|
ESTONIAN SOCIAL SCIENCE ONLINE |
|
||||||||||
|
Alates taasiseseisvumisest on Eesti ühiskonda iseloomustanud kiired muutused nii poliitikas, majanduses kui ka muudes ühiskondliku elu valdkondades. Neil muutustel, eriti just majanduslikul ümberstruktureerimisel on olnud suur mõju tööturule ning inimeste töö leidmise väljavaadetele. Senise suletud plaanimajanduse tingimustes oli võimalik saavutada täishõivele lähedane seisukord. Praegu muutub aga töötus üha teravamaks probleemiks Eesti ühiskonnas, tuues kaasa ja otseselt põhjustades mitmeid muid sotsiaalseid probleeme alates sotsilaase kaasatuse vähenemisest kuni alkoholismini.
Enamik töötuid näeb tööjõu-uuringute andmetel töötuse peamise põhjusena kvalifikatsiooni või erialaste oskuste puudumist. (ETU 2002). Haridusnäitajad, eelkõige haridusaste omab töö otsimisel ja leidmisel suurt tähtsust sellepärast, et on tööandjatele kättesaadav ja ilmne info kandideerija “koolitamiskõlblikkusest” ehk sellest, kas antud kandidaati tasub investeerida. Kõrgem haridustase on inimese isikuomadusi ja täpsemat tausta teadmata tööandjale nähtav märk sellest, et tegu on õppimisvõimelise kandidaadiga, seega tasub rahaline investeering vastava isiku koolitamiseks tööandjale suurema tõenäosusega ära kui madalama haridustasemega isiku puhul (Raffe et al. 1988:103). Teadaolevalt on Eestis kõige populaarsem viis nii töö kui tööjõu leidmiseks tutvuste kasutamine (Tööturusüsteemi kliendiuuring 2003). Tutvuste või isiklike sidemete puudumisel tööd leidmata peetakse mitteleidmise peamiseks põhjuseks ebapiisavat haridustaset, sest nn tundmatu kandidaadi puhul lähtub tööandja valiku tegemisel just sellest.
Käesoleva artikli eesmärk ongi analüüsida, kas ja kuivõrd on haridusnäitajad olulised tööturupositsiooni mõjutajana. Seejuures keskendutaks artiklis nooremaealiste inimeste hariduse ja tööturupositsiooni vahelise seose analüüsimisele, kuivõrd nooremaealised on tööturul seoses vähese töökogemuse ja muude rohkemal või vähemal määral vanusega seonduvate teguritega teiste eagruppidega võrreldes ebasoodsamal positsioonil.
1. Teoreetiline käsitlus ja varasemad uurimistulemused
Hariduse ja tööhõive või töötuse seost käsitleb enamik Eestis läbi viidud tööturu- või haridussüsteemi uuringutest. Siiski piirdub suur osa neist uurimustest töötuse määraga haridustasemete lõikes kui ühe näitajaga paljude hulgas ning põhjalikumalt erinevate haridusnäitajate mõju tööturupositsioonile ei analüüsi. Otseselt hariduse mõju hindamisega tööalasele positsioonile on tegeletud seoses stratifikatsiooni ja sotsiaalse mobiilsuse uuringutega, kuid need uuringud on valdavalt piirdunud erinevate tegurite mõjuga ametialasele positsioonile käsitlemata seejuures töötuse aspekti – tööturu seisukohast kõige problemaatilisemat gruppi.
Ka mujal Euroopas on noorte tööhõivet analüüsitud eelkõige mobiilsuse seisukohalt, pöörates muuhulgas tähelepanu haridusnäitajate mõjule töötusele (nt Mayer, Diewald, Solga, Goedicke ). Nii Diewald kui Mayer analüüsivad kutse või eriala olemaolu või puudumise mõju Ida-Saksamaa kui üleminekuühiskonna tööalasele mobiilsusele, käsitledes muuhulgas ka nimetatud tunnuse mõju töötusele (Diewald et al., 2002; Mayer et al., 1999). Noorte tööhõivele ja selle seosele makromajandusliku olukorraga laiemalt keskendub Niall O’Higgins.
Kuigi makromajanduslikud näitajad annavad aimu sellest, mis osas võib noorte töötuse määra kõrgem olemine teiste vanusegruppide töötuse määradest paratamatu või loomulik olla, tuleb tõsiselt suhtuda ka haridusnäitajatesse noorte tööhõive mõjutajana, sest on teada, et erineva haridustüübi või –taseme omandanute töötus on erinev (Vöörmann et al., 2001; Eamets et al.2002).
Käesoleva artikli eesmärk on uurida erinevate muutujate mõju nooremaealiste isikute tööturustaatusele, pöörates erilist tähelepanu haridusastme mõjule töötuse prognoosimisel, sest varasemate Eestis ja mujal läbiviidud uuringute tulemusel on selgunud, et haridusaste on nii ametialase positsiooni kui tööturupositsiooni prognoosimisel esmatähtis tegur (Raffe jt 1988; Diewald, 2002; Mayer, 1999; Eamets, 2000; ETU 2002, 2003).
2. Metodoloogia
2.1 Andmed
Analüüsis on kasutatud Eesti Statistikaameti poolt 2001. aastal tehtud Eesti tööjõu-uuringu andmebaasi. Tööjõu-uuringu üldkogumi moodustavad uuringuaasta 1. jaanuari seisuga tööealised ehk 15-74-aastased isikud. Alates 2000. aastast kogutakse ETU raames andmeid pidevalt ning tulemused saadakse jooksvalt kvartalite ja aastate kohta.
Kokku intervjueeriti 2001. aastal 16309 indiviidi. Andmebaasid on iga kvartali kohta eraldi, kuid et tegemist ei ole longituuduurimusega ning valim tehakse korraga terve aasta kohta, on põhjust arvata, et erinevate kvartalite andmestikes ei ole kattuvaid indiviide või kui, siis minimaalselt.
2001. intervjueeritud 16309 respondendist 5711 olid 2001. aasta esimese jaanuari seisuga 15-34-aastased. Need 5711 indiviidi moodustavadki käesolevas töös kasutatud valimi.
Käesolevas artiklis analüüsitakse haridusnäitajate mõju tööturustaatusele 15-34-aastaste osas. Kuna valdav osa (ligi 90%) noorimast vanusegrupist ehk 15-19 aastatest on alles õpilased ning ka järgmises vanusegrupis (20-24) on ligi pooled kooliõpilased või tudengid, ei piisa ainuüksi nende ILO noorte definitsioonile vastavate vanusegruppide analüüsimisest, et saada ettekujutust noorte positsioonist tööturul. Seepärast tulevad vaatluse alla ka kaks järgnevat vanusegruppi (25-29-aastased ja 30-34-aastased), keda nimetatakse käesolevas töös edaspidi nooremaealisteks. Viimatinimetatute seas on mitteaktiivsete osakaal märgatavalt vähenenud ning tööturustaatuse seisukohalt on 25-29-aastaste ja 30-34-aastaste jaotus sarnane.
2.2 Analüüsimeetod ja tunnused
Artiklis kasutatakse põhilise analüüsimeetodina multinomiaalset logistilist regressiooni. Sõltuvaks tunnuseks mudelis on tööturupositsioon ning töötust või hõivatust prognoositakse mitteaktiivsuse taustal.
Tulenevalt töö eesmärgist selgitada haridusnäitajate mõju tööturustaatusele, siis teostatakse analüüs selle alusel, kas tegu on õppiva noorega või juba õpingud lõpetanud noore või nooremaealisega. Nii on võimalik analüüsida ühelt poolt juba haridustee lõpetanute haridusnäitajate mõju tööturustaatusele, teisalt aga seda, mis motiveerib alles õppivaid nooremaealisi tööd otsima või töötama. See on oluline seetõttu, et näiteks Tartu Ülikooli lõpetajate uuringust on selgunud, et ligi 40% endistest tudengitest, kes aasta peale lõpetamist on tööga hõivatud, töötavad samas ettevõttes või asutuses, kus nad juba õpingute ajal töötasid või praktikal olid (Kergand, 2002)
Eeltoodust lähtuvalt käsitletaksegi käesolevas töös õppijaid ja õpingud lõpetanud nooremaealisi eraldi, sest mitteaktiivsusel ja hõivel on nendes gruppides erinev tähendus. Õpilaste (üliõpilaste) puhul eeldatakse, et isiku põhitegevuseks on õppimine. Õppimine on kõige olulisem mitteaktiivsuse põhjus ja ühtlasi nn legitiimne põhjus mittetöötamiseks (Ganßmann, 2000: lk 243-270). Samas mitteõppijate puhul on töötamine iseenesestmõistetav ja hädavajalik. Kuigi ka mitteõppijate hulgas võib leiduda isikuid, kes on mitteaktiivsed mõjuval põhjusel (Ibid. 2000), on mitteaktiivsus selle isikute grupi puhul pigem ebasoovitav ja negatiivne tegur.
Töös uurib autor, kas varasemate empiiriliste uuringute ja töös kasutatava andmestiku alusel kättesaadavad prognoosivad tunnused nagu haridusaste ja –tüüp on nooremaealiste isikute tööturupositsiooni prognoosijana olulised ja mis suunaline on nende tunnuste mõju. Mudelitesse on kaasatud ka teisi varasemate uuringute andmeil oluliseks osutunud tunnuseid (elukoht; kodune keel; sugu ja vanus; õppijate puhul ka eriala). Artiklis toodud tabelites esitatakse seose olulisus ja B koefitsient ehk logaritm prognoositavasse kategooriasse kuulumise suhtest taustakategooriasse kuulumisse.
3. Tulemused
Kuigi mudelites kasutati hariduse tunnuse kõrval ka muid varasemates uurimustes mõjutegureina oluliseks osutunud tunnuseid, keskendutakse käesolevas artiklis üksnes hariduse mõju analüüsimisele nooremealiste tööturupositsioonile ja selle mõju kirjeldamisele. Samas tuleb arvestada, et mudelisse kaasatud teised faktorid omavad teatud mõju hariduse tunnuse ja sõltuva tunnuse vahelisele mõjule.
Tabelist 1 on näha, et õpingud lõpetanud nooremaealiste puhul vähendab hõivatud olemise tõenäosust nii põhihariduse, üldkeskhariduse kui ka kutsekeskhariduse omamine võrreldes kõrghariduse omamisega, mis on ka igati ootuspärane tulemus.
Tabel 1 Haridusaste ja –tüüp, vanus, esimene kodune keel, sugu ja päritoluregioon 2001. aasta 1. jaanuari seisuga mitteõppivate nooremaealiste tööturuseisundi prognoosijana
|
Hõivatud |
|
|
B |
Exp (B) |
|
|
Haridusaste ja –tüüpa |
Põhiharidus |
-1,50*** |
0,22 |
|
|
|
Üldkeskharidus |
-0,67*** |
0,51 |
|
|
|
Keskharidus kutsega |
-0,62*** |
0,54 |
|
|
Vanusb |
15-19 |
-1,66*** |
0,19 |
|
|
|
20-24 |
-0,28** |
0,76 |
|
|
Kodune keelc |
Eesti |
-0,19 |
0,83 |
|
|
Sugud |
Mees |
1,52*** |
4,58 |
|
|
Regioone |
Põhja-Eesti |
-0,23 |
0,79 |
|
|
|
Lõuna-Eesti |
-0,65*** |
0,52 |
|
|
|
Kirde-Eesti |
-0,62** |
0,54 |
|
|
|
Lääne-Eesti |
-0,57*** |
0,57 |
|
|
|
|
|
|
|
Töötu |
|
|
B |
Exp(B) |
|
|
Haridusaste ja –tüüpa |
Põhiharidus |
-0,49* |
0,61 |
|
|
|
Üldkeskharidus |
-0,31 |
0,74 |
|
|
|
Keskharidus kutsega |
-0,04 |
0,96 |
|
|
Vanusb |
15-19 |
-0,02 |
0,98 |
|
|
|
20-24 |
0,15 |
1,16 |
|
|
|
|
|
|
|
|
Kodune keelc |
Eesti |
-0,63*** |
0,53 |
|
|
Sugud |
Mees |
1,06*** |
2,88 |
|
|
Regioone |
Põhja-Eesti |
-0,59** |
0,55 |
|
|
|
Lõuna-Eesti |
-0,42* |
0,65 |
|
|
|
Kirde-Eesti |
-0,45 |
0,64 |
|
|
|
Lääne-Eesti |
-0,62** |
0,54 |
Märkus: * p<0,05; ** p≤0,01; *** p≤0,001. Sõltuva tunnuse (tööturuseisund) taustakategooriaks on mitteaktiivsed.
Referentgrupid: akõrgharidus, b25-34, cmuu, dnaine, eKesk-Eesti.
Tabel 1A võimaldab hinnata kutsekeskhariduse mõju hõivele võrreldes üldkeskhariduse mõjuga hõivele õpingud lõpetanud nooremaealiste puhul. Tabelist 1A on näha, et kutsekeskharidust omavate nooremaealiste ja üldkeskharidust omavate nooremaealiste hõivatud olemise tõenäosus ei erine statistiliselt olulisel määral.
Tabel 1A Haridusaste ja –tüüp, vanus, esimene kodune keel, sugu ja päritoluregioon 2001. aasta 1. jaanuari seisuga mitteõppivate nooremaealiste tööturuseisundi prognoosijana
|
Hõivatud |
|
|
B |
|
|
Haridusaste ja –tüüpa |
Põhiharidus |
-0,84*** |
|
|
|
Keskharidus kutsega |
0,05 |
|
|
|
Kõrgharidus |
0,66*** |
|
|
Vanusb |
15-19 |
-1,65*** |
|
|
|
20-24 |
-0,28** |
|
|
Kodune keelc |
Eesti |
-0,19 |
|
|
Sugud |
Mees |
1,52*** |
|
|
Päritoluregioone |
Põhja-Eesti |
0,48*** |
|
|
|
Lõuna-Eesti |
0,64*** |
|
|
|
Kirde-Eesti |
0,16 |
|
|
|
Lääne-Eesti |
0,07 |
|
|
|
|
|
|
Töötu |
|
|
B |
|
|
Haridusaste ja –tüüpa |
Põhiharidus |
-0,20 |
|
|
|
Keskharidus kutsega |
0,27 |
|
|
|
Kõrgharidus |
0,28 |
|
|
Vanusb |
15-19 |
-0,09 |
|
|
|
20-24 |
0,16 |
|
|
|
|
|
|
|
Kodune keelc |
Eesti |
-0,63*** |
|
|
Sugud |
Mees |
1,04*** |
|
|
Päritoluregioone |
Põhja-Eesti |
0,08 |
|
|
|
Lõuna-Eesti |
0,4* |
|
|
|
Kirde-Eesti |
0,45* |
|
|
|
Lääne-Eesti |
-0,21 |
Märkus: * p<0,05; ** p≤0,01; *** p≤0,001. Sõltuva tunnuse (tööturuseisund) taustakategooriaks on need, kes olid 2001. aasta 1. jaanuari seisuga mitteaktiivsed (ILO definitsiooni kohaselt).
Referentgrupid: aüldkeskharidus, b25-34, cmuu, dnaine, eKesk-Eesti.
Töötu olemise tõenäosust mitteaktiivne olemise taustal õppimise lõpetanud nooremaealiste puhul enamik hariduse tunnuseid statistiliselt olulisel määral ei mõjuta. See, et haridusest tingitud erinevused töötu või mitteaktiivne olemise tõenäosuste vahel ei ole olulised, viitab sellele, et mitteaktiivsus ja töötus on nooremaealiste jaoks hariduse seisukohast lähedased kategooriad.
Tabeli 1 kohaselt osutus töötu olemise tõenäosuse prognoosimisel mitteaktiivsuse taustal oluliseks põhihariduse omamine võrrelduna kõrghariduse omamisega. Tabeli 1 kohaselt on põhiharidusega nooremaealiste töötu olemise tõenäosus väiksem kui kõrgharidusega nooremaealistel. Selline tulemus on arvatavasti tingitud taustakategooria – mitteaktiivsuse – eripärast. Saadud tulemusest võiks järeldada, et põhiharidusega noor on suurema tõenäosusega töötu kui mitteaktiivne, samas kui kõrgharidusega noor on pigem mitteaktiivne kui töötu. Sügavamaid järeldusi antud tulemuse põhjal teha ei saa, sest mitteaktiivsuse põhjused võivad olla väga erinevad – mitteaktiivsed on nii lastega kodus olevad vanemad kui ka tööturu mõistes heitunud isikud ehk inimesed, kes on kaotanud töö leidmise lootuse.
Tabel 2 ja 2A kajastavad õppivate noorte hariduse mõju nende tööturustaatusele. Õppivate noorte osas tehtud mudelites on sõltuva tunnuse väärtused samad kui õpingud lõpetanud nooremaealiste osas tehtud mudelites (vt Tabel 1 ja 1A), kuid sõltuva tunnuse väärtuste sisu on õppivate ja mitteõppivate nooremaealiste puhul täiesti erinev. Nimelt on õppimine üks mitteaktiivsuse kõige levinumaid põhjusi. Õppivate noorte puhul ei saa mitteaktiivsust siduda tööturu mõistes heitunud olemisega. Kui õpingud lõpetanud noorte puhul oli töötamine või tööotsimine (ehk tööga hõivatus või töötus) soovitavad või oodatavad kategooriad, siis õppivate noorte puhul on töötamine, eriti aga töötus pigem erandiks. Mudelite koostamisel lähtuti eeldusest, et õpingute ajal töötamine parandab noore õpingutejärgse töölerakendumise väljavaateid.
Tabel 2 kohaselt on ootuspäraselt põhiharidust, üldkeskharidust või kutsekeskharidust omavate nooremaealiste töötamise tõenäosus väiksem kui kõrgkoolis õppivatel nooremaealistel
Tabel 2 Haridusaste ja –tüüp, sugu ja päritoluregioon 2001. aasta 1. jaanuari seisuga õppivate nooremaealiste tööturuseisundi prognoosijana
|
Hõivatud |
|
|
B |
|
|
Sugua |
Mees |
0,44** |
|
|
Regioonb |
Põhja-Eesti |
-0,15 |
|
|
|
Lõuna-Eesti |
-0,46* |
|
|
|
Kirde-Eesti |
-0,90** |
|
|
|
Lääne-Eesti |
0,13 |
|
|
Haridusaste ja –tüüpc |
Põhiharidus |
-3,18*** |
|
|
|
Üldkeskharidus |
-2,34*** |
|
|
|
Keskharidus kutsega |
-1,79*** |
|
|
|
|
|
|
Töötu |
Sugua |
Mees |
-0,20 |
|
|
Regioonb |
Põhja-Eesti |
0,48 |
|
|
|
Lõuna-Eesti |
0,42 |
|
|
|
Kirde-Eesti |
0,76 |
|
|
|
Lääne-Eesti |
-0,19 |
|
|
Haridusaste ja –tüüpc |
Põhiharidus |
-1,50* |
|
|
|
Üldkeskharidus |
-0,50 |
|
|
|
Keskharidus kutsega |
-0,62 |
Märkus: * p<0,05; ** p≤0,01; *** p≤0,001. Sõltuva tunnuse (tööturuseisund) taustakategooriaks on need, kes olid 2001. aasta 1. jaanuari seisuga mitteaktiivsed (ILO definitsiooni kohaselt).
Referentgrupid: anaine, bKesk-Eesti, ckõrgharidus.
Tabel 2A võimaldab hinnata kutsekeskharidust omandavate noorte töötamise tõenäosust võrreldes üldkeskharidust omandavate noortega.
Tabel 2A Haridusaste ja –tüüp, sugu ja päritoluregioon 2001. aasta 1. jaanuari seisuga õppivate nooremaealiste tööturuseisundi prognoosijana
|
Hõivatud |
|
|
B |
Exp(B) |
|
|
Sugua |
Mees |
0,44** |
1,55 |
|
|
Päritoluregioonb |
Põhja-Eesti |
-0,15 |
0,86 |
|
|
|
Lõuna-Eesti |
-0,46* |
0,63 |
|
|
|
Kirde-Eesti |
-0,90** |
0,41 |
|
|
|
Lääne-Eesti |
0,13 |
1,14 |
|
|
Haridusaste ja –tüüpc |
Põhiharidus |
-0,84 |
0,43 |
|
|
|
Keskharidus kutsega |
0,55* |
1,73 |
|
|
|
Kõrgharidus |
2,34*** |
10,37 |
|
|
|
|
|
|
|
Töötu |
Sugua |
Mees |
-0,20 |
0,82 |
|
|
Päritoluregioonb |
Põhja-Eesti |
0,48 |
1,61 |
|
|
|
Lõuna-Eesti |
0,42 |
1,53 |
|
|
|
Kirde-Eesti |
0,76 |
2,13 |
|
|
|
Lääne-Eesti |
-0,19 |
0,84 |
|
|
Haridusaste ja –tüüpc |
Põhiharidus |
-1,00 |
0,37 |
|
|
|
Keskharidus kutsega |
-0,12 |
0,89 |
|
|
|
Kõrgharidus |
0,50 |
1,64 |
Märkus: * p<0,05; ** p≤0,01; *** p≤0,001. Sõltuva tunnuse (tööturuseisund) taustakategooriaks on need, kes olid 2001. aasta 1. jaanuari seisuga mitteaktiivsed (ILO definitsiooni kohaselt).
Referentgrupid: anaine, bKesk-Eesti, cüldkeskharidus.
Tabeli 2A kohaselt nii kutsekeskharidus kui kõrgharidust omandavate nooremaealiste hõivatud olemise tõenäosus suurem kui üldhariduslikus koolis keskharidust omandavatel noortel. Põhiharidust omandavate noorte töötamise tõenäosus on võrrelduna üldkeskharidust omandavate noortega väiksem, kuid tulemus ei ole statistiliselt oluline.
Töötu olemise suhteline tõenäosus mitteaktiivne olemise taustal käitub õppivate nooremaealiste puhul samuti kui õpingud juba lõpetanud nooremaealiste puhul. Töötu olemise tõenäosus mitteaktiivne olemise tõenäosuse taustal osutus oluliseks põhiharidust omandavate noorte puhul võrrelduna kõrgharidusega noortega (vt Tabel 2). Seejuures põhihariduse omandamine vähendab võrreldes kõrghariduse omandamisega töötu olemise tõenäosust.
4. Arutelu
Kõrgharidus annab hõive seisukohast selge eelise nii haridustee lõpetanud kui alles õppivatele nooremaealistele. Mida kõrgem on haridusaste, seda paremad on töötamise väljavaated. Selline mõju suund on teooriale ja varasematele uurimistulemustele tuginedes igati ootuspärane. Kuigi viimasel ajal on üha enam räägitud kõrgharidusega noorte seas suurenevast tööpuudusest, siis Eesti tööjõu-uuringu andmetel on kõrgharidusega noorte positsioon tööturul võrreldes teiste haridusastmetega noortega siiski kõige parem.
Vastuolulisemaid tulemusi on andnud hariduse tüübi mõju töötusele või hõivele kajastavad uuringud. Käesolevas artiklis esitatud analüüsi kohaselt ei ole hõivatud olemise tõenäosus mitteaktiivne olemise tõenäosuse taustal kutsekeskharidusega ja üldkeskharidusega nooremaealiste puhul statistiliselt olulisel määral erinev. Samas õppivate noorte puhul on kutsekeskharidusega noorte töötamise tõenäosus suurem kui üldkeskharidusega noorte puhul. See tulemus on seostatav teistsuguse õppekorraldusega kutsekoolides ja praktika suurema tähtsusega kutseõppes, mis omakorda annab praktika õnnestumise korral võimaluse tööle. Ei saa ka välistada, et nimetatud tulemus on seotud noorte sotsiaalmajandusliku tausta ja leibkonna toimetulekuga ehk asjaoluga, et kutseõppes kalduvad õppima pigem need noored, kelle päritolu perekond ei suuda neile õpingute ajaks vajalikku majanduslikku toetust tagada. Miks kutsekeskhariduse omandmaise positiivne mõju hõivatud olemise tõenäosusele pärast õpingute lõppemist kaob, on ühelt poolt seletatav sellega, et kutsekeskharidus ei anna eelist tööturul läbilöömiseks, vaid võimaldab lihtsalt paremini õpingute kõrvalt töötamist.
Põhiharidusega või põhiharidust omandavad noored on võrreldes üldkeskharidusega ja kõrgharidusega (või seda omandavate) noortega oluliselt väiksema tõenäosusega hõivatud. Õppivate noorte puhul on see seletatav õppekorraldusega põhiharidust pakkuvates õppeasutustes ja asjaoluga, et valdavalt on põhikoolis õppivad respondendid töötamiseks liiga noored. Samas õpingud lõpetanud nooremaealiste puhul annab see trend märku sellest, et erialata ning minimaalse kohustusliku haridusega piirdunute olukord tööturul on keeruline.
Vaadates põhiharidusega noorte töötu olemise (aktiivse tööotsimise) tõenäosust mitteaktiivne olemise taustal ilmneb, et võrrelduna kõrgharidusega noortega aga ka üldkeskharidusega noortega on põhiharidusega noorte töötu olemise tõenäosus väiksem (tabelid 1 ja 1A). Tõsi küll, erinevus on statistiliselt oluline ainult kõrgharidusega noorte taustal, kuid samasugune mõju suund on siiski täheldatav ka üldkeskharidusega noorte taustal (vt Tabel 1A). Seda asjaolu saab selgitada sellega, et põhiharidusega noorte hulgas on palju heitunud töötuid (kuna nad ei otsi aktiivselt tööd, siis kajastuvad ETU-s mitteaktiivsetena, mitte töötutena). Põhiharidust alles omandavate noorte puhul on märgatav samasuunaline trend (vt Tabel 2 ja 2A), kuid siinkohal on see seletatav eelkõige vastava gruppi vanusega ja põhihariduse korraldusega.
Kokkuvõte
Käesoleva artikli kõige olulisemad tulemused on kokkuvõttes alljärgnevad:
§ Kõrgharidus annab nooremaealistele tööturul arvestatava eelise kõikide teiste haridusastmete ja –tüüpide esindajatega
§ Kutsekeskharidust omandavate noorte töötamise tõenäosus võrreldes üldkeskharidust omandavate noorte töötamise tõenäosusega selle asemel, et olla mitteaktiivne, on suurem.
§ Kuigi on leitud, et praktika ja õpingute ajal töötamine võivad anda olulise konkurentsieelise võrreldes teiste eakaaslastega tööturule sisenemisel, ei ole peale haridustee lõppu kooli ajal rohkem praktikaga kokkupuutunud endistel kutsekoolide õpilastel märkimisväärset eelist võrreldes endiste üldhariduslike keskkoolide lõpetanutega.
§ Põhiharidusega nooremaealised on võrreldes üldkeskharidusega noortega ja võrreldes kõrgharidusega noortega väiksema tõenäosusega töötud või hõivatud mitteaktiivsuse taustal ehk põhiharidusega noortel on kõige suurem tõenäosus olla mitteaktiivne.
Kasutatud kirjandus:
4. Eesti tööjõu-uuringu statistikaväljaanne 2001, Eesti Statistikaamet, 2002
5. Eesti tööjõu-uuringu statistikaväljaanne 2002, Eesti Statistikaamet, 2003
6. Ganßmann, H. “Labor market flexibility, social protection and unemployment” European Societies 2000, 2 (3) 243-270.
8. Mayer, K. U., Diewald, M., Solga, H. “Transition to Post-Communism in East Germany: Worklife Mobility of Women and Men between 1989 and 1993” Acta Sociologica 1999, 1 35-52.
11. Tööturusüsteemi kliendiuuring, 2003. Uuringukeskus Faktum Eesti Vabariigi Sotsiaalministeeriumi tellimusel.