„Mulle on meenutatud, et esimeses klassis tahtsin ma saada Eesti kuningaks“

 

Analüüs aluseks on 350 esseed konkursilt „Olla või omada“ mille autoriteks on peamiselt gümnaasiumiealised noored vanuses 16-17. Väljapakutud esseede pealkirjadeks olid teiste seas näiteks „Kas ma julgen olla mina ise“, „Elu tõelised ja näilised väärtused“, „Kas julgen olla mina ise“, „Kes ma tahan olla kümne aasta pärast?“ ja „Mida eestlane väärtustab“. Viimastest kahest on pärit ka suurem osa analüüsimaterjali.

 

Analüüsi eesmärgiks on uurida, kuidas konstrueerivad noored oma tulevikku, milliseid elukutseid soovivad ning kuidas kujutavad nad ette edukust. Kas edukad on elukutsed, mis on südamelähedased või toovad sisse palju raha? Kas kodune inimene võib olla edukas? Kas edukaks saab läbi raske töö? Kui jah, siis kas ja kuidas on võimalik töö ja pereelu ühitamine.

 

Minnes analüüsi juurde torkab esimese aspektina silma kohe noorte tulevikuplaanide kindlus. Tulevikku tajutakse stabiilsena, ei nähta ette mingeid vapustusi ning põhimõttelisi muutusi – kõik suured muutused on juba toimunud ning süsteem on paikaloksunud – tulevik on kindel. Selles stabiilses süsteemis otsivad noored selgeid tegevusplaane, kus peavad olema kirjas selged eesmärgid, mida tuleb jälgida:

 „[...] pean endale juba varakult kindla pildi kujundama ning seadma sihtmärgi tuleviku kindlustamiseks.“

„Jah, mul on juba praeg kõik plaanid tehtud ja mõeldud.“

Esseede seas ei olnud peaaegu ühtegi, mis autor oleks jätnud oma tulevikuplaani lahtiseks – ikka ja jälle räägitakse eesmärkidest, mis tuleb juba põhikooli lõpus seada ning kindlusest nende poole töötamisel.

 

Täpne tulevikuplaan on ise aga vahend eesmärgi – edukas olemise saavutamiseks. Olla edukas on kõige tähtsam, huvitav on see, et edukust ei defineerita kuidagi – edukus on abstraktne kategooria, kellele vastandatakse otseselt ebaedukad. Ei saa väita, et edukusel on ainult majanduslik mõõde – raha on vajalik, kuid mitte piisav. Kaudselt annavad noored mõista, et edukas olemiseks on, kui kasutada Bourdieu terminoloogiat, vajalik ka kultuurilise ja sümbolilise kapitali olemasolu. Siiski on noored kidakeelsed edukuse elementide konkreetse väljatoomisel, kindlad ollakse vaid selles, et edukas peab olema kõiges:

„Kümne aasta pärast tahan olla [...] kindlasti ka väga edukas kõiges, mida ette võtan.“

Edukust on totaalne, seda ei saa jagada. Sellise nägemuse juured võivad olla sügavamal noorte maailmatunnetuses – ühiskonda tunnetatakse vastandites lõhenenuna, opereeritakse vastandkategooriatega – näiteks edukad/ebaedukad, rikkad/vaesed, otsustajad/tavainimesed – kategooriaid lahtiseletamata ning arvatavasti ka täielikult mõistmata.

 

Kui kindel plaan on olemas, mida tulevikus saavutada, siis seatud sihtmärgi saavutamine oleneb täielikult endast ning oma võimetest; kuigi võistluslikkust ei verbaliseerita, on see implitsiitselt tekstis olemas – võisteldakse ju noorte arvates piiratud ressursside nimel. Saavutuslikkus konstrueeritakse individuaalselt, edu ei ole kollektiivne. Vanemate ja kodu  rolli tulevases edus ei peeta üldiselt eriti tähtsaks välja arvatud juhud, kus vanemad annavad kaasa arvestatava majandusliku kapitali:

„Kõik oleneb vaid minust endast.“

„Meie kaasajal on päritolu triviaalse tähtsusega, hoopis olulisemad on võimed, oskused ja teadmised.“

„Rikaste vanemate olemasolu korral pole siiski eelnimetatud omadusi vaja, helge tulevik on üldiselt kindlustatud.“

 

Edukaks saamise eeltingimuseks on haridus. Pea kõikide esseede autorid soovivad jätkata oma haridusteed ülikoolis. Ülikooli pääsemine on otsustava tähtsusega – see määrab noorte jaoks ära tulevase elu. Abstraktne soov omandada kõrgharidus kui edukuse eeldus on väga aktuaalne ka siis, kui tegelikult soovitav eriala ei pruugi üldsegi eeldada kõrgharidust. Sellisel puhul läheb käiku skeem, mille kohaselt omandatakse kõigepealt ülikoolis mingi populaarne (ning eeldatavalt tasuv) elukutse, et tulevik oleks kindlustatud, seejärel tegutsetakse alles endale huvipakkuva erialaga. Elukutsevalikul isepäiseid („Ma ei lase inimestel oma arvamust mõjutada.“) on väga vähe ning ka näiteks noor, kelle sulest pärineb eelmine mõte, lahkab võimalusi minna õppima ülikooli kõige tüüpilisemaid alasid.

 

Nagu igal ajastul, on ka täna olemas stereotüüpsed kujutlused, kuidas saavutada edu läbi mingi konkreetse kutse ehk siis on olemas 'edukad' elukutsed. Oma populaarsust pole minetanud juristi haridus ja kutse, olles siiani kõige ihaldatavamaks kutseks:

„[...] ma tahaks täiega juristiks õppida.“

Elukutsevalikul puudub üldiselt võime analüüsida tööturu olukorda tulevikus – noored prognoosivad tänastele edukatele elukutsetele edu ka tulevikus. Väga üksikutes esseedes nähakse ette tööturu võimalikku küllastumist ning avaldatakse kahtlusi tänaste edukate elukutsete edu kohta tulevikus. Lisaks juristi kutsele on igihaljas ka arsti kutse. Seda arvatavasti vanema generatsiooni toel, kuna „arstikutse on alati hinnas, ükskõik mis kord on.“

Järgnev tsitaat on väga kõnekas - siin on seotud 2 tüüpunistust – saada juristiks ning teiseks soov reisida, mis kajab läbi väga paljudest esseedest.

„Meeleldi fantaseeriks end lahtise peaga juuratudengiks, kellel on piisavalt vaba aega ja võimalusi mööda Euroopat reisida.“

Teistest uuema aja populaarsematest elukutsetest leidsid rohkem mainimist isekujundaja ja moekunstniku erialad.

 

Lisaks võimalusele saada edukaks läbi oma eriala on teiseks võimaluseks asutada oma firma, mis on ootamatult populaarne – nt:

„Siis saaksin luua oma firma, kus võiksin olla firmajuht.“

„Ahaa, tuleb avada enda firma.“

 

Hoolimata pea meeleheitlikust soovist olla edukas ning üldisest orienteeritusest tööalasele edule soovitakse hoida tööd ja eraelu tasakaalus, kuna väga edukaid töökohti seostatakse suure töökoormusega:

„Kümne aasta pärast tahan olla ideaalne inimene, kes on leidnud kuldse kesktee kahe väga vajaliku suuna –materiaalse kindlustatuse ning hingelise tasakaalu vahel.“

Kirjeldused ületöötamisest ning pereelu tahaplaanile jätmisest on noorte esseedes liiga tõelised et olla ainult raamatust loetud või vaimusilmas loodud. Eks ole siin ka osa üheksakümnendate põlvkonna reaalsetel kogemuste.

 

Huvitavaid erinevusi leidus teemade lõikes - kui esseedes teemal „Kes ma tahan olla kümne aasta pärast?“ oli peamiseks teemaks edukuse ning pereelu vastuolude ületamine, siis teemal  „Mida eestlane väärtustab“, seati pea alati esikohale perekond.

 

Kokkuvõtteks võib ühelt poolt tunda rõõmu Eesti noorte tulevikuplaanide selguse üle, teisalt aga olla murelik liigse edule orienteerituse üle. Tänased noored on loonud endale maailma, koos probleemidega, mille lahendamine käib neile tihti üle jõu.