Sissejuhatus

Kogu maailm näib olevat võtnud suuna kõrghariduse aina mastaapsemale levikule (Scott 1995) kui väärtusele iseenesest. Näiteks Soome, mis prevalveerib riikide võrdluses nii kõrghariduse kättesaadavuse kui ka kvaliteedi osas, liigub selles suunas, et vähemalt 50% koolilõpetajate aastakäigust jõuaks kas rakendusliku või akadeemilise kõrghariduseni (Ministry of  Education, Finland 2004: 20). Ka Eestis on taasiseseisvumisest alates kõrghariduse omandanute hulk aastati peaaegu kolmekordistunud.[1] Käesolevas artiklis tõstatub probleemina, kas tööjõuturu väärtus ja tulevik seisneb kõrghariduspakkumise graduaalses kasvus või tuleks rääkida optimumist, mille kujundavad iga konkreetse riigi majanduskeskkond, demograafiline eripära ning sotsiaalsed tingimused (Gibbs 2001)? Vaadata tuleks muidugi laiemaltki – Eesti ei ole enam suletud ühiskond, vaid oleme osa tööjõu vabast liikumisest üle riigipiiride. Käesoleva artikli piires on fookus siiski lokaalsel tööturul.

Eesti tänast tööturgu iseloomustab turunõudlusest kujundatud tööpakkumine. Peamisteks tööturuprobleemideks Eametsast jt. (2000: 26-40) lähtudes on läbi siirdeaastate olnud tööturu ümberstruktureerimisest tingitud regionaalne tööpuudus ja kiirete muutuste tingimuses tööjõu oskuste devalveerumisest ning tööjõu kasutamise efektiivistumisest põhjustatud pikaajaline töötus. Ebasoodsamasse olukorda on sattunud naissoost ja mitte-eestlastest tööjõud, iseäranis diferentseerib töötajate võimalusi tööturul aga vanus. Peamise muutusena Eesti tööjõu vanustruktuuris hakkab silma, et tööga hõivatute osakaal alla 25-aastaste noorte hulgas on võrreldes turumajanduse algusaastate Eestiga märkimisväärselt vähenenud, seda eelkõige õpingutele kuluva aja pikemenise tõttu (Vöörmann jt 2002), ning tööturul aktiivsete vanuse ülempiir on oluliselt kerkinud.

Ametikohtade hulk tööturul on piiratud. Seesugusteks ametirühmadeks, kus tegutseb valdav osa meie kõrgema haridusega spetsialistidest, on rahvusvahelisest ametialade klassifikaatorist ISCO[2] lähtudes esmalt seadusandjaid, kõrgemaid riigiametnikke ja juhte, teiseks professionaale ja kolmandaks keskastmespetsialiste koondavad ametirühmad. Võrreldes 1997. aasta 15-74-aastaste hõivatusega neis ametirühmades oli 2002. aastal seadusandjate, kõrgemate riigiametnike ja juhtide ametirühmas hõivatud ametikohtade arv Eestis tervikuna 15 tuhande ja keskastmespetsialistide rühmas 8 tuhande võrra vähenenud ning professionaalide rühm 15 tuhande võrra suurenenud (Statistika andmebaas).

Kõrvutades kõrghariduse pakkumise ja kõrgharitud tööjõudu vajavate töökohtade näitajaid ning arvestades kümmekond aastat väldanud väheneva sündivuse trendi näib, et kõrgharitud spetsialistide osas on Eestis toimunud üleprodutseerimine. Selle tagajärjel on kaalukas osa kõrgharitud spetsialistidest sunnitud leppima kas ametikohtadega, mille jaoks nad on ülekvalifitseeritud, või asuvad nad tööle valdkondades, millel pole otsest seost nende õpitud erialaga.

Artikli selgrooks on  kvantitatiivne uurimus[3], mis keskendub Tartu ja Tallinna[4] kõrgharitud spetsialistide tööturule. Otsin vastust küsimustele, mis lõppkokkuvõttes taanduvad üheks: kas Eesti suuremate linnade kõrgemat kvalifikatsiooni nõudvates ametirühmades esineb tööjõuressursi vanusstruktuurist ja selle muutumise trendidest lähtudes tänase tööjõu otstarbekas kasutamine ning kõrgharitud spetsialistide põhjendatud taastootmine? Osutan võimalikele valukohtadele kõrgemate ametikohtade tööjõu-struktuuris ning püüan anda suuniseid, kuidas neile reageerida lähtudes statistilisest prognoosist.

 

Teoreetilised lähtekohad

Tänapäevaste ühiskondade majanduskasvu ja heaolu kindlustamisel on üheks võtmeküsimuseks saanud tööturumuutuste võimalikult täpne prognoosimine ja neile reageerimine (Leetmaa jt 2004). Küllaltki hästi etteennustatavad demograafilised trendid, mis viitavad rahvastiku vananemisele ja aina suurenevatele kulutustele sotsiaalsfääris, on tinginud selle, et üheks priorioteediks riikide tööturupoliitikas on saanud tööhõive üleüldise kasvu poole pürgimine. Probleemile ühte tõsikindlat lahendust pakkuvaks meetmeks on nii EL-i kui ka Eesti kontekstis vanemaealise tööjõu pikemaajalisem tööturul hoidmine.

Üldlevinud seisukohaks on, et haridus tõstab inimese konkurentsivõimet tööturul (vt nt Lomas 2002). Erinevad uurimused on andnud kinnitust hüpoteesile, et kõrghariduse omamine on oluline toimetulekušansse suurendav faktor. Näiteks on kõrgharidusega inimeste hulgas madalaim töötuse määr (Sotsiaalministeerium 2004), sissetulekumäärad on keskmisest suuremad ning töö- ja sellega kohanemise võime kõrgemad. Teisalt võib sellest tulenevalt ka väita, et kõrgharidus sisaldab olemuslikult kihistumist suurendavat faktorit apelleerides kõigile madalama haridustasemega rühmadele ühiskonnas ja diferentseerides elanikkonda tervikuna (Mayhew et al 2004).

Kõrghariduse sisu ja suundumused on ajas muutuvad. Niisiis on loomulik, et kõrghariduse aina laiemal levikul on otsene mõju eri vanuses tööjõu erisugustele kõrgharidusnäitajatele. Vanemates vanusegruppides on vähem kõrgharituid, nende kõrghariduse iseloom on erinev, sageli tänasest turunõudlusest lähtuvalt devalveerunud,  ning nii paindlikkus kui ka võimalused tööturumuutustele reageerimisel väiksemad (Leetmaa jt 2004).

 

Andmed ja nende töötlus

Analüüsi alusmaterjaliks on Eesti 2000. aasta rahvaloenduse andmemassiiv. Vaatluse all on kogu Tallinna ja Tartu linna populatsioon, mitte piiratud valim. Teiseks lähtekohaks on ISCO ametite klassifikaator ja selles sisalduvad üheksa erinevat ametirühma koos alamrühmadega.

Analüüsis on hõlmatud ISCO kolm esimest ja samal ajal kõrgemat ametite rühma ning nende alamrühmad. Esimese rühma moodustavad seadusandjad, kõrgemad riigiametnikud ja juhid, teise rühma professionaalid ning kolmanda valdavalt keskastmespetsialistid ning tehnikud. Analüüsi tarbeks olen valdavalt jäänud teise, mõnel juhul ka kolmanda ISCO rühma eristustasandi juurde (vt tabel 1).[5] Olen rühmi omavahel tasandilises ja ka sisulises mõttes agregeerinud.[6]

Järgnevalt tuleks avada ka vaatluse all olevate ametirühmade omapära. Sai mainitud, et ISCO kolme esimese rühma ametid eeldavad kõrghariduslikku kvalifikatsiooni. Loomulikult pole see absoluutne nõue. Õigem oleks öelda, et ainult professionaalide puhul on kõrgharidus obligatoorne. Seadusandjate, kõrgemate riigiametnike ja juhtide rühmas võiks samuti kõrgharidus olla normiks, kuid Eestis see praegu juhtide puhul veel kindlasti ei kehti. Mis puutub keskastmespetsialistide haridusnõuetesse, siis tõenäoliselt on kõrghariduse vajadus ühes või teises grupis vaieldav sõltudes konkreetsest ametikohast ning ülesannetest – seega obligatoorsuse asemel saab siin rääkida suurest variatiivsusest.[7]

Lõplik analüüsis kasutatav loend koosneb 23 ametirühmast (vt tabel 1).

Andmeanalüüsi tehnilise vahendina olen kasutanud andmetöötluspaketi SPSS versioone 11.0 ja 11.5. Eelkõige on andmete analüüsi aluseks kahemõõtmelised risttabelid ning nominaalse regressioonanalüüsi mudelid, millest viimased võimaldavad küllalt hästi avada huvipakkuvate faktorite ja kõrghariduse olemasolu kandva tunnuse seose iseloomu prognooside tasemel.

 

Tunnused

Uurimus keskendub kahele sotsiaal-demograafilisele tunnusele. Sõltuva tunnusena on statistilistes analüüsides kasutusel haridustunnus, mille jaotus paigutub skaalale: ilma erihariduseta (s.o 93% ulatuses üldkeskharidusega indiviidid), kutse-, keskeri- ning kõrgharidusega indiviidid.[8]

Sõltumatu tunnusena olen vaadelnud vanust, kuid analüüside aluseks on pideva vanusetunnuse asemel teisenduste teel saadud vanusegrupid. Neid on kasutusel neli: 15-29, 30-49, 50-65 ning 66-aastaste ning vanemate vanusegrupp. Tähelepanu tuleks pöörata asjaolule, et väljatoodud neli ametirühma pole võrdsete proportsioonidega ei vahemiku pikkuse ega endas sisalduva indiviidide arvu poolest. Rühmad on moodustatud lähtudes teatud eluperioodilistest eeldustest. Võib eeldada, et suur osa noorimast vanusegrupist on nii oma hariduse omandamise kui ka ametialase karjääri osas poolel teel, tulevikule põhjapanevaid otsuseid tegemas ning valikuid kujundamas omades tõusvat potentsiaali ametialase prestiiži osas. 30-49-aastased tuginevad oma ametialases karjääris suurel määral juba omandatud haridusele ning kannavad gruppi iseloomustava tunnusena juba märksa suuremat stabiilsust kui noorim vanusegrupp, kuid selles grupis on oluliselt enam paindlikkust võrreldes vanemate vanuserühmadega. 50-65-aastaste vanusegruppi kuulub juba vanem töötav generatsioon. 66-aastased ja vanemad on iseseisvana välja toodud andmaks lisainformatsiooni pensionieas indiviidide ametirühmalisest hõivatusest.

 

Populatsiooni iseloomustus

Uurimus ei kajasta Eesti kõrgharidusega tööjõudu tervikuna, sest regionaalsed erinevused on suured ja need jääksid üldkogumile keskenduses vajaliku spetsiifilise tähelepanuta.[9] Kuna Tallinna ja Tartu kõrgharidusega tööjõustruktuur on oma iseloomult teineteisele märgatavalt lähedasem kui võrdluses ükskõik millise maakonnaga, näis otstarbekana võtta käesoleva artikli raames vaatluse alla Tallinna ja Tartu populatsioon üldkogumina.

Uuritava populatsiooni suurus on 82 119 indiviidi. Need on Tartu ja Tallinna inimesed, kes 2000. aasta rahvaloenduse andmete järgi töötasid ametikohtadel, mis paigutuvad ISCO kolme esimese ja kõrgema ning suurelt osalt kõrgharidust nõudva ametirühma alla. Seejuures moodustab Tartu ja Tallinna tööjõud 53% kogu Eesti vastavast populatsioonist (tabel 2).[10]

Tallinna ja Tartu ISCO kolme kõrgema ametirühma tööjõust üle poole moodustavad töötajad vanuses 30-49 eluaastat (tabel 2). Peaaegu ühepalju on 15-29 ja 50-65-aastaseid töötajaid – mõlemad rühmad moodustavad pisut alla veerandi kõigist väljatoodud ameti-rühmadesse kuulujaist. Pensioniealiste hõivatus ametirühmades keskmiselt on vaid 2%. Viimaste hulgas hakkab teravalt silma, et keskmisest oluliselt enam on pensionieas inimesi ülikoolide ja rakenduskõrgkoolide õppejõudude seas – koguni 8%. Samuti on rühma keskmisest enam pensioniealisi täppis- ja loodusteaduste professionaalide, tervishoiuspetsialistide ning üld- ja kutsehariduskoolide õpetajate hulgas. Seevastu informaatikute rühmas on 66-aastaste ja vanemate töötajate osakaal nullilähedane. Pensioniealiste suhteliselt kõrge osakaal teatud rühmades viitab küllaltki valusale eesseisvale probleemile tööjõuturul – on oht spetsialistide nappusele nimetatud ametirühmades. Seda arusaama süvendab veelgi asjaolu, et ka vanuselt järgmises vanusegrupis on vastavate ametirühmade esindajate osakaal keskmisest märgatavalt suurem. 50-65-aastaste hulgas on keskmisega võrreldes vähim töötajaid jällegi eekõige informaatikute ning rahandus- ja kaubandusspetsialistide seas – mõlemas rühmas vaid kümnendik. 30-49-aastaste vanusegrupis on suurim direktorite ja erinevate juhtide ametirühmade esindajate konsentratsioon. Noorimas vanusegrupis on rühma keskmisest vähem esindajaid pea kõigis ametirühmades, mis esindavad seadusandjate, juhtide ja kõrgemate riigiametnike ning samuti professionaalide rühmi. Eristuvad vaid informaatikud, keda on noorimas rühmas koguni 45% ulatuses, õigusspetsialistid, kellest on siin kolmandik, ning ettevõtete erinevate harude, mitte aga põhitegevuse, juhid – 28% rühma kuulujaist. Vanusstruktuurilt küllaltki noorepoolsed on keskastmespetsialistide ametirühmad: siia kuuluvad umbes pooled arvuti-, optika- ja elektroonikaseadmete tehnikutest, samuti ligi 2/5 rahandus- ja kaubandusspetsialistidest, kunsti-, lõbustus- ja sporditöötajatest ning kolmandik haldusametnikest.

Järgnevas toon ülevaate populatsiooni hariduslikust eripärast. Paika on pandud hüpoteetiline kriteerium, et neis rühmades on tegemist valdavalt kõrghariduslikku kvalifikatsiooni omava tööjõuga. Eelkõige pakub huvi, kui suures ulatuses on ühes või teises ametirühmas tegemist kõrghariduse omajatega ning seejärel juba spetsiifilisemalt, missugust haridust omatakse juhul, kui see on madalam kõrgharidusest.

Tabelist 3 nähtub, et rühmade keskmine kõrgharitud inimeste osakaal Tallinnas ja Tartus on 57%. Siinjuures on aga väga oluline arvestada, millisesse ametirühma konkreetselt kuulutakse. Tekib selge erisus seadusandjate, kõrgemate riigiametnike ja juhtide, professionaalide ning keskastmespetsialistide kõrghariduse osakaale kõrvutades. Oluliselt kõrgemad võrreldes teiste ametirühmadega on professionaalide ametirühmade kõrgharidusnäitajad: kõigis rühmades on vähemalt kaks kolmandikku töötajaist kõrgema haridusega, ülikooli- ja rakenduskõrgkoolide õppejõudude ning tervishoiu tippspetsialistide hulgas ulatub kõrghariduse protsent peaaegu maksimumini – vastavalt 98% ja 96%. Professionaalide ametirühmades osutub madalaima kõrgharitud töötajate osakaaluga rühmaks loominguliste töötajate rühm – siin on kõrgharidus kahel kolmandikul rühma kuulujaist, samuti pole kolmandik informaatikuist kõrgharidusega. Seadusandjate, kõrgemate riigiametnike ja juhtide rühmades paistab selgelt eristuvana, et juhtide, iseäranis väikeettevõtete ning ettevõtte põhitegevuse juhtide haridustase on märgatavalt populatsiooni keskmisest madalam – kõrgharitud väikeettevõttejuhte on Tallinnas ja Tartus ainult 47% ning ettevõtte põhitegevuse juhte napilt üle poole rühma koguulatusest.

Tulles tagasi eespool püstitatud hüpoteesi juurde, et kõrghariduse nõue professionaalide rühmades on obligatoorne ning seadusandjate, kõrgemate riigiametnike ja juhtide rühmas tänase seisuga soovituslik, võib väita, et hüpotees peab Tallinna ja Tartu tööjõu puhul põhijoontes paika. Keskastmespetsialistide puhul näib, et siin ei saa siiski rühmade keskmist kõrghariduse osakaalu arvestades rääkida kõrghariduse soovituslikust iseloomust, sest keskastmespetsialistide ametirühmades on kõrgharitud töötajaid vaid 12-37% ja keskmiselt omab kõrgharidust vaid iga neljas neisse ametirühmadesse kuuluja. Seega on siin tegemist pigem erandi kui reegliga rääkides kõrghariduse olemasolust rühmaesindaja juures.

Kahemõõtmelistet jaotustestki  on hoomatav, et mida väiksem on kõrgharitud tööjõu osakaal rühmas, seda sagedamini on tegemist ka ilma kutse- või keskerihariduseta inimestega. Selgesti on see nähtav  nii väikeettevõtete, põhitegevuse kui ka muude alade juhtide hulgas. Professionaalide puhul on näha seesugust pilti eelkõige informaatikute, loominguliste töötajate, teabe- ja avaliku teenistuse spetsialistide osas, aga üllataval kombel ka sotsiaal- ja humanitaarteaduste professionaalide ning ususpetsialistide seas.

Tabel 3 toob võrdlusmomendi Tallinna ja Tartu tööjõule Eesti kui terviku kontekstis. Teatud kõrgemat kvalifikatsiooni nõudvate ametirühmade osas on Eestile omane laiaulatuslik konsentreeritus Tallinnale ja Tartule. Vaadates Tallinna ja Tartu tööjõu jaotumist võrdluses Eesti maakondadega näeme selgelt, et mitmed professionaalide rühmad on selgelt enamuses esindatud just Eesti suuremates linnades.  Suurim disproportsioon ametirühmade esindatuses võrreldes maakondadega ilmneb ülikooli- ja rakenduskõrgkooli õppejõudude rühmas – koguni 94% sellest rühmast töötab Tallinnas või Tartus. Ka 82% informaatikuist ning 78% loomingulistest töötajatest tegutsevad suurimates linnades.

Tallinna ja Tartu arvukaimad kõrghariduslikku kvalifikatsiooni eeldavad ametirühmad on põhitegevuse juhte (14%), rahandus- ja kaubandusspetsialiste (11%) ning väikeettevõtete juhte (10%) koondavad ametirühmad.  Suuruselt järgmised on haldusametnike (7%) ja ärispetsialistide (6%) ametirühmad. Siinkohal olgu veel öeldud, et Tallinna ametite struktuur eristub võrdluses Eesti maakondadega neist enam kui Tartu. Tartut eraldi vaadeldes on suuruselt kolmandas ametirühmas esindatud kõikvõimalikud õpetamisega seotud spetsialistid.[11] Tallinnas on tõepoolest õpetajatest enam hoopis rahandus- ja kaubandustegevusega seotud spetsialiste. Professionaalidest arvukaim on inseneride rühm – seda mõlemas Eesti suuremas linnas. 

Samal ajal on kõrghariduslikku kvalifikatsiooni eeldavatest ametirühmadest marginaalseimad seadusandjate ja kõrgemate riigiametnike ning kunsti-, lõbustus- ja sporditöötajate  rühmad.

 

Prognoosid

Järgnevalt olen prognoosinud Tallinna ja Tartu tööjõu kõrghariduse omamise tõenäosust erinevates kõrgharidust eeldavates ametigruppides sõltuvalt tööjõu vanusest.[12] Eeldan kõrgharidusega tööjõu varieeruvust eri vanusegruppides. Sellest tulenevalt püüan välja selgitada, missugused on olnud haridusliku kvalifikatsiooni viimase aja trendid ametirühmades ning prognoosin kõrgharitud tööjõu vajadust ühes või teises ametirühmas lähitulevikus.

Vaatlen ametigruppe kõrgharidust omavate indiviidide taustal. Vanusegruppide osas on referentgrupiks pensioniealiste vanusegrupp[13], mis võimaldab selgeimalt näha, milliste ametirühmade osas on kõrgharidus domineeriv ning sellest tulenevalt, millise haridustasemega indiviidide järele tekib varem või hiljem teatud struktuuriga ametirühmade tööjõuturul nõudlus. Lisaks, olgugi, et Tallinna ja Tartu kõrgharidust eeldavate ametirühmade tööjõus on 66-aastaste ja vanemate osakaal väike, võimaldab rahvaloenduse kõikne andmestik statistiliselt usaldusväärselt prognoosida teiste ametirühmade hariduslikku koosseisu pensioniealiste ametirühma taustal.

Laiaulatuslikum haridusliku kvaliteedi erinevus Tallinna ja Tartu kõrgharidust eeldavate ametirühmade tööjõu eri vanusegruppide vahel ilmneb, kui kõrvutada pensioniealist tööjõudu alla 30-aastastega (tabel 4). Seesugusteks ametirühmadeks, kus kõrgharitud tööjõu osakaal noorimas vanusegrupis on oluliselt kõrgem kui vanimas, osutuvad seadusandjate ja kõrgemate riigiametnike, direktorite ja juhatajate, nn ettevõtte muude alade juhtide, täppis- ja loodusteaduste professionaalide, informaatikute, tervishoiu tippspetsialistide, õppejõudude, õpetajate, loominguliste töötajate, haldusametnike ning kunsti-, lõbustus- ja sporditöötajate ametirühmad. Seejuures pole nende ametirühmade puhul vanusgruppide oluliselt erinev hariduslik koosseis täheldatav ei pensioniealiste ja 50-65-aastaste ega ka pensioniealiste ja 30-50-aastaste võrdluses. Siit  võib järeldada, et haridusliku kvalifikatsiooni tõus on nimetatud ametirühmades omane just noorimale vanusegrupile ning seega eristuvad alla 30-aastased kõigist 30-aastastest ja vanematest oma haridustaseme poolest.

Tulevikku vaadates prognoosin eelpool mainitud ametirühmade järkjärgulist haridusliku kvalifikatsiooni tõusu. Haridustasemest tulenev konkurents ametirühmades kasvab, uutele tööturule sisenejatele saab aina määravamaks nende haridustaseme konkurentsivõime. Usun, et ka kõnesolevate ametirühmade vanemate vanusegruppide esindajatele muutub aina olulisemaks oma kvalifikatsiooni tõstmine näiteks täiendõppe näol täiskasvanukoolituse raames (Haridusministeerium 2002: 8-14).

Millega on seletatav nimetatud ametirühmades kõrgharidusliku kvalifikatsiooni senisest suurem väärtustumine? Ilmselt on turumajandusel põhinev ühiskonnakorraldus esitanud teatud ametirühmadele uued reeglid tööturul toimetulemiseks. Näiteks õpetajatele, õppejõududele ja tervishoiu tippspetsialistidele on kehtestatud riiklikul tasandil kvalifikatsiooninõuded, mis on varasemast oluliselt nõudlikumad. Informaatikute ametirühma puhul saame rääkida informaatika kui teaduse hüppelisest arengust, mis kehtestab jällegi kõrgemad nõuded ametialal töötamiseks. Veidi üllatav, kuid turumajanduse efektiga põhjendatav on ka Tallinna ja Tartu loominguliste töötajate ning kunsti-, lõbustus- ja sporditöötajate ametirühmade tööjõu haridustaseme kasv noorimas vanusegrupis.

Kõrghariduse olemasolu märkimisväärne erinevus alla 50-aastaste ja 50-aastaste ning vanemate vahel tuleb Tallinna ja Tartu populatsiooni lõikes esile väikeettevõttejuhtide ning  teabe- ja avaliku teenistuse spetsialistide ametirühmades – nooremate kõrghariduseta indiviidide šansid neis ametirühmades tegutsemiseks on oluliselt väiksemad kui üle 50-aastastel. Kuna noorima põlvkonna ja 30-49-aastaste ehk tööturu kaalukaima vanusegrupi haridusnäitajates puuduvad erinevused, siis pole mainitud ametirühmades põhjust näha äkiliselt kasvavat kõrgharitud tööjõu vajadust, küll aga on kõrgemat haridust omava tööjõu järele aegamisi kasvav vajadus arvestades, et ametirühmades on trend kõrghariduse levikuks vanematesse vanusegruppidesse. Pensioniealised on kõrghariduseta oluliselt sagedamini kui kõikide nooremate vanusegruppide esindajad huvipakkunud Tallinna ja Tartu ametirühmadest järgmistes: põhitegevuse juhid, insenerid, sotsiaal- ja humanitaarteaduste professionaalid, arvuti-, optika- ja elektroonikaseadmete tehnikud, rahandus- ja kaubandusspetsialistid ning tolli-, maksu-, töökaitse- ja korrakaitseametnikud.

Arvestades pensioniealiste vanusegrupi väga väikest osakaalu kõigis vaatluse all olevates ametirühmades on võimalik öelda, et mainitud ametirühmade tööjõud on suhteliselt sarnase ja stabiilselt käituva haridusliku iseloomuga: ametirühmades, kus kõrghariduse osakaal on madal, on prognoositav vajadus sarnase kvalifikatsiooniga tööjõu järele ka pikemas perspektiivis ning seal, kus kõrgharidus on valdav, on näha samuti seesuguse trendi jätkumist.

Vanuselised erinevused ei määra ametirühmade hariduslikku formeerumist Tallinna ja Tartu ärispetsialistide, õigusspetsialistide ning täppisteaduste tehnikute ametirühmade puhul. Järelikult ei ole aja jooksul nende ametirühmade puhul toimunud kõrgharidusliku kvalifikatsiooni endisest suuremat väärtustumist ning lähemas tulevikus pole näha kasvavat vajadust vastavate alade spetsialistide järele.

 

Kokkuvõte ja järeldused

Tallinna ja Tartu probleem hetkel ja lähitulevikus ei ole mitte kõrgharitud tööjõu nappus kõrgharidust eeldavates ametirühmades, vaid tööjõu toimetulek oluliselt tihenenud konkurentsis, mille on põhjustanud turumajandusele üleminek ja tööturu ümberstruktureerimine ning sellest tulenevalt tööjõule esitatud kõrgendatud kvalifikatsiooninõuded. 1990ndate alguses tekkis vajadus ühelt poolt uue kvaliteediga ning teisalt täiesti uute töövaldkondade spetsialistide järele (Eamets jt 2000). Sellest alates on meie haridussüsteem tootnud aina suureneval hulgal kõrgharidusega spetsialiste. Samal ajal, nagu käesoleva analüüsi sissejuhatavas peatükis sai välja toodud, on vajadus kõrgharitud spetsialistide järele Eestis üleüldiselt, aga ka Tallinnas ja Tartus eraldi vaadatuna 1990ndate algupoolega võrreldes vähenenud. Turumajanduse algusaastatel oli noorematel ja hakkajamatel spetsiifilise hariduseta inimestel suhteliselt kerge eri ametikohtade väljakutsetele vastata. Tänases olukorras, kus kõrgharitud tööjõudu produtseeritakse teatud valdkondades ülemäära, millele viitab näiteks kõrgkoolilõpetajate küllaltki kõrge mittehõivatuse määr[14], julgen väita, et kõrghariduse nõue on mitmetes ametirühmades ülevõimendatud.[15] Näiteks võib seda väita Tallinna ja Tartu kunsti-, lõbustus- ja sporditöötajate, rahandus- ja kaubandusspetsialistide ning teabe- ja avaliku teenistuse spetsialistide ametirühmade osas. Raskesti põhjendatav haridusliku kvalifikatsiooni tõus on toimunud ka loominguliste töötajate ametirühmas. Seda võib pidada aja märgiks.

Olulised haridustasemelised erinevused pensioniealiste vanusegrupi ning kõigi nooremate vanusegruppide vahel vaadeldud ametirühmades viitavad reeglina aastakümneid tagasi toimunud hariduse kvaliteedi tõusule vastavates ametirühmades. Ilmselt on üle 65-aastased, kes tänini ametirühma tööturul tegutsevad, väärtustatud oluliselt kõrgemalt mingisuguste muude omaduste kui kõrgema haridusliku kvalifikatsiooni omamise poolest. Põhjusteks, miks teatud ametirühmade kõrghariduseta pensioniealised on siiani tööturul hinnatud, on tõenäoliselt nende noorematest ametikaaslastest suurem kogemus ja vilumus oma ametialal, aga ka isiksuseomadused ametialal toimetulekuks.

Järgneva kümne aasta ulatuses, kuni tööturule sisenevad vanusegrupid on suhteliselt rohkearvulised, on pensioniealiste tööturusituatsioon suhteliselt ebakindel. Tänaste pensioniealiste tööturult taandumine on tööturule sisenejate vaatenurgast igati tervitatav, sest peaasjalikult sel moel avanevad neile võimalused töökohtadele kandideerimiseks. Haridusliku kvalifikatsiooni üldise taseme tõus ametirühmas võib olla allikaks sotsiaalsetele probleemidele. Esineb oht vanemate vanusegruppide haridusliku kvalifikatsiooni senisest ulatuslikumaks devalveerumiseks kõrgema haridusega tööjõu pealetungi tingimustes. Näiteks Tallinnas ja Tartus on konkurentsis tõenäoliselt raskem toime tulla vanemate vanusegruppide väikeettevõttejuhtidel ning teabe- ja avaliku teenistuse spetsialistidel, sest nemad hakkavad haridusliku kvalifikatsiooni osas noorematele põlvkondadele alla jääma. Seesuguste sotsiaalsete probleemide ennetamisel oleks üheks lahenduseks suurem panustamine täiendkoolitusse vastavate ametirühmade osas. Selle meetme olulisust toetab ka  Eesti tööhõive tegevuskava (Sotsiaalministeerium 2004).

Arvestades reaalsete võimaluste ja vahenditega, ei ole mõtet esitada meie kõrgharidussüsteemile ülejõukäivaid väljakutseid. Lähtuda tuleks faktist, et tööturule on tekkinud kõrgharidust eeldavaid ametikohti olulisel määral juurde eelkõige professionaalide ametirühmades. Tallinnas ja Tartus on kõrgharitud tööjõu vajadus laienev informaatikute, täppis- ja loodusteaduste professionaalide, tervishoiu tippspetsialistide, ülikoolide ja rakenduskõrgkoolide õppejõudude, üld- ja kutsehariduse õpetajate ning alus- ja alghariduse õpetajate ametirühmade lõikes.

Mõeldes aga demograafilistele ja sotsiaal-majanduslikele protsessidele pikemas perspektiivis kui 10 aastat, on fakt, et Eesti suuremad linnad seisavad silmitsi hoopis kõrgharitud tööjõu puudusega mitmetel ametialadel.  Sündivuse kahanevate aastakäikude tingimustes tekib riigil varem või hiljem vajadus pensioniea tõstmiseks. Esialgu räägitakse sellest, et aastal 2016 jõuab naiste ja meeste pensioniea alampiir võrdsele 63 eluaasta tasemele (Sotsiaalministeerium 2004). Seega kahtlemata tööjõu keskmine vanus tööturul tõuseb ja senisest oluliselt enam tuleb hakata tähelepanu pöörama, et vanemaealiste hariduslik kvalifikatsiooni käiks kaasas aja nõuetega.

Teoreetiliselt on Tallinnas ja Tartus kõrgharitute osakaalu kasvuruumi ka seadusandjate, kõrgemate riigiametnike ja juhtide ametirühmades, samuti pea kõigis keskastmespetsialistide ametirühmades. Reaalse vajaduse hindamiseks, eriti keskastmespetsialistide ametirühmades, on ilmtingimata vajalikud täiendavad analüüsid. Haridus- ja tööturupoliitikate ülesanne oleks tagada pidev koolitustellimuste ümberhindamine vastavalt muutuvatele oludele võttes arvesse ka EL-i kõrghariduspakkumist ja tööjõuliikumisi. Tõsi küll, viimaste faktorite negetiivset mõju kohalikule turule on Kallaste (2004) sõnul ülehinnatud.

 

Kasutatud allikad

Ametite klassifikaator ISCO. Statistikaamet, International Standard Classification of Occupations, 1988 version, http://www.stat.ee/index.aw/section=61099, 25.10.2004

Battu, H., Belfield, C. R., Sloane, P. J. (1999) Overeducation Among Graduates: a cohort view. Education Economics, Vol. 7, No. 1, pp. 21-39.

Dolton, P. & Vignoles, A. (2000) The incidence and effects of over-education in the UK graduate labour market, Economics of Education Review 19, pp. 179–198.

Eamets, R., Philips, A. ja Annus, T. (2000) Eesti tööturg ja tööpoliitika. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 26-40

Eamets, R., Annus, T., Paabut, A., Kraut, L., Arukaevu, R. (2003) Eesti tööturg ja haridussüsteem Euroopa Liiduga liitumisel. Tallinn: Riigikantselei Euroopa Liidu sekretariaat

Gibbs, P. (2001) Higher education as a market: a problem or solution, Studies in Higher Education, Vol. 26, No. 1, pp. 85-94.

Haridusministeerium (2002) Elukestva õppe starteegia. Projekt, http://www.hm.ee, 25.10.2004

Kallaste, E. (2004) Eesti tööealise elanikkonna töötamise potentsiaal Euroopa Liidu riikides. Uuring. Poliitikauuringute Keskus PRAXIS, Tallinn, http://www.sm.ee/est/HtmlPages/IVL2004/$file/IVL2004.pdf, 25.10.2004

Leetmaa, R., Võrk A., Kallaste E. (2004) Vanemaealine tööjõud tööturul ja tööelus. Uuring. Poliitikauuringute Keskus PRAXIS, Tallinn

Lomas, L. (2002) Does the Development of Mass Education Necessarily Mean the End of Quality? Quality in Higher Education, Vol. 8, No. 1, pp. 71-79.

Mason, G. (2002) High Skills Utilisation Under Mass Higher Education: graduate employment in service industries in Britain. Journal of Education & Work, Vol. 15, No. 4, pp. 427-456

Mayhew, K., Deer, C., Dua, M. (2004) The move to mass higher education in the UK: many questions and some answers. Oxford Review of Education, Vol. 30, No. 1, pp. 65-82.

Ministry of Education, Finland (2004) Education and Research 2003-2008 Development Plan, http://www.minedu.fi/julkaisut/, 03.11.2004

Rahvaloendus 2000, andmebaas, Statistikaamet

Scott, P. (1995) The Meanings of Mass Higher Education, Buckingham: SRHE/Open University Press

Sotsiaalministeerium (2004) Eesti tööhõive riiklik tegevuskava 2004, http://www.sm.ee/est/HtmlPages/toohõivetegevuskava2004uus/$file/tööhõive%20tegevuskava%202004%20uus.doc, 25.10.2004

Statistika andmebaas, http://pub.stat.ee/px-web.2001/dialog/statfilere.asp, 25.10.2004, Statistikaamet

Vöörmann, R., Helemäe, J., Saar, E. (2001) Noorte tööleasumine ja sotsiaalne iseseisvumine: Eesti riigi poliitika Euroopa Liidu taustal, www.riik.ee/rahvastik/, 25.10.2004, Rahvastikuministri büroo

Tabel 1. ISCO loend Tallinna ja Tartu tööjõu jaoks

ANALÜÜSIS KASUTATAV ISCO KOOD	ISCO AMETLIKUD KOODID	OMAVAHEL AGREGEERITUD AMETIRÜHMADE NIMETUSED
1	11	=“seadusandjad ja kõrgemad ametnikud”
2	121	=“direktorid ja juhatajad”
3	122	=“põhitegevuse juhid”
4		=“muude alade juhid”
5	123+13	=“väikeettevõtete juhid”
6	211+212+221	=“füüsikud, keemikud jms alade tippspetsialistid + matemaatikud, statistikud jms alade tippspetsialistid” + ”loodusteaduste tippspetsialistid”
7	213	=“informaatikud”
8	214	=“inseneriteaduse tippspetsialistid”
9	222+223	=“tervishoiu tippspetsialistid + põetamis- ja sünnitusabispetsialistid”
10	231	=“ülikooli ja rakenduskõrgkooli õppejõud”
11	232	”üld- ja kutsehariduse spetsialistid – õpetajad”
12	233+234+235	=“alushariduse ja algõpetuse spetsialistid – õpetajad” + “eripedagoogika spetsialistid – õpetajad” + “muud õppespetsialistid”
13	241	=”ärispetsialistid”
14	242	=”õigusspetsialistid”
15	243+247	=“teabespetsialistid” + “avaliku teenistuse spetsialistid”
16	244+246	=”sotsiaali- ja humanitaarteaduse tippspetsialistid” + “ususpetsialistid”
17	245	=“loomingulised töötajad”
18	311+314	=”füüsika, keemia, inseneriteaduse jms alade tehnikud” + “laevade ja õhusõidukite juhid ja tehnikud”
19	312+313	=”arvutispetsialistid” + “optika- ja elektroonikaseadmete tehnikud ja operaatorid”
20	341+342	=”rahandus-, kaubandus- jms alade töötajad” + “äriteenuste agendid ja kaubamaaklerid”
21	343	=”haldusametnikud”
22	344+345+315	=”tolli-, maksu- jms haldusalade ametnikud” + “politseiinspektorid ja detektiivid + “töökaitse ja kvaliteediinspektorid”
23	347	=”kunsti-, lõbustus- ja sporditöötajad”

Rühmade 1-5 koondnimetuseks on “Seadusandjad, kõrgemad riigiametnikud ja juhid”

Rühmade 6-17 koondnimetuseks on “Tippspetsialistid” (siinses analüüsis on edaspidi samaväärses tähenduses kasutusel ka mõiste  professionaalid)

Rühmade 18-23 koondnimetuseks on “Keskastme spetsialistid ja tehnikud”.

Allikas: autori analüüsid Statistikaameti andmebaasi Rahvaloendus 2000 alusel projekti „Kõrghariduse tarbimine ja aregupotentsiaal õppurite aastakäikude kahanemise tingimustes: prognoos ja strateegiad” (teema juht M. Titma) raames.

 

Tabel 2. Tallinna ja Tartu töötajaskonna sotsiaal-demograafiline iseloomustus jaotumisel kõrgharidust eeldavaisse ametirühmadesse

AMETIRÜHM	Sagedus	% kõigist rühma- dest	% kogu Eesti  vastavast rühmast	% naine	% eest- lane	% omab kõrg- haridust	Vanusegrupp
							15-29	30-49	50-65	66 ja vane- mad
1 seadusandjad ja kõrgemad riigiametnikud	1 596	2%	48%	44%	95%	84%	17%	49%	31%	3%
2 direktorid ja juhatajad	2 581	3%	43%	24%	80%	71%	9%	63%	27%	1%
3 põhitegevuse juhid	11 222	14%	49%	36%	78%	51%	19%	54%	25%	1%
4 muude alade juhid	4 376	5%	63%	45%	87%	63%	28%	54%	17%	1%
5 väikeettevõtete juhid	8 000	10%	46%	29%	71%	47%	14%	65%	19%	1%
6 täppis- ja loodusteaduste tippspetsialistid	1 185	1%	58%	60%	85%	94%	17%	45%	32%	6%
7 informaatikud	1 632	2%	82%	27%	77%	70%	45%	44%	11%	0%
8 inseneriteaduse tippspetsialistid	3 919	5%	58%	29%	69%	86%	17%	47%	32%	4%
9 tervishoiu tippspetsialistid	3 233	4%	52%	81%	79%	96%	15%	52%	28%	5%
10 ülikooli ja rakenduskõrgkooli õppejõud	2 398	3%	94%	49%	89%	98%	11%	41%	40%	8%
11 üld- ja kutsehariduse spetsialistid – õpetajad	3 631	4%	32%	84%	65%	86%	13%	49%	32%	5%
12 alushariduse, algõpetuse ja eripedagoogika spetsialistid	2 016	2%	35%	90%	75%	90%	17%	53%	27%	3%
13 ärispetsialistid	5 210	6%	56%	83%	77%	73%	23%	56%	20%	2%
14 õigusspetsialistid	1 212	1%	69%	54%	88%	87%	34%	47%	16%	3%
15 teabe- ja avaliku teenistuse spetsialistid	2 412	3%	58%	78%	90%	69%	21%	44%	32%	4%
16 sotsiaal-, humanitaar-teaduste tippspetsialistid, ususpetsialistid	1 654	2%	57%	77%	78%	74%	25%	47%	24%	4%
17 loomingulised töötajad	2 892	4%	78%	55%	88%	64%	27%	48%	21%	4%
18 täppisteaduste tehnikud ning laevade ja õhusõidukite juhid	2 657	3%	54%	26%	61%	17%	22%	47%	29%	2%
19 arvuti-, optika- ja elektroonikaseadmete tehnikud	1 520	2%	67%	34%	82%	12%	49%	36%	14%	1%
20 rahandus- ja kaubandus- spetsialistid	8 660	11%	63%	47%	83%	27%	39%	49%	11%	1%
21 haldusametnikud	5 888	7%	52%	92%	79%	28%	32%	47%	20%	2%
22 tolli-, maksu-, töökaitse- ja korrakaitseametnikud	2 614	3%	45%	60%	70%	35%	24%	48%	26%	2%
23 kunsti-, lõbustus- ja sporditöötajad	1 611	2%	61%	53%	83%	37%	37%	48%	13%	2%
KOKKU	82 119	100%	53%	53%	78%	57%	24%	52%	23%	2%

Allikas: autori analüüsid Statistikaameti andmebaasi Rahvaloendus 2000 alusel projekti „Kõrghariduse tarbimine ja aregupotentsiaal õppurite aastakäikude kahanemise tingimustes: prognoos ja strateegiad” (teema juht M. Titma) raames.

 

Tabel 3. Hariduse tüübid Tallinna ja Tartu kõrgema staatusega ametirühmades

AMETIRÜHM	Hariduse tüüp
	erihari-duseta	kutse-haridus	keskeri- haridus	kõrg- haridus
1 seadusandjad ja kõrgemad riigiametnikud	7%	3%	6%	84%
2  direktorid ja juhatajad	11%	9%	10%	71%
3  põhitegevuse juhid	18%	17%	14%	51%
4  muude alade juhid	17%	9%	11%	63%
5 väikeettevõtete juhid	21%	17%	15%	47%
6  täppis- ja loodusteaduste tippspetsialistid	3%	1%	2%	94%
7 informaatikud	22%	5%	3%	70%
8  inseneriteaduse tippspetsialistid	5%	5%	4%	86%
9  tervishoiu tippspetsialistid	0%	1%	3%	96%
10 ülikooli ja rakenduskõrgkooli õppejõud	1%	1%	1%	98%
11 üld- ja kutsehariduse spetsialistid – õpetajad	4%	4%	6%	86%
12  alushariduse, algõpetuse ja eripedagoogika spetsialistid	4%	3%	4%	90%
13 ärispetsialistid	10%	6%	12%	73%
14  õigusspetsialistid	8%	1%	4%	87%
15 teabe- ja avaliku teenistuse spetsialistid	16%	5%	10%	69%
16 sotsiaal-, humanitaarteaduste tippspetsialistid, ususpetsialistid	14%	5%	7%	74%
17 loomingulised töötajad	19%	9%	8%	64%
18  täppisteaduste tehnikud ning laevade ja õhusõidukite juhid	22%	32%	29%	17%
19 arvuti-, optika- ja elektroonikaseadmete tehnikud	49%	21%	18%	12%
20 rahandus- ja kaubandusspetsialistid	35%	20%	18%	27%
21 haldusametnikud	29%	15%	29%	28%
22  tolli-, maksu-, töökaitse-  ja korrakaitse-ametnikud	23%	19%	23%	35%
23 kunsti-, lõbustus- ja sporditöötajad	34%	15%	14%	37%
KOKKU	18%	12%	13%	57%

Allikas: autori analüüsid Statistikaameti andmebaasi Rahvaloendus 2000 alusel projekti „Kõrghariduse tarbimine ja aregupotentsiaal õppurite aastakäikude kahanemise tingimustes: prognoos ja strateegiad” (teema juht M. Titma) raames.

 

Tabel 4. Vanus kui prognoosiv tunnus kuulumaks kõrgharidust mitte omavate indiviidide hulka Tallinna ja Tartu tööjõu hulgas

AMETIRÜHM	Vanuse-grupp	Olulisuse tõenäosus	Kordaja
1 Seadusandjad ja kõrgemad riigiametnikud	15-29	**0,04	-0,38
	30-49	0,97	-0,98
	50-65	0,86	-0,92
2 Direktorid ja juhatajad	15-29	***0,01	-0,37
	30-49	0,63	-0,83
	50-65	0,87	1,07
3 Põhitegevuse juhid	15-29	***0,00	-0,29
	30-49	***0,00	-0,54
	50-65	***0,01	-0,63
4 Muude alade juhid	15-29	**0,05	-0,50
	30-49	0,70	-0,88
	50-65	0,68	-0,87
5 Väikeettevõtete juhid	15-29	***0,00	-0,25
	30-49	**0,04	-0,67
	50-65	0,86	1,03
6 Täppis- ja loodusteaduste tippspetsialistid	15-29	*0,07	-0,15
	30-49	0,33	-0,37
	50-65	0,33	-0,37
7 Informaatikud	15-29	**0,05	-0,11
	30-49	0,96	1,05
	50-65	0,41	2,57
8 Inseneriteaduse tippspetsialistid	15-29	***0,00	-0,13
	30-49	***0,01	-0,38
	50-65	**0,02	-0,39
9 Tervishoiu tippspetsialistid	15-29	***0,01	-0,14
	30-49	0,27	-0,45
	50-65	0,24	-0,42
10 Ülikoolide ja rakenduskõrgkoolide õppejõud	15-29	***0,01	-0,26
	30-49	0,16	2,17
	50-65	0,70	1,21
11 Üld- ja kutsehariduse õpetajad	15-29	***0,00	-0,17
	30-49	0,18	-0,70
	50-65	0,42	-0,80
12 Alus- ja alghariduse õpetajad	15-29	*0,07	-0,49
	30-49	0,11	1,90
	50-65	0,43	1,37
13 Ärispetsialistid	15-29	0,60	-0,87
	30-49	0,13	1,47
	50-65	0,93	1,03
14 Õigusspetsialistid	15-29	0,46	-0,00
	30-49	0,58	-0,00
	50-65	0,64	-0,01
15 Teabe- ja avaliku teenistuse spetsialistid	15-29	***0,00	-0,32
	30-49	*0,08	-0,61
	50-65	0,41	-0,79
16 Sotsiaal- ja humanitaarteaduste spetsialistid, ususpetsialistid	15-29	***0,00	-0,18
	30-49	*0,10	-0,50
	50-65	*0,06	-0,46
17 Loomingulised töötajad	15-29	***0,00	-0,26
	30-49	0,60	-0,89
	50-65	0,43	1,20
18 Täppisteaduste tehnikud, laevade ja õhusõidukite juhid	15-29	0,13	-0,59
	30-49	0,55	-0,82
	50-65	0,28	-0,69
19 Arvuti-, optika- ja elektroonikaseadmete tehnikud	15-29	***0,00	-0,10
	30-49	**0,02	-0,27
	50-65	***0,01	-0,24
20 Rahandus- ja kaubandusspetsialistid	15-29	***0,00	-0,18
	30-49	***0,00	-0,39
	50-65	**0,03	-0,49
21 Haldusametnikud	15-29	***0,00	-0,48
	30-49	0,53	-0,86
	50-65	0,36	-0,81
22 Tolli-, maksu-, töökaitse- ja korrakaitseametnikud	15-29	***0,00	-0,27
	30-49	***0,01	-0,42
	50-65	*0,10	-0,57
23 Kunsti-, lõbustus- ja sporditöötajad	15-29	***0,01	-0,37
	30-49	0,80	1,10
	50-65	0,19	1,71

Väljavõte nominaalsest regressioonanalüüsist, kus lisaks vanusena oli sõltumatute tunnustena rakendatud soo- ja rahvuse tunnuseid. Taustakategooriateks olid haridustase (kõrghariduse olemasolu), sugu (naine), vanus (66 ja vanemad) ja rahvus (eestlane),

*** olulisuse tõenäosus p£0.01

** p£0.05

* p£ 0.1

Allikas: autori analüüsid Statistikaameti andmebaasi Rahvaloendus 2000 alusel projekti „Kõrghariduse tarbimine ja aregupotentsiaal õppurite aastakäikude kahanemise tingimustes: prognoos ja strateegiad” (teema juht M. Titma) raames.