Ettekande eesmärk on korrigeerida ja laiendada artiklis “Kommunitaarse sotsiaalarengu mustrid Eestis” (Lõo 2004) esitatud käsitlust ja analüüsitulemusi. Inspireerituna “sotsiaalse välja” ning “trajektoori” teoreetilistest konstruktsioonidest (Bourdieu 2003) ning “kronotoobi” mõistest (Bahtin 1987) püüame neid rakendada konkreetse regiomeetrilise andmestiku analüüsimisel, mis iseloomustab Eesti valdade ja linnade sotsiaalmajanduslikku arengusituatsiooni aastatel 1999…2003.

Kümmekond aastat tagasi toimunud muutustega hüppas Eesti ühiskond seniselt agraarindustriaalse ühiskonna arengurajalt postmodernse infoühiskonna arengurajale. Juhtivate sotsiaalmõtlejate väite kohaselt on Eesti oma ühiskondlikus üldarengus läbinud kolm transitsioonietappi ning alates 2000. aastast on tegemist siirdeaja lõpuetapiga,  mille sisuks on arengukriis ja uue konsensuse otsingud. (Vihalemm 2004)

Kui Eesti seniseid arengumustreid saab kujundlikult iseloomustada kronotoopidega “katsumuste rada”, “teekond tundmatule maale” või “künnis” (Eesti Euroopa Liidu lävepakul 1998), siis praegusel sotsiaalse konvergentsi algusetapil Euroopa Liidu struktuuridega tuleb lähtuda endogeensetest edukriteeriumitest ja teguritest, mida võiks siduda kronotoobiga “biograafiline aeg kodutanumal”. Kogu Euroopa Liidu kontekstis kujutab Eesti endast ühte perifeerset piirkonda kokku 123-e statistilise regiooni hulgas. Praegu moodustab Eesti elatustase ostujõu pariteeti arvestades umbes 40% Euroopa Liidu 15-e vanema liikmesmaa keskmisest. Kui SKP elaniku kohta kasvab 1,5—2,5% võrra EL vanemate liikmesmaade keskmisest kiiremini, siis jõuab Eesti 18—25 aastaga piirini “75% keskmisest”, st väljub problemaatiliste perifeeriapiirkondade kategooriast. (Euroopa Komisjon 2004)

Antud ettekandes huvitab meid Eesti-sisene sotsiaalterritoriaalne mitmekesisus ning korrelatsioon sotsiaalmajandusliku ja geograafilise perifeersuse vahel. Uurisime ühiskonna sotsiaalsel ja majandusväljal toimuva vastasseoseid kommunitaarsel tasandil.

Hüpotees on järgmine: Eesti ühiskonna nüüdse iseloomu ja kommunitaarsete arengute kujundlikuks iseloomustamiseks sobib kronotoobi mõiste, mida saab siduda P. Bourdieu  “väljade” ja “trajektooridega”. Vastavalt tööjõu kolmetisele jaotusele valgekraedeks, sinikraedeks ja roosakraedeks, võime märksõnadega tähistada kolme kronotoopi, kus eriomased ajalis-ruumilised mustrid ja regiomeetrilised määratlused on sattumuslikus seoses kindlate süžeede, sotsiokultuurilise sündmustiku ja lokaalpoliitiliste muutujatega.

           “Väli” ja “trajektoor” kooperatiivsete fenomenidena ning erisugused “kapitalid” on väga huvitav aine teoreetiliseks mõtiskeluks. Probleeme tekib konkreetse modelleerimise ja empiirilise tõendamisega.

Eristatakse viit liiki kapitali. Valdavalt indiviidi atribuudiks on füüsiline kapital (psühhofüsioloogilise energia tagavara, tervis), kultuuriline kapital (sotsialiseerumisega omandatud väärtusnormid) ja inimkapital (produktiivvõimed teadmise, oskuse ja kogemusena); — valdavalt perekonna atribuudiks on majanduslik kapital (materiaalsed ja rahalised aktivad) ning sotsiaalne kapital (osalus ja kaasatus vastastikuse toetuse võrgustikku, moraaliökonoomia). Aga o m a d a  ei tähenda kaugeltki alati ka o l l a. Iga indiviid on vähemalt üht liiki (füüsilise) kapitali omanik. Kapitalide ja individuaalse tööjõu omamisest ainuüksi ei piisa, et olla k a p i t a l i s t. Kapitalist on see, kellel on võimalus organisatsiooni kaudu ekspluteerida mingit kooperatiivset, sotsiosünergeetilist fenomeni, s.o sotsiaalset jõudu. Seepärast kasutamegi struktuurkapitali mõistet, et hinnata kollektiivsubjekti potentsiaali kui sotsiaalse jõudu.

           Bourdieu järgi on väli “konstrueeritud sotsiaalne ruum, jõudude ruum, milles eksisteerivad domineerijad ja domineeritavad, selles ruumis pidevalt toimivad, püsivad ebavõrdsussuhted”. (Bourdieu 1999) Matemaatikas on väli operaator, mis igale ruumi (muutkonna) punktile seab vastavusse teatava matemaatilise suuruse.

Kuivõrd tegemist on jõududega, siis sotsiaalne väli on järelikult vektorväli.

Kui vektorite omadused (skalaar, siht ja suund) on teada, siis saab nendega tehteid sooritada. Kahe vektori korrutis on teatavasti maatriks. Antud juhul tähendab see üksuste sagedusjaotuse tabelite koostamist sotsiaalsete muutujate mingi paari järgi.

           On põhjust arvata, et sotsiaalsete muutujate ning järelikult ka “välja” ja “trajektoori” pidevus on vaid näivus, midagi analoogilist illusiooniga kujutise liikumisest kinolindil. Kuivõrd väli on  k o n s t r u e e r i t u d  ruum, siis on liikumistrajektoorid ja  kronotoobid pigem diskreetsed — nähtus tekib/kehtib vaid ühes ruumipunktis ja ajahetkel ning võib uuesti tekkida/kehtida teises, aga ei saa eksisteerida  pausis/lüngas nende kahe aegruumipunkti vahel (st on kadunud nii vaadeldavalt väljalt kui ka uurija määratluste diapasoonist). Sotsiaalsete nähtuste korrastatust tingib rohkem "nime‑" kui "arvuprintsiip". Seetõttu kehtivad metodoloogianõuded sotsiaalse tegelikkuse mõõdistamisel: 1) konkreetsus; nähtuste struktureerumise aluseks on situatiivsed determinatsiooniseosed sotsiaalsete tunnuste konkreetsete väärtuste vahel, mitte tunnuste üldiste sagedusjaotuste vaheline statistiline seos; 2) nominaalsus; sotsiaalsed indikaatorid on enamasti mittemeetrilised nimi- või järjestusmuutujad, mille väärtuste hulk on tegelikult diskreetne ja lõplik; 3) juhuslikkuse piiratus ehk lõtv determinism; piiratud statistilisus tähendab, et empiiriline sotsiaalne muutuja ei käitu päriselt juhusliku suurusena, vaid omandab pigem mittesuvalisi väärtusi, millel on normi, sümboli vms. tähendus (Česnokov 1991).

Elanike heaolutaseme ja selle tegurite regiomeetrilisel hindamisel kasutasime Statistikaameti andmebaasides avaldatud andmeid haldusüksuste rahvaarvu,  vanuskooseisu jms. kohta ning Rahandusministeeriumi andmeid kohalike omavalitsuste 1999.-2003. aasta tulude ja kulude kohta. Arvutused tegime 241 üksuse kohta. Regiomeetrilise analüüsi üldidee oli kasutada linna- ja maaomavalitsuste arengu võrdlevaks hindamiseks teatavaid integraalhinnanguid, mis omakorda üldistavad kindlat hulka lihtsaid regressioonimudeleid. Kolm põhilist dimensiooni (vektorit), mille jõuväljas omavalitsusüksused positsioneeruvad, on a) tegelik tulustaatus, b) üksuse funktsionaalne edukus ja c) arengupotentsiaal kui struktuursete tegurite koondhinnang. Kuna omavalitsusüksuste lõikes võib ühe ja sama indikaatori väärtus aasta-aastalt üsna suures ulatuses varieeruda, kasutame valdade ja linnade rühmitamistunnustena asjakohaste näitajate 1999.—2003. aasta geomeetrilisi keskmisi. Ka sel juhul saab uurimistulemusi usaldusväärsemalt tõlgendada ja neid kehtivaks pidada ikkagi eeskätt suuremate tüpoloogiliste klasside suhtes või selgepiirilistes kronotoopides.

 

Valdade ja linnade jaotumine tulustaatuse ja fuktsionaalse edukuse skaalal.

Lokaalset heaolu ja vaesust mõõdab kohaliku omavalitsuse eelarvesse laekuva üksikisiku tulumaksu aastamaht ühe tööealise elaniku kohta. Kuni 2003. aastani[i] arvestati valla või linna omatuludena järgmist liiki laekumisi: üksikisiku tulumaks (42% kogutulust), maamaks ja kohalikud maksud, tulud varalt, tulud majandustegevusest, sega- ja finantstulud ning riigilõiv.

Sotsiaalstatistikas peetakse suhtelise vaesuse piiriks (SVP) enamasti suurust “60% tulumediaanist”. Euroopa Liidu Statistikaameti poolt soovitatud SVP ehk “60% leibkonnaliikmete sissetulekumediaanist (tarbimiskaaludega 1:0,8:0,8)” moodustas Eestis 1999. aastal 1077 krooni tarbimisühiku kohta, 2000. aastal vastavalt 1149 krooni, 2001. aastal 1196 krooni ja 2002. aastal, sõltuvalt tulude klassifitseerimisest, 1290…1313 krooni. (Leibkonna elujärg: 38) Absoluutseks vaesuspiiriks (AVP) arvutati Eestis 1999. aastal 1398 krooni leibkonna esimese liikme kohta kuus, 2000. aastal vastavalt 1454 krooni, 2001. aastal 1538 krooni ja 2002. aastal 1593 krooni. (Leibkonna elujärg: 39) 2003. aastal oli AVP kuuldavasti vähemasti 1614 krooni.

Pole raske märgata, et SVP on keskeltläbi 80% AVP-st. Seega piisab nii indiviidide/leibkondade kui ka valdade ja linnade tulundusliku positsiooni hindamiseks ja vaesusriskide arvutamiseks sellest, kui ära mõõta vastava näitaja mediaan. Elanike tulumediaan = 4/3 ´ AVP = 5/3 ´ SVP.

Üksikisiku tulumaksu laekumise mediaansuurus ühe tööealise 18-62/57a elaniku kohta[ii] oli valdades/linnades 1999. aastal 3260 krooni, 2000. aastal 3136 krooni, 2001. aastal 3501 krooni, 2002. aastal 4197 krooni ja 2003. aastal 4849 krooni. Nende tulumediaanide geomeetrililine keskmine ongi rühmitamiskriteerium tabelis 1, mis esitab valdade ja linnade jaotumise elanike heaolunäitaja vahemike järgi. Skaala alumised kaks jaotist vastavad Eesti vaesuskihtide määratlusele. Sümmeetriliste skaalapunktide  geomeetriline keskmine on mediaan T_ME. Elanike otsese vaesusega on tegemist üksustes, kus tulutase on <3/5T_ME, suhteline vaesus vastavalt — £3/5…3/4T_ME, alumine (teatava vaesusriskiga) normaalkiht — £3/4…1T_ME, ülemine normaalkiht — £1…4/3T_ME, suhteline jõukus — £4/3…5/3T_ME  ja  otsene jõukus —  ³5/3 T_ME.

Regionaalset heaolu ja vaesust mõõdab ka kohalike omavalitsuste käsutada olevate omaressusside aastane maht ühe tavaleibkonna[iii] kohta. Omaressursid on valla/linna eelarvelised kogukulud, millest on maha arvestatud siirdetulu riigieelarve toetustest.

Omavalitsusüksuste üldkogumis arvutasime välja beeta- ja sigma-konvergentsi näitajaid.

 

 

Tabelis 2 on esitatud valdade/linnade jaotus ja kirjeldus funktsionaalse edukuse skaalal. Funktsionaalse edukuse näitaja mõõdab, mil määral omavalitsusüksus antud perioodi aastatel oma potentsiaali realiseerida suutis. Skaala moodustasime samal põhimõttel, mis elanike heaolunäitaja puhul. Esimese ja teise skaalajaotise, st problemaatilise kriisiolukorra ja kriisiriski, eralduspiiriks võtsime suuruse “75% edumediaanist”.

 

 

Omavalitsusüksuste arengupotentsiaali integraalhinnang

Analüüsiga selgitasime kõigepealt välja need tegurid (sõltumatud muutujad X_i), mis mõjutavad valla/linna tulustaatust (vastav sõltuv muutuja T’ on üksikisiku tulumaksu laekumistase viiel aastal, mis on normitud üldkogumi aritmeetilise keskmisega).

T’ = GEOMEAN(T₁₉₉₉; T₂₀₀₀; T₂₀₀₁; T₂₀₀₁; T₂₀₀₃), kus T_t on antud aasta jooksul vallale/linnale laekunud tulumaks ühe 18-62/57-aastase elaniku kohta aasta lõpu seisuga

Valdade/linnade regiomeetrilise tüpiseerimise lähteindikaatorite kirjeldus on esitatud tabelis 3. Valla/linna arengupotentsiaali arvutustes ning faktoranalüüsis kasutasime  12 teguri mõjususe hinnanguid: Kuidas mingi asjaolu x_i  mõjutab linna/vallaelanike heaolutaset T’, seda eeldusel, et ülejäänud tingimused on “keskmisel” tasemel?

Kõik  mõõdetud tegurid on teisendatud ühtsele võrreldavale suhteskaalale, kus keskmine näit on 1000 ühikut.

Valla/linna struktuursete arengutingimuste koondhinnang  on potentsiaal   P_sum

P_sum  =  2 × [ (P_var) ^–1 + (P_const) ^–1] ^–1,    kus näitaja  P_const  üldistab hinnanguid   V₁ … V₆

 ning näitaja  P_var üldistab hinnanguid   V₁₁ … V₁₆ .

Valla/linna funktsionaalse edukuse näitaja  EDU =  2 × [(Pv/Pc) ^–1 + EF ^–1] ^–1  ,

          kus  EF = ( T’ / P_sum) ´ 100     ja  Pv/Pc = ( P_var / P_const) ´ 100.

Kommunitaarset sotsiaalarengut raamistava ning mõjustava tegurikompleksi kompaktsema kirjelduse annab vastavate indikaatorite faktoranalüüs, kus valisime kahefaktorilise varimax-meetodil pööratud lahendi. Selle faktoranalüüsi pööramata lahendist selgubki, et ühiskonna struktuurkapitali ja inimkapitali koosmõjude hindamiseks sobib valla/linna arengupotentsiaali arvväärtus P_sum. (Tabel 4)

 

Omavalitsusüksuste arengutüübid ja heaoluklassid. Vallad ja linnad tüpiseerisime neljaks rühmaks kahe integraalnäitaja — s.o potentsiaali ja funktsionaalse edukuse — ühisjaotuse põhjal. (Tabel 5)

59  “Tugevat”  üksust:         Mitmekülgne edukas areng

60  “Seisakus”  üksust:        Nõrgavõitu tulemused,  ehkki olud on suhteliselt head

(suhteline edukus on keskmine või madal, arengutingimused on head või keskmised )

60  “Arenevat” üksust:       Suhteline tublidus kehvavõitu oludest hoolimata

(suhteline edukus on kõrge või keskmine, arengutingimused on keskmised või halvad )

62  “Nõrka”   üksust:            Tagasiminek ja perifeersus, jätkusuutlikkus kadumas.

“Nõrkade” valdade/linnade halvemus võrreldes “tugevatega” avaldub demograafilises ja tööhõive olukorras, ettevõtluse ja töökohtade struktuuris ning asukoha- ja asustustingimustes; kui “tugevad” suudavad oma head potentsiaali küllalt edukalt rakendada, siis “nõrgad” kasutavad suhteliselt halvasti oma niigi madalamat potentsiaali. Maavaldadest kuulub “nõrkade” või “arenevate” hulka 118 üksust ja “seisakus” või “tugevate” hulka 68 üksust; linnadest, alevitest ja liitvaldadest kuulub “nõrkade” või “arenevate” hulka 4 üksust ja “seisakus” või “tugevate” hulka vastavalt 51 üksust. Kokku 204 üksust 241-st kuulusid 2003. aastal samasse arengutüüpi, kus nad olid 2000. aastal. Mobiilsuse tulemuse (sisse- ja väljavoolu vahe) järgi suurenes “seisakus” ja “arenevate” üksuste hulk ja kahanes nii “nõrkade” kui “tugevate” üksuste hulk.

 

 

Keskne mõiste teadmusmajanduse käsitluses on intellektuaalne kapital, mis võrdub multiplikatiivefektiga struktuurkapital´inimkapital. Käitise väärtusloome protsessis toimib struktuurkapital multiplikaatorina, avaldades kordistavat mõju inimkapitali tootlikkusele. Kasutasime seda seost kommunitaarse heaolu mõõdistamisel.

Riigi tasemel mõõdetakse heaolutaset SKP/elanik. Üksikus omavalitsuses SKP-d ja lisandväärtust otse ei saa mõõdistada. Omavalitsuse territooriumi asustavad elanikud, sh eriti tähtsad on kaks rühma - maksumaksjad (arvuliselt » esmastulude saajad) ning valijad. Füüsiliste isikute poolt aasta jooksul teenitud maksustatava tulu kogusummast keskeltläbi üheksandik laekub otse kohalikku eelarvesse. Tähistame seda ressurssi "FIT". Suhtarvuga H = FIT/elanik saab hinnata heaolutaset kommunitaarsel tasandil. Heaolutaseme üldnäitaja H sisaldab kahte eri asja - tootlikkust (T = FIT ühe esmastulude saaja kohta) ning majanduslikku sidusust "inclusion" mõttes (S = esmastulu saajate osa tavarahvastikus). Heaoluressursi moodustab ühiskonna struktuurkapitali kordistav mõju majandustegevuse tootlikkusele. Majanduslik sidusus struktuurkapitali karakteristikuna tähendab inimeste ligipääsu esmastulude teenimisvõimalustele ja turvaliste töösuhete pakkumist. Seega, operatsionaalselt avaldub heaolutase kui multiplikatiivefekt:  H = T ´ S.  Standarditud näitude regressioonivõrrand H’ =  0,0 + 0,601´T’ + 0,512´S’ (R² = 0,98).

Kommunitaarse heaolu kahe indikaatori ühisjärjestuses jaotuvad vallad ja linnad nelja heaoluklassi. (“keskme”, “lähi-keskuse”, “lähi-perifeeria” ning “perifeeria” üksused). Struktuurses mõttes on tegemist "parema-", "vasaku-" või mõlemakäeliste valdade ja linnadega. Käsi on siin kujund, mis tähistab heaolutaseme mõõdistamise teatud komponenti või vastavalt poolust poliitikaskaalal. Igas kooskonnas ja pidevalt tuleb töötada mõlema käega: "parema" käe töö on tööviljakuse, efektiivsuse edendamine; "vasaku" käe töö on ühiskonna struktuurkapitali taastootmine (ka see on töö, mitte isetekkeline loodusand). Keskme-piirkondades on mõlemad käed tugevad. Vahepealsetes piirkondades on üks käsi tugevam ja teine nõrgem.

Perifeerias on mõlemad käed nõrgad.

Enamus “tugevaid” üksusi kuulub “keskus”-piirkondade hulka, enamus “seisakus” või “arenevaid” üksusi kuulub vahepealsete piirkondade hulka, enamus “nõrku” üksuseid kuulub “perifeeria”-piirkonade hulka. Kahe klassifikatsiooni ühtivus on 76% (nii suur osa üksustest paikneb 3´3-tabeli diagonaalil).

Mitte ainult meetrilised objektiivnäitajad, vaid ka paljud subjektiivsed rahuloluhinnangud ja majanduspoliitilised hoiakud meie 1997…2003. aasta uuringutest on selges korrelatsioonis keskus-perifeeria-skaalaga. Statistilises tähenduses sarnaneb Lähi-Keskus oluliselt sagedamini Lähi-Perifeeria kui Keskme üksustele.

Sellest tõsiasjast saab järeldada, et Eesti kommunitaarsete arengute üldiseks kirjeldamiseks piisab piirkondade jaotamisest 1) “keskmeks”  ja  2) n.ö “laiaks perifeeriaks”. Ehkki “keskmesse” kuulub vaid kuni veerand üksuste koguhulgast, on sinna koondunud üldarenguks juhtiva ja määrava mõjuga ressursid.

Majandusvälja areenid

Tabelis 6 eristuvad neli osavälja (või “välu”) kahemõõtmelise majandusvälja staatikas. Majandusvälja tabeli horisontaalne mõõde on üksuse positsioon tegeliku tulustaatuse (T) järgi aastatel 1999…2003 ja vertikaalne mõõde on üksuse positsioon funktsionaalse edukuse (E) järgi. Positsiooni skaala on vastavalt kas tulumediaani või edumediaani ühikutes (vt tabelid 1 ja 2). Esimene mõõde iseloomustab individuaalsete kapitalide tulusust ja töötajate teenimisvõimet, teine mõõde iseloomustab inimkapitali ja kooskondliku struktuurkapitali koosmõju tõhusust omavalitsusüksuses.

45  üksust areenill A (tabeli edelasegment) — vaesuse ja kriisi või kriisiriski piirkonnad.

75  üksust areenil  B (tabeli alumine kesksegment)         — alumine normaalkiht.

72  üksust areenil  C (tabeli ülemine kesksegment)         — ülemine normaalkiht.

49  üksust areenil  D (tabeli kirdesegment) — otsese või suhtelise edu piirkonnad. Kokku 159 üksust 241-st positsioneerusid 2003. aastal samale areenile, kus nad asusid ka 2000. aastal. Mobiilsuse tulemuse (st sisse- ja väljavoolu vahe) järgi suurenes üksuste hulk “normaakihi” alumisel ja eriti ülemisel areenil ning üksuste hulk kahanes vastavalt nii “kriisiriski” kui “eduka jõukuse” areenil.

 

 

Arengumustrid

Tabelis 7 eristuvad neli mustrit kommunitaarse sotsiaalarengu lühidünaamikas. Arengumustrite tabeli horisontaalne mõõde on tegeliku tulustaatuse (T) muutus  ja vertikaalne mõõde on funktsionaalse edukuse (E) muutus aastatel 2000…2003. Positsiooni muutuste skaala:      “1”  koha langemine enam kui ühe detsiili võrra

“2”  koha langus vähem kui ühe detsiili võrra

“3”  püsimine või tõus vähem kui ühe detsiili võrra         

“4”  koha tõusmine enam kui ühe detsiili võrra

Aastatel 2000…2003 eristasime neli 2-mõõtmelist linnade/valdade arengumustrit.

" Tugev tõus "  —  positsioon paranes rohkem kui 24 järjestuskohta (kirdesegment)

" Kerge tõus "  —        (tabeli ülemine kesksegment) 

" Kerge langus "            —        (tabeli alumine kesksegment) 

" Tugev langus " — positsioon halvenes enam kui 24 järjestuskohta (edelasegment)

Torkab silma enamiku linnaliste üksuste suhtelise positsiooni langus. See on aga hoopiski tingitud ja seotud maavaldade arengusituatsiooni teatava polariseerumisega.

 

 

Kronotoobid on antud regiomeetrilises seoses mitmemõõtmelised ajalis-ruumilised mustrid kommunitaarsel majandusväljal. Tabelis 8 eristuvad viis selgepiirilist kronotoopi. Tabeli horisontaalne mõõde on üksuste jaotumine majandusvälja neljale eri areenile A., B., C. ja D.  ja vertikaalne mõõde on üksuste jaotumine vastavate positsioonimuutuste diskreetse trajektoori järgi aastatel 2000…2003.

Viis kronotoopi kommunitaarsel majandusväljal on järgmised:

37  üksust tabeli edelasegmendis  —     suhtelise vaesuse lisandumine;

46  üksust tabeli loodesegmendis  —     suhtelise vaesuse kahanemine;

75  üksust tabeli kesksegmendis   —     stabiilne normaalpositsioon;

47  üksust tabeli kagusegmendis  —      suhtelise edukuse kahanemine;

36  üksust tabeli kirdesegmendis  —     suhtelise jõukuse lisandumine.

Majandusvälja ja poliitika vastasmõjud. Kui maksumaksjate ja kogu rahva heaolus on näha süvenenud paikkondlikku kihistumist, siis poliitikavallas on viimastel aastatel tegu konvergentsiilmingutega. Vasaktsentristlikud erakonnad kogusid viimastel aastatel 45,5% ja paremliberaalsed erakonnad vastavalt 38,3% omavalitsustes antud kehtivatest häältest. Ühtsel suhteskaalal iseloomustasime kohalike valijate toetust (vastavalt oktoobris 2002, märtsis 2003 ja juunis 2004) paremliberaalsetele erakondadele võrreldes vasaktsentristlikega. Samasuguse näitajaga kirjeldasime Euroopa Liiduga ühinemise rahvahääletuse (septembris 2003) “jah”-valikuid võrreldes negatiivsetega. Valijate poliitilise käitumise järelmites saab 2002/2004 fikseerida paikkondlikku sigma-konvergentsi, mida mõõdab kohalike valijate valdavate eelistuste vastava näitaja variatsioonikordaja: oktoobris 2002 –  VC = 52,2%, märtsis 2003  –  VC = 33,3%, juunis 2004 –  VC = 25,1% ja septembris 2003  –  VC = 11,2%. Paikkondlik toetus paremliberaalsetele erakondadele varieerub tugevamini (VC = 50,0%) kui toetus vasaktsentristidele (VC = 31,3%), mis on suhteliselt kohtkindel ja ajas püsivam.

· Kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel 20.X.2002 anti kolme vasaktsentristliku erakonna poolt (VT) 37,9% ja kolme paremliberaalse erakonna poolt (PL) 31,8% kehtivatest häältest. Ülejäänud 30,3% häältest anti üksikkandidaatidele, väikeparteidele või valimisliitudele.

· Riigikogu valimistel 2.III.2003 anti vasaktsentristlike erakondade poolt (VT) 45,6% ja paremliberaalsete erakondade poolt (PL) 49,5% kehtivatest häältest.

·  Euroopa Parlamendi kuue liikme valimistel 14.VI.2004 anti Eesti valdades ja linnades vasaktsentristlike erakondade poolt (VT) 62,5% ja paremliberaalsete erakondade poolt (PL) 29,2% kehtivatest häältest.

·  Eesti Euroopa Liiduga ühinemise rahvahääletusel 14.IX.2003 oli eitavaid otsuseid (V) 33,1% ning pooldavaid jah-valikuid (P) 66,9% kehtivatest häältest. 

Valijate käitumismalli indikaatori ning kohaliku struktuurkapitali karakteristikute vahel on tugevaid statistilisi seoseid, kõige rohkem märtsis 2003.

Sõltuvalt kommunitaarse majandusvälja areenist toetati (%-des) 2002.—2004. aasta valimistel vasaktsentristlikke (VT) ja paremliberaalseid (PL) erakondasid erinevalt:

 Vaesuse ja kriisi või kriisiriski piirkonnad.         —        VT = 60,6%;    PL = 19,9%.

 Alumise normaalkihi piirkonnad.                       —        VT = 55,6%;    PL = 24,5%.

 Ülemise normaalkihi piirkonnad                        —        VT = 47,8%;    PL = 32,0%.

 Otsese või suhtelise edu piirkonnad.                 —        VT = 39,8%;    PL = 46,6%.

Sõltuvalt ühe või teise konkreetse erakonna mõjujõust paikkonnas omandab lokaalpoliitika ehk heaoluressursside käitlusotsustuste tegemine teatavaid erijooni. Heaolu ressursikäitluse faktortunnuseid tõlgendame kui lokaalpoliitika latentseid muutujaid. Kui Perifeerias saavutas 2002/2003 suurimat edu Rahvaliit, siis teistes piirkondades (rohkem linnades) oli edukaim Keskerakond. Kui kolm vasaktsentristlikku erakonda on nii omavahel kui paremliberaalide suhtes pigem konkurendid, siis Reformierakond on valijate häälte jagamisel nii Res Publicale kui Isamaaliidule mitte konkurent, vaid hoopis partner. Res Publica ja Reformierakond mõjutavad arenguid eeskätt jõukamates isetoimetulevates piirkondades. Res Publica eripanus 2002. aastal oli rohkem kulutusi sotsiaalhoolekandesse ja haridusse ning vähem kohalikke üldvalitsemiskulusid. Reformierakonna ja Keskerakonna ühesugune eripanus lokaalpoliitikasse avaldus üksuste suuremas laenukoormuses. Isamaaliidu ning Reformierakonna eripanus on suhteliselt suuremad kulutused kultuurivaldkonnale. Sotsiaaldemokraadid panustasid oma mõjujõudu 2002. aastal eeskätt vaesuse leevendamisse, toimetulekutoetuste menetlusse. Vastandina Reformierakonnale on Rahvaliidu nišš tegelemine eeskätt maapiirkondade majandusliku ellujäämise küsimustega ja riigiabi menetlemine, laenuriskisid pigem vältides.

Kokkuvõte

Eesti ühiskonnas on kommunitaarsel tasandil korraga (ehkki eri kronotoopides) mitu arengukriisi: a) Keskus-piirkondades on tegemist sotsiaalsete konvergentsiprotsesside algusjärguga Euroopa Liidu regioonide keskmise taseme suhtes; b) kuna Vahe-Eesti arengulõhe keskus-piirkondade suhtes pigem kasvab kui väheneb, siis Perifeerse ja Vahe-Eesti üksused on omavahel taksonoomiliselt konvergeerumas.

Perifeeria-piirkondi iseloomustab odav tööjõud ja madal hõivatus ning nn “vana” restitutsioonipõhise majanduse ja roosakraede suhteline kontsentratsioon. Vahe-Eesti piirkondade majandust iseloomustab modernisatsiooni mõnetine lõpetamatus ning sinikraede suhteline kontsentratsioon. Keskme-piirkondi iseloomustab kallis tööjõud ja kõrge hõivatus ning nn “uue” teadmuspõhise majanduse eelduste suhteline kontsentratsioon. Vahe-Eesti konvergentsiks nn “esimese” keskme-Eesti arengutrajektooriga on suhteliselt vähem eeldusi võrreldes võimalusega, et tekib ühine muster vahe- ja perifeerse Eesti koosarenguks. Vasaktsentristliku poliitika missioon lähitulevikus peakski olema paralleelse teise arengukriisi vältiv ületamine Eestis ja sünergilise, ühiskonna kõiki mitmekesiseid kooskondi kaasava, arengutrajektoori kujundamine[iv].

 

Märkused