Sissejuhatus

Peamine abinõu sotsiaalse ja majandusliku ebavõrdsuse vähendamiseks on tagada indiviididele võrdsed võimalused oma võimete realiseerimiseks. Selles osas on suur tähtsus hariduse kättesaadavusel ning haridussüsteemi avatusel. Formaalhariduse üle aja püsiv või kasvav ebavõrdne jaotumine viitab ühiskonna hariduslikule kihistumisele, mis on ohuks ühiskonna tasakaalustatud arengule. Seetõttu pakub haridusliku ebavõrdsuse hindamine olulist informatsiooni nii hariduslike protsesside kui ühiskonna arengu kohta.

Käsitledes hariduslikku kihistumist ja ebavõrdsust Eestis, keskendutakse enamasti kahele vastandlikule nähtusele – noorte väljalangemisele üldhariduskoolidest ja kõrgharidust omandavate inimeste suurenevale arvule. Käesolevas töös uuritakse kogu rahvastiku baasil, kuidas on muutunud hariduslik ebavõrdsus Eestis ajavahemikul 1959-2000. Tähelepanu on Gini koefitsiendil, mida üldiselt kasutatakse majandusliku ebavõrdsuse analüüsimisel. Antud kontekstis aga väljendab see rahvastiku omandatud hariduse suhtelist hajuvust. Omandatud hariduse mahtu vaadeldakse kooliskäidud aastatena, mis tuletatakse indiviidi formaalsest haridustasemest ning selle nominaalsest kestusest.

1.      Hariduse Gini koefitsiendi metoodika

Gini koefitsient on kõige rohkem rakendust leidnud majandusliku ebavõrdsuse kajastamisel. Näiteks saab tuua tulujaotuse põhjal leitud Gini koefitsiendi, mille väärtus Eestis oli 2000. aastal 0,36 (Luxembourg …). Võrdluseks, Skandinaavia­maades on see viimase kümne aasta jooksul olnud keskmiselt 0,25 ning Lääne-Euroopa riikides vahemikus 0,25-0,35; seejuures madalam Beneluxi maades ning kõrgem Suurbritannias ja Itaalias. Täieliku võrdsuse korral oleks koefitsiendi väärtuseks null, mida lähemal aga ühele, seda ebavõrdsema jaotusega on tegemist.

Kui selliselt iseloomustab näitaja majanduslike ressursside (nt tulude, rikkuse) jaotumise ebavõrdsust, siis hariduse Gini koefitsient keskendub haridustunnuste suhtelisele hajuvusele. Haridusliku ebavõrdsuse hindamiseks on Gini koefitsienti seni kasutatud suhteliselt vähe. Enne 1990-ndaid oli seda kasutatud vaid üksikutes teaduslikes töödes ning nende puhul oli näitajat hinnatud õppurite määrade või hariduse finantseeringute põhjal (Thomas jt 2000: 6). Hilisemates käsitlustes on keskendutud haridussüstemis omandatud teadmiste jaotuse uurimisele.

Käesolevas töös leitakse viimase viie rahvaloenduse (ajavahemikust 1959-2000) andmete põhjal hariduse Gini koefitsient Eestis. Rahvaloendustest on teada iga indiviidi omandatud haridustase. Eeldades, et kõik indiviidid on hariduse omandanud nominaalse õpiajaga, tuletatakse selle põhjal iga indiviidi jaoks hinnanguline kooliskäidud aastate arv. Selle suhtelist varieerumist väljendatakse omakorda hariduse Gini koefitsiendiga, mille valem on järgmine (Thomas jt 2000: 9):

,

kus

G_h on hariduse Gini koefitsient,

μ on keskmine nominaalne õpiaeg aastates (keskmine haridustase),

p_i ja p_j vastava haridustasemega rahvastiku osakaalud,

y_i ja y_j vastava haridustaseme nominaalne õpingute kestus (õpiaeg),

n haridustasemete arv,

i,j haridustaseme indeks.

Sisuliselt leitakse omandatud haridustasemete nominaalsete kestuste erinevused. Kuna käesoleval juhul eristatakse kuute erinevat haridustaset (alghariduseta, alg-, põhi-, kesk-, keskeri- ja kõrgharidus), siis on arvutuslikult lihtsam summeerida erinevused mitte indiviidide, vaid haridustasemete kaupa ning viimased omakorda läbi kaaluda (korrutada) vastava haridustasemega rahvastiku osakaaluga. Keskmise tasemega läbi jagamine annab suhtelise erinevuse. Lisaks korrutatakse ülaltoodud avaldis väikese valimi (rahvaarvu N) puhul veel täiendavalt läbi teguriga .

Kooliskäidud aastate leidmise muudab raskemaks asjaolu, et haridustasemete nomi­naalsed kestused on vaadeldaval perioodil muutunud (vt tabel 1). Seetõttu on lähtuvalt indiviidi teadaolevast vanusest leitud ligikaudne sünniaasta ning kombineerides seda vastaval ajal kehtinud koolikohustuse nõuetega[2], on leitud arvatav kooli lõpetamise aasta ning koolis­käidud aastate arv. Seda eeldusel, et inimene on vastava haridustaseme omandanud nominaalse õpiajaga ning oma vanusekohordis. Lisaks on oluline märkida, et järgnevates arvutustes on hõlmatud rahvastik vanuses alates 15-st eluaastast.

Tabel 1. Haridustasemete nominaalsed kestused (aastates)

* Tegemist on ligikaudse suurusega, täpsemalt hõlmas algharidus perioodil 1991-1996 4 klassi ning 1990. aastal ja 1996. aastast alates taas 6 klassi.

Allikas: Eesti ... (1987), Haridus Eestis (1990), Rannap (2002).

 

2.      Rahvastiku üldine haridustase ja hariduslik ebavõrdsus

Eesti haridussüsteemi arengut 20. sajandi teisel poolel iseloomustab hariduse kätte­saadavuse paranemine, koolikohustuse ea ja haridusastmete kestuse pikenemine. Rahvastiku omandatud haridustaseme jaotus sellel perioodil on esitatud joonisel 1. Sellelt on näha, et viimase 40 aasta jooksul on märgatavalt vähenenud alghariduseta ja algharidusega inimeste osakaal, põhihariduse puhul on see muutunud suhteliselt vähe ning kõrg-, keskeri- ja keskhariduse omandanute osakaal on suure­nenud. Viimase kahe grupi juures on viimasel kümnendil kasv aeglustunud, mille põhjenduseks saab välja tuua kaks peamist asjaolu.

Esiteks oli 1990. aastatel nii sisse- kui väljarändajate hulgas suurim osakaal kesk- ja keskeriharidusega inimestel (ligi 60%), kuid väljarändajate hulk ületas sisserändajaid ligi viiekordselt (2000. aasta ...: 13). Teiseks muutused haridus­süsteemis – keskerihariduse tasemel õppe lõpetamine ja kutsekesk­hariduse ning kutse- ja rakendus­kõrghariduse tasemel õppe avamine. Samal ajal on saavutanud suurema populaarsuse üldkeskharidus ja kõrgharidus. Põhi­haridusega inimeste osakaalu stabiliseerumisele viimasel aastakümnel ei ole otsest põhjendust. Ühelt poolt võib tegemist olla haridus­süsteemist, täpsemalt haridusastmete kestusest tingitud loomuliku taseme saavutamisega õppurite poolt. Teisalt võib sellist stabiliseerumist pidada esmaseks ohumärgiks rahvastiku keskmise haridus­taseme kasvu pidurdumise kohta.

Joonis 1. Rahvastiku haridustase (Eesti rahvaloendused 1959-2000, autori arvutused).[3]

Kokkuvõttes osutab haridustasemete osatähtsuste dünaamika rahvastiku keskmise haridus­taseme olulisele kasvule. Seda kinnitab ka joonis 2, millel on esitatud hinnanguline keskmine õpiaeg (kooliskäidud aastatena lõpetatud haridustaseme järgi), ning hariduse Gini koefitsient. Kooskõlas eelnevalt kirjeldatud suundumustega on keskmine õpiaeg ajavahemikus 1959-2000 suurenenud peaaegu kaks korda (vastavalt 5,6 aastalt 10,6 aastale). Hariduse Gini koefitsient on samal ajal langenud ligi poole võrra (0,33-lt 0,18-le), osutades haridusliku ebavõrdsuse ulatuslikule vähenemisele.

Joonis 2. Hariduse Gini koefitsient ja keskmine õpiaeg aastates (Eesti rahvaloendused 1959-2000, autori arvutused).

 

3.      Keskmine õpiaeg ja hariduslik ebavõrdsus alamgruppide lõikes

Selgitamaks, kas keskmine haridustase ja hariduslik ebavõrdsus sõltuvad mõnest olulisest tunnusest, vaadeldakse järgnevalt keskmist õpiaega ja hariduse Gini koefitsienti rahvuse, soo ning elukoha (linn vs maa) lõikes. Keskmine õpiaeg alamgruppide lõikes (joonis 3) osutab suurimatele erine­vus­tele linna- ja maarahvastiku vahel, viidates inimkapitali koondumisele linnadesse. Meeste ja naiste vahelises võrdluses on teiste alamgruppidega võrreldes erinevused väikesed, kuid huvipakkuv on asjaolu, et erinevalt varasematest ületab naiste keskmine õpiaeg 2000. aastal meeste keskmise õpiaja. See võib viidata noormeeste varasemale ja sagedasemale haridustee poolelijätmisele, mis vajaks täiendavat uurimist. Mitte-eestlaste[4] keskmine õpiaeg on kogu vaadeldava perioodi jooksul ületanud eestlaste keskmist, kuid vahe on samuti vähenenud.

Hariduse Gini koefitsient samade võrdlusgruppide lõikes on toodud joonisel 4. Võrreldes keskmise õpiajaga on suhtelised erinevused alamgruppide lõikes suuremad. Suurimad erinevused on jällegi linna- ja maarahvastiku vahel, seejuures on hariduslik ebavõrdsus suurem maarahvastiku hulgas ning kuni 1989. aastani vahe linna­rahvastikuga suurenes. Hariduslik ebavõrdsus soolises lõikes on suurem naiste hulgas, kuid vahe meestega on ühtlaselt vähenenud. Keskmise õpiajaga võrreldes pole järjestus grupis muutunud. Erinevusena on järjestus muutunud eestlaste ja mitte-eestlaste osas. 1959. aasta andmete põhjal oli hariduslik ebavõrdsus suurem viimaste hulgas, kuid järgnevatel aastatel oli olukord vastupidine ning vahe eestlaste ja mitte-eestlaste vahel isegi suurenes kuni 1989. aastani. Üldistavalt võib öelda, et kõrgema keskmise õpiajaga gruppidele on iseloomulik madalam haridusliku ebavõrdsuse tase.

Joonis 3. Keskmine õpiaeg aastates alamgruppide lõikes (Eesti rahvaloendused 1959-2000, autori arvutused).

Joonis 4. Hariduse Gini koefitsient alamgruppide lõikes (Eesti rahvaloendused 1959-2000, autori arvutused).

Kuigi haridusliku ebavõrdsuse uurimine kogu rahvastiku ning käsitletud võrdlus­gruppide lõikes pakub olulist informatsiooni, on sellisel lähenemisel teatav puudus. Nimelt, hõlmates üheaegselt kõiki vanusegruppe, on mõningane hariduslik ebavõrdsus vältimatu, sest andme­kogumis on koos nii haridust omandavad kui ka õpingud lõpetanud inimesed. Joonisel 5 on esitatud hariduse Gini koefitsient vanusegruppide lõikes, mis võimaldab õppivate inimeste mõju hariduslikule ebavõrdsusele veelgi paremini piiritleda. Jooniselt ilmneb, et hariduslik ebavõrdsus vanusegruppide lõikes on käsitletaval perioodil muutunud märgatavalt.

Joonis 5. Hariduse Gini koefitsient vanusegruppides (Eesti rahvaloendused 1959-2000, autori arvutused).

Esiteks on vanusegruppides hariduse jaotuse ebavõrdsust kirjeldavad profiilid aastate jooksul allapoole nihkunud ning muutunud laugemaks, mis märgib haridusliku ebavõrdsuse vähenemist. Teise olulise tunnusena on profiilide kuju muutunud, ehk vanusegrupid, milles hariduslikud erinevused on suurimad või vähimad, pole olnud kogu aeg samad. 1959. aastal oli vanuse-ebavõrdsuse profiil ühtlaselt tõusev ehk hariduslik ebavõrdsus oli vanemates eagruppides suurem, st 60-aastaste ja vanemate inimeste hulgas oli hariduslik ebavõrdsus kõrgeim ning 15-19 aastaste hulgas madalaim. Aastail 1970-89 oli väikseim hariduslik ebavõrdsus 25-29 aastaste hulgas, kuid profiilid on muutunud järjest nõgusamaks, saavutades 2000. aastaks suhteliselt sümmeetrilise kuju, minimaalse ebavõrdsuse tasemega 35-39 aastaste vanusegrupis. Selles väljendub õppimise lõpetanute keskmise vanuse ning keskmise omandatud haridustaseme kasv.

Suurim hariduslik ebavõrdsus kogu vaadeldava perioodi jooksul on olnud iseloomulik vanimale vanusegrupile. See hõlmab laias vanusevahemikus (alates 60. eluaastast) inimesi, kes on hariduse omandanud väga erinevatel aegadel ja eri nõuete kohaselt, mistõttu on selline tulemus üsna loomulik. Haridusliku ebavõrdsuse senise langustrendi jätkudes selles vanusegrupis kulub veel mõnikümmend aastat, et ebavõrdsuse määr nooremate vanuse­gruppidega samale tasemele jõuaks. Mõnevõrra üllatuslik on asjaolu, et eakaimate inimeste järel on hariduslik ebavõrdsus kõrgeim noorimas (15-19 aastaste) vanusegrupis. Teisalt on noorte puhul tegemist küllalt mitmekesise grupiga, kus omandatud haridustasemetest on esindatud kõik peale kõrghariduse. Negatiivse ilminguna on 2000. aasta andmete põhjal 15-29 aastaste hulgas hariduslik ebavõrdsus taas suurenenud. Kaudsete põhjustena võib noorimate puhul oletada alghariduse nominaalse kestuse suurenemist kolmelt aastalt kuuele 1996. aastal ning 25-29 aastaste puhul kõrghariduse omandamise poolelijäämist tööalaste karjäärivõimaluste tõttu. Samas ei pruugi see olla piisav selgitus ning seetõttu tuleks täpsemalt selgitada noorte valikuid hariduse omandamisel.

 

4.      Rahvusvaheline võrdlus

Gini koefitsiendi alusel on hariduslik ebavõrdsus Eestis oluliselt vähenenud. Millised on olnud aga teiste riikide arengud 20. sajandi teisel poolel? Thomas jt (2002: 8) toovad samuti välja, et üldise suunana on ajavahemikul 1960-2000 hariduslik ebavõrdsus Gini koefitsiendi põhjal enamikes riikides vähenenud ning keskmine õpiaeg suurenenud. Ebavõrdsus on suurenenud ainult üksikutes maades teatud ajaperioodidel. Eriti kiiresti on hariduslik ebavõrdsus langenud Koreas, Tuneesias ja Hiinas; aeglaselt on see toimunud näiteks Malis ja Pakistanis. Ungari, Poola ja Iirimaa puhul on hariduse Gini koefitsient olnud kogu vaadeldava perioodi jooksul võrdlemisi madal. 2000. aastal oli kõige ebavõrdsem hariduse jaotus Afganistanis ja Malis (Gini koefitsient ligi 0,9) ning võrdseim jaotus enamikes industriaalriikides; kõige võrdsem jaotus Kanadas, Poolas ja USA-s.

Toetudes Thomas jt (2000) uurimuse andmekogule, on joonisel 6 esitatud võrdlus valitud riikidega perioodil 1960-90[5]. Joonisel näidatud riigid jagunevad kaheks: arenenud Euroopa riigid (Taani, Soome, Holland) ning siirderiigid (Eesti, Bulgaaria, Poola, Ungari) koos Kreekaga. Esimeste puhul on hariduse Gini koefitsient olnud vaadeldaval ajavahemikul suhteliselt stabiilne või veidi suurenenud. Seda saab põhjendada asjaoluga, et mainitud riigid olid juba eelmise sajandi keskpaigaks saavutanud küllaltki madala haridusliku ebavõrdsuse taseme. Seevastu teistes riikides oli ebavõrdsuse tase algselt oluliselt kõrgem ning langusruumi rohkem. Nendest andmetest lähtuvalt on haridusliku ebavõrdsuse dünaamika poolest olnud vaatlusalustest Euroopa riikidest Eestiga kõige sarnasem Bulgaaria ning 1990. aastaks saavutatud taseme poolest ka Ungari.

Joonis 6. Hariduse Gini koefitsient riikidevahelises võrdluses 1960-90 (Thomas jt 2000; autori arvutused Eesti osas).

 

Kokkuvõte

Rahvaloendused ajavahemikus 1959-2000 osutavad keskmise haridustaseme kiirele tõusule Eestis. Sellega paralleelselt on hariduslik ebavõrdsus Gini koefitsiendi põhjal vähenenud. Käsitletud perioodil on keskmine haridustase olnud kõrgem linnarahvastiku, mitte-eestlaste ja meeste hulgas. Kõrgem hariduslik ebavõrdsus aga ise­loomulik maaelanikele, naistele ning eestlastele. Keskmine haridustase on võrdlusgruppide lõikes ühtlus­tunud, haridusliku ebavõrdsuse erinevused on võrdlusgruppide lõikes olnud püsivamad. Olulise muutusena on naiste keskmine haridustase viimasel kümnendil ületanud meeste keskmise haridustaseme. Kuigi seda võib siduda siirde­perioodil kaasnenud muutustega ühiskonnas (nt meeste keskendumine karjäärile), tuleks noorte valikuid haridusteel põhjalikumalt analüüsida.

Hariduse Gini koefitsient osutab vanusegruppide lõikes suurimale hariduslikule eba­võrdsusele eakaimate hulgas ning madalaimale ebavõrdsusele 35-39 aastaste hulgas. Vanim vanusegrupp on mitmekesise kompositsiooniga, mistõttu ka haridustasemete erinevused grupisiseselt on suured. 35-39 aasta vanuses on aga enamasti esmane formaalse hariduse omandamine lõpetatud ning keskendutud tööle. Eakaimate järel on hariduslik ebavõrdsus kõrgeim noorimas vanuse­grupis ning võrreldes teiste vanusegruppidega on ebavõrdsuse tase selles langenud kõige vähem. Viimase kümnendi kohta saab kokkuvõttes öelda, et üldine haridusliku ebavõrdsuse vähenemine tulenes eelkõige eakamate inimeste haridus­tasemete ühtlus­tumisest. Samas noorte hulgas on muutus vastupidine, mis võib olla esimeseks ohu­märgiks rahvastiku haridusliku kihistumise kasvu kohta.

Võrdlus teiste riikidega näitab, et 1960. aastate algul oli hariduslik ebavõrdsus Eestis suhteliselt kõrge, kuid 1990. aastate alguseks olid vahed teiste siirderiikidega ja arenenud Euroopa riikidega märksa väiksemad ning ebavõrdsuse tase võrreldav riikide üldise keskmisega. Keskmise haridustaseme tõus ning haridusliku ebavõrdsuse vähene­mine on olnud iseloomulik enamikele riikidele. Sellised arengud Eestis ning mujal maailmas viitavad hariduse kättesaadavuse üldisele paranemisele ning haridus­võimaluste võrdsemale jaotumisele. Uute teadmiste levikuks ei ole piisav ainult võimekaimate inimeste kõrgelt koolitamine, vajalik on ka keskmiselt hästi haritud elanikkond, kes on võimeline muutus­tega kaasa minema. Ühiskonna üldisele heaolule tuleb seega haridusliku ebavõrdsuse vähenemine kasuks. Seeläbi on indiviididele tagatud võrdsemad võimalused ning võimalik sotsiaalne ja majanduslik ebavõrdsus madalam.

Gini koefitsient on haridussüsteemi üldiste suundumuste ning selle laiemate tagajärgede (nt mõju majanduskasvule, seos tulude eba­võrdsusega) analüüsimiseks sobilik näitaja, mistõttu selle perioodiline arvutamine võiks olla üks haridussüsteemi hindamise indikaatoreid. Samas tuleb rõhutada, et Gini koefitsiendi abil jälgitavad muutused on võrdlemisi pika­ajalised ning samuti võtab aega nendele reageerimine. Seetõttu on täiendav, eelkõige noorte hariduslikku käitumist kirjeldav haridussüsteemi seire ja analüüs asendamatu.

 

Kasutatud kirjandus

Eesti NSV Riiklik Keskarhiiv (1987). Eesti NSV haridusasutuste ajalooteatmik. 1. osa, Üldharidus aastail 1940-1960. Tallinn: Eesti NSV Riiklik Keskarhiiv, 226 lk.

Eesti Statistikaamet (1997). Eesti rahvastik rahvaloenduste andmetel. IV Haridus ja õppimine. Tallinn: Eesti Statistikaamet, 231 lk.

Eesti Statistikaamet (2002). 2000. aasta rahva ja eluruumide loendus. IV Haridus. Usk. Tallinn: Eesti Statistikaamet, 351 lk.

Eesti Statistikaamet (2002). Haridus 2001/2002. Tallinn: Eesti Statistikaamet, 218 lk.

Eesti Vabariigi Riiklik Statistikaamet (1990). Haridus Eestis: statistikateatmik. Tallinn: Eesti Vabariigi Riiklik Statistikaamet, 290 lk.

Luxembourg Income Study (LIS) Key Figures. <http://www.lisproject.org/keyfigures.htm>. Pöördutud: 1.06.2004.

Rannap, Heino (2002). „Eesti kooli ja pedagoogika kronoloogia.” Tallinn.

Thomas, Vinod, Yan Wang, and Xibo Fan (2000). „Measuring Education Inequality: Gini Coefficients of Education.” World Bank, Working Papers, No. 2525. <http://econ.worldbank.org/files/1341_wps2525.pdf>. Pöördutud: 1.06.2004. Dataset: <http://www.worldbank.org/devforum/files/Ginidata.xls>. Pöördutud: 1.06.2004.

Thomas, Vinod, Yan Wang, and Xibo Fan (2002). „A New Dataset on Inequality in Education: Gini and Theil Indices of Schooling for 140 Countries, 1960-2000.” Mimeo. <http://www33.brinkster.com/yanwang2/EducGini-revised10-25-02.pdf>. Pöördutud: 1.06.2004.