Väärtused on leidnud laialdast käsitlemist mitmetes distsipliinides alates teoloogiast kuni filosoofiani. Siiski on väärtuste empiiriline uurimine hoogustunud alles viimastel aastakümnetel.

Ingleharti (Inglehart 1990, Inglehart ja Baker 2000) võrdlevad väärtusuuringud on tänapäeval kõige ulatuslikumaks sotsio­loogiliseks uuringuks, neid on kolme etapi jooksul läbi viidud enam kui 50 riigis.

Üheks huvipakkuvamaks valdkonnaks on väärtuseuurijate jaoks läbi aegade olnud tööväärtused (Roe ja Ester 1999). Tõsiasja, et tööle on pühendatud suhteliselt rohkem tähelepanu kui teistele eluvaldkondadele — perekonnale, vabale ajale, kooskonnale (community) ja religioonile — võib seletada võtmerolliga, mida mängib töö ühiskondlikus elus mitte ainult sissetulekute esmase allikana, vaid ka sotsiaalse staatuse, tarbimisharjumuste, tervise ja perekonnaelu kujundajana. Nende uuringute finant­see­ri­mist toetanud erakapitali sihiks oli töö­vilja­kuse tõstmine töötajate motivatsiooni suurendamise teel.

Väärtustealases kirjanduses on väärtusi kujundavatest teguritest kas täiesti mööda mindud või neid siis vaid põgusalt puudutatud. Inglehart tunnistab küll ühelt poolt mõningat elutingimuste mõju, kuid mainib teisalt, et  väärtused muutuvad koos põlvkondadega, kui noorem asendab vanema. Tema arvates on väärtuste kujunemisel olulise tähtsusega tähtsad mitmesugused ühiskondlikud mõjurid nagu näiteks majanduslik heaolu, mida saab mõõta rahvusliku koguprodukti kaudu aga laiemalt ka usaldus ja religioossus.

Erinevad empiirikud on oma töödes väärtusi erinevalt defineerinud. Siiski võib välja tuua mõned aspektid, millega enamus uurijaid nõustub. Üheks sobivaks üldistuseks võiks lugeda Schwartzi (1992) määratlust, mille kohaselt väärtused on “stabiilsed ihaldatud seisundid, objektid, eesmärgid või käitumis­viisid, mis reguleerivad sobiva käitumise valikut”. Taoline definit­sioon eristab väärtused hoiakutest nende üldistatuse kaudu. Hoia­kud on inimeste kalduvused reageerida teatud asjade või olukor­da­de suhtes. Sellal kui hoiakuid iseloomustab positiivsus või negatiivsus nende objekti suhtes, on väärtused alati positiivsed, kuna nende kaudu väärtustakse midagi.

Kõik uurijate poolt kasutatavad definitsioonid käsitlevad väär­tusi inimeste poolt tegevuste ja tulemuste hindamiseks kasutatavate latentsete konstruktidena. Üldistatult võib öelda, et väärtuse mõiste osutab hindava subjekti ja hinnatava objekti vahelisele suhtele ning seda seost loetakse püsivalt subjekti edasist tegevust mõjutavaks. Väärtused ei tarvitse olla omaks võetud ainult üksikindiviidide poolt, nad on olemas ka kollektiivide tasandil, st inimesed kuuluvad teatud kutsegruppi, ettevõttesse, (sub)kultuuri, rahvusesse või elavad teatud maal. Vaadeldud on ka teatud geograafilises või geo­polii­tili­ses regioonis elavate inimeste väärtusi.

Väärtuseuurijate seas domineerib seisukoht, et väärtused ei mõjuta inim­tegevust otseselt, vaid kaudselt, hoiakute ja eesmärkide kaudu. Väär­tustes nähakse individuaalse tegevuse motivaatorit. Ka ühis­kond­likul tasandil kirjeldatakse sarnast kaudset mõju: väärtused mää­ravad ära normid ja jagatud eesmärgid, mis kujundavad ja juhi­vad omakorda kollektiivset käitumist. Vaatamata sellele, et läbi on viidud arvukaid maid ja kultuure võrdlevaid uurimusi, ei ava need väärtusi kujundavaid tegureid indiviiditasandil. Väärtusi kujundavaid tegureid on sotsiaalpsühholoogias seni vaid möödaminnes käsitletud.

Eelnevatest Eestis tööväärtusi käsitlenud uurimustes ilmnes kolm peamist tööorientatsiooni: eneseteostus, sotsiaalne tunnustus ja karjäär (Titma ja Rämmer 2002). Sarnased struktuurid on ilmnenud ka teistes maades läbiviidud uurimustes (vt Johnson 2001). Johnsoni poolt välja toodud töö eest saadavad tasud võivad realiseeruda erinevates eluvaldkondades, seega võib eeldada, et teatud igapäevategevused ja rutiinid prognoosivad tööorientatsioonide kujunemist.

Sellest lähtuvalt võib püstitada järgnevad hüpoteesid:

- Intellektuaalne kasvukeskkond prognoosib orientatsiooni eneseteostusele

- Sisuline, mitte vormiline huvi õpingute vastu prognoosib orientatsiooni eneseteostusele

- Kalduvus suhete sõlmimiseks ja teiste inimestega läbikäimiseks prognoosib orientatsiooni sotsiaalsele tunnustusele

- Teiste inimeste heakskiidu otsimine ja teiste algatuste toetamine prognoosib orientatsiooni sotsiaalsele tunnustusele.

- Teatud iseseisvus noorukieas prognoosib orientatsiooni karjäärile

- Materiaalse ja sotsiaalse tunnustuse väärtustamine prognoosib orientatsiooni karjäärile

Antud töös vaadeldavad analüüsid baseeruvad longituudsel Põlvkondade Eluteede (vt Titma 1999) projekti eestikeelse alamvalimi esimese (1983) ja neljanda (1987) etapi andmetel, kui respondendid olid vastavalt 18 ja 32 aasta vanused. Kokku analüüsiti 1649 mõlemal etapil osalenud respondenti.

Antud uurimuse andmeanalüüsi võib vaadelda kahes osas, kus vastavalt kasutati kinnitavat faktoranalüüsi ja regressioonanalüüsi.

Ühelt poolt on sotsiaalsete nähtuste uurijad täheldanud, et mitmetahulisi nähtusi nagu näiteks orientatsioonid pole võimalik kirjeldada üksikute indikaatorite abil, vaid nende adekvaatseks kirjeldamiseks on vaja rohkem tunnuseid (Babbie 1998). Teiselt poolt on seoses infotehnoloogia arenguga laienenud ka andmeanalüüsi võimalused. Seoses faktoranalüüsi kasutuselevõtmisega osutus võimalikuks agregeerida üksikuid väärtushinnanguid sisulisteks faktoriteks, mida võib käsitleda ka  väärtusorientatsioonidena. Kui uurivat faktoranalüüsi kasutatakse läbiuurimata materjali struktureerimiseks, siis kinnitavat faktoranalüüsi kasutatakse faktormudelite testimiseks (Cramer, 2003). 32 eluaastal mõõdetud väärtuste vaheliste korrelatsioonide põhjal moodustatud faktormudeleid testiti AMOS tarkvara abil. Tööorientatsioonide sisu on kujutatud joonisel 1.

 

 

Joonis 1. Tööorientatsioonid

Andmeanalüüsi teises osas rakendatakse saadud faktoreid (orientatsioone) sõltuvate tunnustena regressioonanalüüsis. Analüüsi keskseks ideeks on hinnata, millised 18 eluaastal mõõdetud muutujad prognoosivad samade respondentide väärtusorientatsioone 32 eluaastal. Antud analüüsi keskseks osaks on väärtusorientatsioone prognoosivate tunnuste valik ja hindamine struktuurivõrrandite abil. AMOS tarkvara võimaldab struktuurivõrrandite abil kindlaks määrata, millised keskkooli lõpetamisel fikseeritud tunnused prognoosivad väärtusorientatsioone30-eluaastatel. Prognoosivaid tunnuseid ehk prediktoreid võib koolilõpetamisel fikseeritud tegevuste alusel liigitada kahte rühma. Tabelis 1. on ära toodud õppimise ja kooliga seotud prediktorid.

 

Tabel 1. Kooliteemadega seotud prediktorid

+ - suurendab tõenäosust antud orientatsiooni kujunemisele; *p<.05.

- - vähendab tõenäosust antud orientatsiooni kujunemisele; *p<.05.

0 – ei mõjuta antud orientatsiooni kujunemist.

Antud liigitus kooliteemadega seotud ja kooliväliste teguritega seotud prediktoriteks on mõnevõrra tinglik ja tuleneb andmete iseloomust. Longituuduurimuse eesmärgiks oli kirjeldada vanusekohordi tähtsamaid elusündmusi ning 18 – aastaselt, keskkooli lõpetamisel oli olulisel kohal kooliga seonduv problemaatika. Kooliväliste tegurite alla on koondatud perekonda ja kodu puudutavate küsimuste alla ka tulevikuplaanid ja sotsiaaldemograafilised tunnused. Kuna varasemates uurimustes (Titma ja Rämmer 2002) ilmnes, et tööväärtused ise osutusid tugevateks orientatsioonide prognoosijateks, siis neid regressioonimudelitesse ei lülitatud.

Longituudsed andmed võimaldavad hinnata kooli lõpetamisel fikseeritud tegevuste tõenäosust väärtusorientatsioonide kujunemisele hilisemas töömaailmas.

Tabelis 2 on ära toodud kooliväliste teguritega seotud tunnused.

 

 

Tabel 2. Kooliväliste teguritega seotud prediktorid

 

+ - suurendab tõenäosust antud orientatsiooni kujunemisele; *p<.05.

- - vähendab tõenäosust antud orientatsiooni kujunemisele; *p<.05.

0 – ei mõjuta antud orientatsiooni kujunemist.

Vaadates tabeleid 1 ja 2 võib märgata, et intellektuaalne kasvukeskkond prognoosib tõepoolest eneseteostuse orientatsiooni kujunemist. Näiteks need kodud, kus oli palju raamatuid, aga ka kõrgelt haritud vanemad ja tihe kultuuriürituste külastamine ning vaimsete huvidega inimeste seltskond suurendasid tõenäosust eneseteostuse orientatsiooni kujunemiseks 14 aasta pärast. Sama võib öelda ka sisulise huvi kohta õpingute vastu. Nendel abiturientidel, kes õppisid rohkem kui hea hinde saamiseks vajalik ja kes olid mures koolilõpetamise pärast, oli suurem tõenäosus eneseteostuse orientatsiooni kujunemiseks kolmekümnendate eluaastate alguses. Nad kavatsesid peale keskhariduse omandamist suure tõenäosusega ka kõrgkooli astuda. Seega võib öelda, et esimene ja teine hüpotees on kinnitust leidnud.

Kolmas ja neljas hüpotees puudutasid sotsiaalse tunnustuse orientatsiooni. Tabelitest 1 ja 2 on näha, et sotsiaalne kapital mängib varakult olulist rolli sotsiaalse tunnustuse orientatsiooni kujunemises. Neil keskkoolilõpetajatel, kel oli kalduvus inimestega suhtlemiseks, oli hilisemal tööteel suurema tõenäosusega kujunenud välja orientatsioon sotsiaalsele tunnustusele. Seega võib öelda, et kolmas hüpotees leidis kinnitust. Ka ühiskondlikus töös osalemine suurendas hilisemat tõenäosust sotsiaalse tunnustuse orientatsiooni ilmnemiseks. Võib märgata, et suurema tõenäosusega kujunes sotsiaalse tunnustuse orientatsioon nende abiturientide seas, kes kaldusid täitma kooli nõudmisi vastuvaidlematult ja eelistasid rutiinseid ülesandeid mõttepingutust nõudvatele. Seega ilmnes sotsiaalsele tunnustusele orienteeritud respondentidel nooruses teatud määral konformistlikke tegevusi, mis toetab neljandat hüpoteesi.

Viimased kaks hüpoteesi puudutavad orientatsiooni karjäärile. Tabelitest näeme, et omaette toa kasutamine suurendab tõenäosust karjääriorientatsiooni kujunemiseks. Sama võib öelda ka teatud liiki “tutvuste” väärtustamise, ehk siis läbikäimise kohta inimestega, kellega suhtlemise eesmärgiks oli vastastikustest teenetest kasu saamine. Suundumus edasipürgimisele avaldus ka koolis. Ühelt poolt prognoosis küll hea hinde saamiseks pingutamine karjäärile orienteeritust, kuid teisalt olid ka vastavalt enda võimetele õppimine ja edasijõudmiseks hädavajalik õppimine olulisteks prognoosivateks tunnusteks. Siiski võib märkida, et viimased kaks hüpoteesi leidsid kinnitust.

Oluliseks prediktoriks oli ka sugu – naistel oli suurem tõenäosus nii eneseteostuse kui ka sotsiaalse tunnustuse orientatsiooni ilmnemiseks. Karjääriorientatsiooni puhul ei osutunud sugu oluliseks prognoosivaks tunnuseks.

Kokkuvõtvalt võib märkida, et suurim arv prediktoreid prognoosis eneseteostuse orientatsiooni ja väikseim arv tunnuseid eneseteostuse orientatsiooni. Näib, et suur osa prediktoritest on kujunenud välja enne noorukiiga.

 

Kasutatud kirjandus

 

Babbie, E. (1998) The Practice of Social Research. Wadsworth Publishing Co.

Cramer, D. (2003) Advanced Quantitative Data Analysis. Glasgow: Open University Press.

Hofstede, G. (2001) Culture’s consequences: Comparing values, beha­viors, institutions and organizations across nations.  Teine, täiendatud väljaanne. Thousand Oaks, CA: Sage.

Inglehart, R. (1990) Culture shift in advanced industrial society. Prin­ce­ton, NJ: Princeton University Press.

Inglehart, R., Baker, W. E. (2000) Modernization, cultural change and the persistence of traditional values. American Sociological Review, 65,(2): 19–51.

Johnson, M. C. (2001) Job values in the young adult transition: Change and stability with age. Social Psychology Quarterly, 64 (4): 297–317.

Roe, R. A., Ester, P. (1999) Values and Work: Empirical Findings and Theoretical Perspective. Applied Psychology: An International Review, 48 (1): 1–21.

Schwartz, S. H. (1992) Universals in the structure and content of values: Theoretical advance and empirical tests in 20 countries. Raamatus: Zanna, M. P. (toim) Advances in experimental social psychology. Orlando, FL: Academic: lk. 1–65.

Titma, M. (toim) (1999) Kolmekümneaastaste põlvkonna sotsiaalne port­ree. Tartu-Tallinn: Teaduste Akadeemia Kirjastus.

Titma, M, Rämmer, A.. (2002) Tööorientatsioonide teisenemist mõjutavad tegurid. Raamatus: Titma, M. (toim.) 30- ja 50-aastaste põlvkonnad uue aastatuhande künnisel. Tartu: TÜ Kirjastus: lk. 209-252.