes omavalitsustes liigitatakse koolisotsiaaltöötaja haridustöötajaks, teistes omavalitsustes sotsiaalvaldkonna töötajaks, kolmandad omavalitsused on paigutanud koolisotsiaaltöötaja mõne oma allasutuse palgalehele (näiteks õppenõustamiskeskus).
Kõigi küsitluses osalenud koolisotsiaaltöötajate töösuhe oli vormistatud töölepinguga. Koolisotsiaaltöötajad nimetasid ankeetides oma töösuhet reguleerivate dokumentidena sisekorra eeskirja (18 vastajat) ja ametijuhendit (14 vastajat). Tartu linna koolisotsiaaltöötajad peavad oma tegevuses juhinduma ka avaliku teenistuse seadusest, mis loob eelduse arvata, et Tartu koolisotsiaaltöötajate töösuhtes on tööandja ja töövõtja õigused ja kohustused reguleeritud kõige konkreetsemalt.
Koolides töötavate koolisotsiaaltöötaja ametijuhendi on koostanud tavaliselt kooli direktor ainuisikuliselt või on ta teinud seda koos koolisotsiaaltöötajaga. Kolme koolisotsiaaltöötaja vastusest selgus, et nad koostasid oma ametijuhendi ise. Tartu koolisotsiaaltöötajate ametijuhendid koostasid koolisotsiaaltöötajad ja linna sotsiaalabiosakonna lastekaitse peaspetsialist (koolisotsiaaltöötajate otsene juht). Pärnu koolisotsiaaltöötajate ametijuhendi koostas õppenõustamiskeskuse juhataja koostöös koolisotsiaaltöötajatega. Pärnu koolisotsiaaltöötaja märkis oma ankeedivastuses, et nende ametijuhendit on palunud eeskujuks mitmed koolisotsiaaltöötajad, mis viitab sellele, et koolisotsiaaltöötajad vajavad nõustamist ja koolisotsiaaltöötaja kutse ühtlustatud alustel kujundamist.
Koolisotsiaaltöötajate ametijuhendite koostamisel oli tavaliselt lähtutud sotsiaaltöötaja kutsestandardist (10 vastajat), lastekaitsetöötaja ametijuhendist (3 vastajat), lastekaitse spetsialisti ametijuhendist (3 vastajat), koolipsühholoogi ametijuhendist (2 vastajat). Ankeedivastustest selgus, et ametijuhenditel oli ka omapäraseid ja kordumatuid lähtealuseid: "tööülesannete iseloomust", "reaalsetest kooli vajadustest", "koostasin lähtuvalt isiklikust fantaasiast ja nägemusest", "mõlema poole (tööandja ja töövõtja) kokkulepped". Pärnu koolisotsiaaltöötaja ametijuhendi eeskujuna kasutamist ei märkinud keegi vastanud koolisotsiaaltöötajaist.
Kõik Tartu ja Pärnu koolisotsiaaltöötajad on võetud tööle täiskohaga. Konkreetsetes koolides ametit pidavate koolisotsiaaltöötajate seas olid valdavalt täiskohaga töötajad, kuid ühel töötajal oli kolmveerand ja viiel töötajal pool töökoormust.
Ankeedivastustest selgus, et koolisotsiaaltöötaja üldlevinud tööajanormiks on 40 tundi nädalas. Vaid ühes Tallinna koolis on koolisotsiaaltöötaja normtööaeg lühendatud 35 tunnile nädalas ehk võrdsustatud õpetajatega. Sotsiaalpedagoogi ametinimetuse rakendamist põhjendas mitu vastajat põhiliselt sellega, et sotsiaalpedagoogile kui pedagoogile saab laiendada õpetajatele ja teistele pedagoogikaspetsialistidele kehtestatud lühendatud tööaega. Paraku ilmnes ankeedivastustest, et neli sotsiaalpedagoogi on rakendatud tööle 40tunnise tööajanormiga, ehkki nende puhul kasutatakse ametinimetuses sõna "pedagoog". Sellised ebakõlad tõstatavad teravalt vajaduse kehtestada koolisotsiaaltöötajate töölepinguliste suhte reguleerimiseks ühtsed põhimõtted.
Puhkusekorralduses võrdsustatakse sotsiaalpedagoogid pedagoogidega, ka ühe kooli koolisotsiaaltöötaja saab puhkust pedagoogidega võrdses ulatuses.
On üldteada, et töövõtjad ootavad tööandjatelt väärilist tasu. Ankeetküsitluses võrreldi koolisotsiaaltöötajate palka õpetaja palgaga, sest mõlemad spetsialistid töötavad õpilastega. Vastajailt oodati hinnanguid, kas koolisotsiaaltöötaja palk on õpetaja palgaga võrreldav või on sellest suurem või väiksem.
Uurimistöö käigus läbi viidud küsitluse tulemustest selgus, et koolisotsiaaltöötajate palgatase on madalam kui õpetajatel. Kõrgharidusega õpetaja palgaks oli kehtestatud 2001. a Eesti Vabariigi valitsuse poolt 4600 krooni, 2002 a on kõrgharidusega õpetaja miinimumpalgamäär 5290 krooni. Koolisotsiaaltöötajate palgad määrab konkreetne tööandja, puuduvad kutsealaga seonduvad miinimumpalgad või üldtunnustatud töötasustamise põhimõtted.
Tabel 1
Koolisotsiaaltöötaja ja kõrgharidusega õpetaja palga võrdlus
|
Koolisotsiaaltöötaja palk võrreldes õpetaja palgaga (2001 a: 4600 kr; 2002 a: 5290 kr) |
2001.a |
% |
2002.a |
% |
|
…oluliselt väiksem (üle 1000 kr) |
3 |
25% |
3 |
13,6% |
|
…väiksem (kuni 1000 kr) |
7 |
58,4% |
8 |
36,4% |
|
… võrreldav |
1 |
8,3% |
7 |
31,8% |
|
…. suurem (kuni 1000 kr) |
1 |
8,3% |
4 |
18,2% |
|
…oluliselt suurem (üle 1000 kr) |
0 |
0% |
0 |
0% |
|
Küsitlusele vastanud koolisotsiaaltöötajaid |
12 |
100% |
22 |
100% |
Kui võrrelda uurimistöö kahel etapil tehtud küsitluste tulemusi (tabel 1), võib märgata koolisotsiaaltöötajate palgatingimuste mõningast paranemist: vähenenud on õpetajast madalamat palka saavate koolisotsiaaltöötajate hulk ning kasvanud õpetajaga võrdväärset sissetulekut omavate koolisotsiaaltöötajate hulk. Küsitluse esimesel etapil märkis vaid üks koolisotsiaaltöötaja, endine pedagoog oma ankeedis, et tema töötasu on mõnevõrra (kuni 1000 krooni) suurem õpetaja palgast. Küsitluse teisel etapil lisandus veel kolm koolisotsiaaltöötajat, kes teenivad kõrgharidusega õpetaja miinimumpalgast kuni 1000 krooni enam. Nendest üks märgib ankeedivastuses tavapärasest kõrgema palga selgitusena: "Et töötaja oleks motiveeritud korralikku tööd tegema."
Tuginedes ankeedivastustele, võib kinnitada, et koolisotsiaaltöötajate sissetuleku paranemistendents on tingitud sotsiaalpedagoogi ametinimetusega spetsialistide rohkearvulisemast rakendamisest koolides. Sotsiaalpedagoogid põhjendasid sotsiaalpedagoogi ametinimetuse kasutamist oma koolis järgmiselt: "Annab võimaluse palka maksta pedagoogi palgaastmestiku järgi, mis on soodsam, kui ametniku palgaastmestik." või "Pedagoogi ametinimetusega töötajat on parem paigutada eelarveridadesse."
Eesti koolides loodi aastal 2002 teadaolevalt kaheksa töökohta koolisotsiaaltöötajale. Et neist koolidest kuues hakati kasutama sotsiaalpedagoogi ametinimetust, tuleneb osaliselt kindlasti formaalsetest tingimustest, mis võimaldavad tööandjal sotsiaalpedagoogi ametinimetusega spetsialistile maksta paremat palka.
Küsitluse tulemustest selgub, et palk ei meelita mehi koolisotsiaaltöötajana tööle asuma. Eestis koolisotsiaaltöötaja ametit pidava nelja mehe seast kolmel oli palk kuni 1000 krooni väiksem õpetaja töötasust. Nõnda madala palgaga on raske tuua mehi koolisotsiaaltöötaja kutse juurde.
Küsimustikule vastanud koolisotsiaaltöötajate hinnangul sõltub nende palk kõige rohkem linna- või vallavalitsuse sotsiaaltöötajate palgatasemest ning omavalitsuse üldisest palgapoliitikast, haridus- või sotsiaalministeerium ei ole kehtestanud soovituslikke miinimumpalku. Koolis töötavatele koolisotsiaaltöötajatele (reeglina sotsiaalpedagoogidele) töötasu määramise aluseks on hakatud võtma vastava kvalifikatsiooniga pedagoogi palgamäära. Üks koolis töötav koolisotsiaaltöötaja märkis, et tema palga määramisel on lähtutud nende koolipsühholoogi palgast.
Ankeedivastustes paluti koolisotsiaaltöötajail välja tuua tööülesanded, millega neil tuleb kõige rohkem kokku puutuda. Erinevas sõnastuses nimetati 53 tööülesannet, mida andis liigitada viide üldisemasse rühma:
*koolikohustuse täitmise tagamine, töö koolikohustuse mittetäitjatega;
*tegelemine korrarikkujatega jt probleemsete õpilastega;
*erinevate kliendirühmade nõustamine, lepitamine, abistamine;
*koolitus ja preventsioon erinevatele kliendirühmadele;
*koostöö ja sotsiaalvõrgustiku loomine.
Koolisotsiaaltöötajate levinumate töökohustuste loendi alusel võis järeldada, et koolikohustuse täitmisega seotud mured, mis olid koolisotsiaaltöö peamiseks tekkepõhjuseks 19. sajandil USAs, Inglismaal jm, on aktuaalsed ka 21 sajandi Eestis.
Koolipõlgurlusel on aga alati sotsiaalsed eel- ja pahatihti ka järellood, mistõttu koolisotsiaaltöötajal tuleb õpilaste käekäigu hüvanguks kokku puutuda väga erinevate probleemidega ning kasutada nende leevendamiseks või lahendamiseks mitmesuguseid strateegiaid ja taktikaid. Üheks koolisotsiaaltöö töövormiks on ka võrgustikutöö, mis mujal maailmas laialdaselt toimib, kuid käesoleva küsitluse vastustest ilmneb, et vaid kolmandik Eesti koolisotsiaaltöötajast peab võrgustikutööd oma levinumate tööülesannete hulka kuuluvaks.
Koolisotsiaaltöötaja kutse kujundamine Eestis on toimunud ja toimub sisuliselt iga koolisotsiaaltöötaja konkreetse tööalase tegevuse ehk tööprotsessi kaudu. Koolidesse hajutatud koolisotsiaaltöötajad kujundavad välja oma konkreetseid tegutsemismustreid, mida õpetajad, lapsevanemad, õpilased ja teised kooliga seotud ühiskonnagruppide esindajad näevad, kogevad ja mõistavad kui professionaalset koolisotsiaaltööd. Selline protsess muutuks alles siis, kui koolisotsiaaltöötaja kutset ja sellega seonduvat hakataks kujundama ja reguleerima teadlikumalt pädeva institutsiooni poolt.
Sotsiaaltöö koolis – kelle asi see võiks olla?
Koolisotsiaaltöö vajalikkuse tunnetamine ühiskonna poolt ja koolisotsiaaltöötajate arvu suurenemine on tinginud vajaduse kujundada koolisotsiaaltöötaja kutset nn rohujuure tasandist kõrgemal ehk omavalitsustele ja koolidele kui tööandjatele peaks lisanduma riiklike institutsioonide (eelkõige haridus- ja teadusministeeriumi ning sotsiaalministeerium) huvi ja hool. Koolisotsiaaltöötajad tegutsevad Eesti erinevates piirkondades, kuid nii Pärnust, Tartust kui Keilast laekunud ankeedivastustes oodatakse aega, mil koolisotsiaaltöötaja kutsetöö hakkaks toimuma selge, seadustatud programmi või tegevuskava alusel. Praegu on riigi tasandil määratlemata, milliste eesmärkide püstitamist ja täitmist koolisotsiaaltöötajailt oodatakse. Koolisotsiaaltöö kui tegevus ja koolisotsiaaltöötaja tööprotsess ei ole vajalikul määral reguleeritud ja seadustatud.
Nn rohujuure tasandil omapäi tegutsemine on andnud koolisotsiaaltöötajaile vabad käed ja loomingulisuse professionaalsel eneseteostusel, kuid koolisotsiaaltöötaja kutse ühtlasema ja õiglasema kujundamise huvides (ühistel alustel ametijuhendid, palgatingimused, puhkus, sotsiaalsed garantiid jne) tuntakse puudust kutsealasest ja õiguslikust regulatsioonist.
Koolisotsiaaltöötajad tõstatasid ankeedivastustes ka vajaduse moodustada ametiliit või ametiselts, sest paljudes pikema koolisotsiaaltöötraditsiooniga riikides tegutsevad koolisotsiaaltöötajate kutseühendused edukalt ning aitavad luua ja hoida koostööd erinevates paikades töötavate ametikaaslaste vahel. Pärast kõrgkooli lõpetamist Keila gümnaasiumi koolisotsiaaltöötajaks valitud noor sotsiaaltööspetsialist jagas küsitlusankeedis oma kurba kogemust, kui raske on praeguses infosulus leida teist praktiseerivat koolisotsiaaltöötajat, kellega kogemusi vahetada.
Koolisotsiaaltöötajate küsitlemisest on möödunud kaks aastat, kuid selle aja jooksul ei ole muutunud midagi märkimisväärset riigiasutuste suhtumises koolisotsiaaltöö kutseala edendamisse. Res Publica poolt juurutatavat XXI sajandi kooli programmi saab esialgu pidada vaid visiooniks, mis ei lisa koolisotsiaaltööks konkreetseid materiaalseid ja organisatsioonilisi ressursse.
Koolisotsiaaltöötajate ametiliidu või ametiseltsi osas on hetkeolukord lootusrikkam: Eesti Koolisotsiaaltöö Ühingu asutamiskoosolek toimus 29. oktoobril 2004 Tartus haridus- ja teadusministeeriumi saalis. Eesti Koolisotsiaaltöö Ühingu asutamiskoosolekul arutlusele võetud põhikirja eelnõu koostasid Tartu Ülikooli sotsiaaltöö magistrant Riina Vaap, Tartu Kutsehariduskeskuse sotsiaaltöötaja Reelika Hulkko ja Tallinna Rahumäe Põhikooli sotsiaaltöötaja Katrin Lehemets. Koos nendega on teinud Eesti Koolisotsiaaltöö Ühingu asutamise nimel ühist mõttetööd sotsiaaltöö spetsialistid Aare Laak Tartust, Tiina Tamme Lähtelt, Jaanika Onga Tabiverest, Reet Varusk ja Aire Pajur Elvast, Merle Ameljušenko Viimsist, Toivo Ärtis Kambjast jmt.
Mittetulundusühingu Eesti Koolisotsiaaltöö Ühing asutamislepingule andis allkirja 21 koolisotsiaaltöö praktikut või teoreetikut. Eesti Koolisotsiaaltöö Ühingu juhatus valis esimeheks Tallinna Rahumäe põhikooli koolisotsiaaltöötaja Katrin Lehemetsa (kontakttelefon 56692718, e-post kati_lehemets@hotmail.com).
Vastasutatud ühingu põhikirjas sätestatakse, et Eesti Koolisotsiaaltöö Ühing on koolis sotsiaaltööd tegevate, kooliväliselt koolisotsiaaltööd edendavate füüsiliste ja juriidiliste isikute vabatahtlikkuse alusel tegutsev ühendus. Ühingu eesmärgiks on mõjutada hariduskeskkonna parendamist ja koolisotsiaaltöö paremat korraldamist.
Seatud eesmärgi saavutamiseks aitab ühing muuhulgas kaasa koolisotsiaaltöö ning sotsiaalpedagoogiliste põhimõtete rakendamisele ning turvalise koolikeskkonna loomisele ning kooliga seotud probleemide lahendamisele. Ühing soovib oma tegevuses ühendada teoreetikuid ja praktikuid ning edendada kutse-eetikat. Ühing plaanib korraldada ja viib läbi koolisotsiaaltööalast täiendõpet. Koolisotsiaaltööalaseid teadmisi kavatsetakse levitada loengute, konsultatsioonide, seminaride ja kursuste vormis lastevanemate, õpetajate ja teiste haridustöötajate seas. Ühing soovib toetada koolisotsiaaltöö valdkonnaga seotud uurimuste läbiviimist ning aitab kaasa koolisotsiaaltööalaste õppematerjalide väljatöötamisele, arendamisele ja levitamisele.
Eesti Koolisotsiaaltöö Ühing kutsub kõiki koolisotsiaaltöö kutsealal tegutsejaid endaga liituma, sest koostöö aitab igas tegevuses jõuda parema tulemuseni. Et sotsiaaltöö koolis edeneks, see on ennekõike sotsiaaltöötajate ja sotsiaalpedagoogide asi.
1. Ametikohtade loetelu ja lühendatud tööaja kehtestamine koolide ja muude lasteasutuste õpetajatele, kasvatajatele ja teistele õppe- ja kasvatusalal töötavatele isikutele. Vabariigi Valitsuse 10. juuli 2001. a määrus nr 236 (RT I 2001, 66, 389)
https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=27163 17. 10. 2002
2. Haridusfoorum '87 lõppdokument. 1997.
http://www.cs.ioc.ee/~opleht/Arhiiv/97Nov7/artikkel2.html 19.10.2002
3. Jõks, A. 2002. Kuidas kaitsta lapsi koolikeskkonnas.
http://www.oiguskantsler.ee/tegevus/koolivagivald 17.10.2002
4. Kadajane, T. 1998. Näide koolisotsiaaltöö alustamiseks Eestis. – Lastekaitse ametnikevõrgustik. 1996/1997 1. osa. Tallinn: Lastekaitse Liit, lk 75-77.
5. Lasteaed-algkooli, algkooli, põhikooli ja gümnaasiumi personali miinimumkoosseisu kinnitamine. Vastu võetud haridusministri 15. septembri 1999. a määrusega nr 48 (RTL 1999, 131, 1823)
https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=223667 17. 10.2002
6. Malvet, M., Niit, H. 2000. Perekonda toetavad poliitikad laste riskide ärahoidjana.
http://www.undp.ee/child/3.3.html 17.10.2002
7. Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus. Vastu võetud 15. septembril 1995
https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=192338 03.01.2002
8. Sotsiaaltöötaja kutsestandard. Kinnitatud 22. oktoobril 2001.
https://www.kutsekoda.ee/doc/tervis/Sotsiaaltootaja%20III,%20IV,%20V.doc 17.10.2002