Küsimus, kuidas määratleda ja piiritleda kaasaegses ühiskonnas politsei olemust ja funktsioone, on läbi aegade olnud aktuaalseks probleemiks ja viimase aasta jooksul tõstatunud teravalt päevakorda ka Eestis. Siiani on eksisteerinud arhailine nägemus politsei politsei (töö) olemusest ja sellest lähtuvalt politsei töötajatest, millist fooni politsei organisatsioon paraku ise konstrueerib. Näiteks arvatakse ühiskonnas levinud arusaamadele tuginedes, et meessoost isikule on karjäär politseis loomulik. Naissoost isikut, kes pürgib politseitööd tegema peetakse normist kõrvale kalduvaks ning tavatuks politsei personali hulgas. Sugu ning soostereotüübid on aga ühiskonna sotsiaalsest keskkonnast ja ajaloolisest taustast lähtudes sotsiaalselt konstrueeritud. Käesolevas ettekandes arutletakse eeltoodud ja nendega haakuvate mõistete üle, et anda ülevaade politsei olemusest ja funktsioonidest läbi aegade.

 

 

Üldlevinud nägemuse kohaselt on politsei eelkõige organisatsioon, mille töötajad kannavad sinist politseivormi ning patrullivad avalikes kohtades eesmärgiga püüda kurjategijaid ning muuta seeläbi elukeskkond turvaliseks. Antud kujutlus politsei olemusest paneb politseile vaid mõnevõrra vaieldava ühiskonna teenindamise funktsiooni ning jätab hoopis tähelepanuta politseivormi kandva ja elanikkonda teenindava politseiametnikkonna kõrval organisatsiooni kuuluvad erariietes kriminaalpolitseiametnikud, kes tegelevad kriminaaljälitusega, samuti politsei organisatsioonis töötavate mittepolitseiametniku staatuses olevad riigiametnikud.

 

Tuginedes  varasematele antropoloogilistele uurimustele võib väita, et paljud eelindustriaalühiskonnad eksisteerisid ilma formaalse sotsiaalse kontrolli süsteemita või politseilise tegevuseta. Schwarzi ja Milleri (1964) järgi ei eksisteerinud varasematel aegadel paljudes ühiskondades sellist politseid, mis oli kas osaliselt või täielikult normide kehtestamiseks spetsialiseerunud relvastatud organisatsioon. Üldjuhul eksisteeris politsei vaid ühiskondades, mis olid majanduslikult arenenud omades raha ringluse süsteemi, samuti haritud oskustöölisi, täiskohaga kirikutegelasi, õpetajaid ja erinevaid riigiametnikke (Reiner 2002: 4-5).

 

Kuni kaasaegse politsei tekkimiseni peeti politseilist tegevust esmajoones kui sotsiaalseid suhteid reguleerivaks tegevusalaks, mida üldjuhul teostati „vabatahtlike“ kodanike või eraisikute poolt palgatud tööliste abil. Johnston (1992a) viitas asjaolule, et enne 18. sajandi keskpaika hõlmas mõiste „politseiline tegevus” valitsuse, moraali ja majanduse regulatsioone. Seejärel hakkas sõna „politsei” seostuma „korra tagamise” ja „kuritegevuse vastu võitlemisega”. Sõna „politsei” assotsieerus seepeale valitseva korra võimuorgani poolt palgatud isikutest koosneva organina, mis oli moodustatud eesmärgiga selliseid funktsioone ellu viia. Kuna politsei võis ette võtta vaid politseilist tegevust, tekkis antud assotsiatsiooni tagajärjel probleem (Button 2002: 5-6). Politsei oli valitsuse poolt palgatud isikutest koosnev organ, seevastu politseiline tegevus oli olemuselt olnud eelkõige ühiskondlik funktsioon, mis toetas kindlat sotsiaalset korda.

 

Teadlased on täheldanud, et kaasaegseid ühiskondi iseloomustab politsei funktsiooni killustumise ja laialivalgumise protsess. Klockars (1985) väidab,  et problemaatiliseks on muutunud kaasaegse politsei defineerimine peamiselt selle eeldatavate funktsioonide järgi . Kaasaegseid ühiskondi iseloomustab jäik arusaam, et politsei eksistents on eeltingimus sotsiaalse korra tagamiseks ning levinud on arvamus, et ilma politsei olemasoluta valitseks kaos. Paljud ühiskonnad on aga eksisteerinud ilma politsei organita, kindlasti mitte tänapäeva politsei mudeli järgi. Seetõttu tõstatub küsimuse kaasaegse politsei tõhususest korra tagamisel ja kuritegevuse kontrollis, mistõttu muutub problemaatiliseks praeguste politsei funktsioonide käsitlus (Reiner 2002: 1, 6).

 

Politseilt eeldatakse igapäevaselt äärmiselt laiaulatuslikku valdkonda kuuluvate ülesannete teostamist alates liikluskontrollist, lõpetades terrorismi vastu võitlemisega (Bittner 1974). Siduvaks elemendiks nende ülesannete juures, mis peaksid ühiskonnas välja kujunenud arusaamade kohaselt olema kaasaegse politsei töövaldkond, pole mitte see, et need on aspektid teatud sotsiaalsest funktsioonist, olgu siis tegemist kuritegevuse kontrolli, korra tagamise, sotsiaalsete teenuste osutamise või poliitilise repressiooniga. Ühine joon seisneb sellest, et politsei sekkumise vajadus tekib (eri)olukorras, kus eeldatakse vähemalt potentsiaalset sotsiaalse konflikti teket.

 

Johnston (1999: 176-177) väitel on üks suurematest kitsendustest kriminoloogia alal olnud tendents liita politseiline tegevus kui sotsiaalne funktsioon kindla spetsialiseeritud organisatsiooniga – riigi haldusalas oleva politseiga. Selline nägemus on suunanud kogu tähelepanu riigi politseijõududele, samal ajal eksisteerib aga laialdane politseilise tegevusega tegelevate organite võrk (näiteks munitsipaal- ja maksupolitsei). Politseilist tegevust tuleb ka kindlasti eristada sotsiaalsest kontrollist, mis iseenesest koosneb kõikvõimalikest tegevustest ja regulatsioonidest, mis toetavad sotsiaalset korda (näiteks hõlmab see vanemaid, koole, noortekeskuseid, meediat jne). Küll aga on selge, et kaasaegses ühiskonnas on politseil koos paljude teiste organitega osa sotsiaalse kontrolli aparaadist (Button 2002: 6). See annab vihje kaasaegse politseilise tegevuse olemuse kohta, mis peaks olema kindel sotsiaalse kontrolli valdkond.

 

Politsei eraldi seismine teistest sotsiaalse kontrolliga tegelevatest organitest ei põhine ajalooliselt mitte teatud sotsiaalse funktsiooni teostamises, vaid selles, et tegemist on kindla riigi territooriumil õiguslikel alustel teostatava (surmava) jõu monopoliseerinud organiga. See viib kujutluseni, et politseiline tegevus tugineb ainult jõu kasutamisele. Võib oletada, et just seetõttu on üks läbivamaid politsei töö käsitlusi, et see on „ohtlik amet”.

 

Politseiametnikud on läbi aegade harrastanud kujutada ümbritsevat keskkonda ja oma tööd ohtlikuna. Oletus oma töö ohtlikkusest tugevneb formaalses sotsialiseerimisprotsessis juba väljaõppe käigus läbi politsei operatsioonide kohta kuuldud legendide. Pärast politseikooli või -kolledži lõpetamist nähakse teatud karakteristikutega kodanikke potentsiaalsete vägivalla allikatena või isegi vaenlastena (näiteks etniline grupp, rass, sotsiaalne klass, sugu). Samuti asetatakse väljaõppel rõhk peamiselt just kuritegevusevastasele võitlusele ja eriti ohu võimalikkuse kontseptsioonile (Kappeler, Blumberg ja Potter 2000: 212). Selle tulemusena väärtustatakse politseis vaprust ja füüsilist jõudu, mis on tänaseks läbi antud asjaolu saanud efektiivseks politseiliseks tegevuseks vaja minevateks keskseteks karakteromadusteks ning on kujunenud politseiametnikuks pürgimise eelduseks. Politseilises tegevuses tajutavaks ohuks on tavaliselt võimalus sattuda vägivaldsesse kokkupõrkesse, vajadus tunda töökaaslaste toetust selliste kokkupõrgete ajal ja olukorrast tulenev politseile antud õiguslik vägivalla kasutamise võimalus täitmaks nõnda politseile pandud ülesandeid. Antud töö ohtlikkuse käsitlus toetab politsei organisatsiooni kultuuri, mis rõhutab vapruse ja füüsilise jõu vooruseid. Need omakorda esindavad isikuomadusi, mis on ühiskonnas tuntud „mehelike“ omadustena[1]. Nõnda tõstab politsei organisatsioon end esile kui soolisustatud[2] organisatsioon, mis oma personalipoliitikas tugineb soostereotüüpide[3] rõhutamisele. Eeltoodud põhjustel on politseiametniku kutsest saanud „meeste töö“.

 

Paljude teadlaste seisukohale tuginedes mõeldakse kaasaegses maailmas „hea politseilise tegevuse” all eelkõige oskust probleemiga tegeleda ilma sunniabinõude või jõu kasutusele võtmiseta, tavaliselt osava verbaalse taktikaga (Reiner 2002: 6). Seda kõike vaatamata sellele, et iga politseiametnik, vaatamata soole, on koolitatud, varustatud, volitatud ja kohustatud tungiva vajaduse korral kasutama (surmavat) jõudu. Nii nagu vaid mõnede politseile pandud ülesannete puhul on tegemist kokkupuutega kuritegude või muu otsese seaduse rikkumisega, nii on tihtilugu neil ka vähe pistmist avaliku korra rikkumist ähvardavate juhtumitega ning paljud situatsioonid ei hõlmagi üleüldse mingit sunniabinõude või jõu kasutamise kohaldamise õigust (Fyfe 1997: 535).

 

Politseilist tegevust on Eestis siiamaani hinnatud avalike ootuste, arvamuste ja rahulolu taseme järgi. Tulemusena on politsei hakanud tegelema organisatsiooni imidži kujundamisega. Seepärast on oluline mõista politsei olemuse ja funktsioonide üledramatiseeringu (viited korra tagamisele ja kuritegevusevastase võitlusele kui politsei põhifunktsioonidele, selleks ette nähtud ainuõigele taktikale ning tegevuseks sobivale personalile ja vahenditele) poliitilist tähtsust. Ebaadekvaatne informatsioon politsei olemusest ja funktsioonidest annab võimaluse nii politsei organisatsioonile kui ka poliitikutele presenteerida elanikkonnale mulje avaldamiseks nende nägemuse kohaselt esmatähtsate politsei funktsioonide teostamiseks „õigeid” politsei personali valiku kriteeriumeid ja vajalikku hulka, samuti annab võimaluse teha politsei organisatsiooni struktuuri, väljaõppe, varustuse või taktikate täiustamiseks enestele sobivaid ettepanekuid.

 

Kontseptsiooni politseist kui peamiselt kuritegevuse vastu võitlemisega tegelevast organisatsioonist pole aegade jooksul kahtluse alla pandud ning läbi aegade on arvatud, et politsei veedab enamuse ajast kuritegude vastu võitlemisega tegeledes. Siiski tegeleb politsei märgatavalt vähem kuritegevusevastase võitlusega, kui arvatakse. Politsei veedab märkimisväärse osa oma ajast selliste rutiinsete ülesannete täitmisega nagu õigusrikkumiste kohta protokollide vormistamine, liiklusõnnetuste fikseerimine ning kodanike avalduste ja naabrite või pereliikmete vaheliste vaidluste lahendamine, samuti tegeledes muude erinevate kodanike teenindusega seotud tegevustega. Lähtudes varasemast uurimusest (Kappeler, Blumberg ja Potter 2000: 190-200) kattuvad ainult 10-20% politseile suunatud väljakutsetest kodanike ettekujutusega politseiametnikest kui kuritegevuse vastu võitlejatest. Teised avastused viitavad, et oluline hulk ametnike ajast ei sisalda mingit otsest kontakti elanikkonna ja avalikkusega. Politseiametnik on mitmeid tunde hõivatud näiteks kas siis erinevate õigusrikkumiste ja avalduste kohta materjalide vormistamisega või jooksvate administratiivsete ülesannetega, mis võtavad märkimisväärse aja nende tööpäevast.

 

Üks laialdaselt tuntud politsei eesmärkidest on korra tagamine - toimetulek vaidluste või agressiivse käitumisega, mis ähvardavad põhjustada kodanike omavahelisi vaidlusi ja konflikte. Üldise arvamuse kohaselt tuleb politseil lahendada konfliktsituatsioone nende isikute vahel kes ei ole nõus kas teineteisega või millegi muuga, näiteks sellega, mida peetakse õigeks või sündsaks käitumiseks (Wilson 1999: 3). Tänapäeval on politsei funktsioonid aga niivõrd keerulised, et need pole laiali valguva mõistega „korra tagamine“ adekvaatselt tabatud. Samuti ei ole korra tagamine riigi territooriumil kunagi olnud valitseva riigikorra ainus eesmärk, eriti demokraatlikes ühiskondades. Seevastu on „sisemise rahu tagamine“[4] kaasajal olulisim riigi ülesanne, mis sätestatakse ka Eesti Vabariigi Põhiseaduse peatükis 2, § 14 (õiguste ja vabaduste tagamine on seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste kohustus). Pieroth, Schlinki ja Knieseli (2002) järgi pannakse politsei ülesandeks sisemise rahu tagamise raames ohtude tõrjumine (Jaanimägi 2004: 453).

 

Käesolev politseiseadus ei määratle Eesti politsei mõistet materiaalsete tunnuste kaudu, vaid piirdub formaalsete tunnuste loeteluga, mis on Eestis tekitanud situatsiooni, kus politsei olemus ja funktsioon ei ole üheselt mõistetav. Kuigi politseiseaduse § 1 kohaselt määratakse kindlaks politsei koht ja osa riigi- ja kohaliku omavalitsuse organite süsteemis, sisalduvad nimetatud seaduses üksnes selle põhiülesanded, mitte aga funktsiooni määratlus. Politseiseaduse § 3 järgi on Eesti politsei põhiülesanne „tagada avalik kord, kaitsta inimeste ja organisatsioonide seaduslikke huvisid, tõkestada kuritegevust, teostada kuritegude kohtueelset uurimist, määrata ja viia täide karistusi oma pädevuse piires“. Tänu seaduse puudujääkidele on aga politsei funktsioon jäänud ebaselgeks. Samuti on jäänud arusaamatuks kuidas tuleks määratleda politsei funktsioon täpsemalt, kuhu tõmmata selle piirid. Samas on nii ühiskonnas kui ka politsei organisatsioonis kujunenud traditsiooniline arusaam politsei põhifunktsioonidest (korra tagamine ja kuritegevusevastane võitlus), mida nii elanikkond kui ka politsei personal vaikimisi heaks kiidab.

 

 

Kokkuvõte ja järeldused

 

Politsei funktsiooni määratlemine on tänapäeval keeruline, mistõttu paljudes riikides jääb määratlus vastukäivaks ja laialivalguvaks. Võib oletada, et ebaõnnestumine on toimunud eelkõige politsei esmase ellu kutsumise motiividest lähtumisest, haarates nii vaid valitseva riigikorra kui ka stratifitseeritud korra tagamise võimaluste otsingu repressioonide kohaldamise läbi.

 

Kui politseiline tegevus pärineb ühiskonna sotsiaalse kontrolli protsessist, siis spetsialiseerunud politsei areng on toimunud paralleelselt sotsiaalse ebavõrdsuse ja hierarhia arenguga. See annab vihje kaasaegse politseilise tegevuse kohta, mis olemuselt peaks olema kindel sotsiaalse kontrolli valdkond ning selle raames kindlalt piiritletud.

 

Väide, et politsei korraldab korra tagamiseks ning kuritegevusevastaseks võitluseks preventiivseid patrulle ja vahistab kurjategijaid on tänapäeval muutunud klišeeks. Sellist nägemust politsei tööst mõjutavad mingil määral küll ka politseivälised organid kuid põhiliselt siiski konstrueerib politsei ise oma töö iseloomu fooni. Samuti on tänu politsei töö „ohtlikkusele” ja soostereotüüpide rõhutamisele politsei organisatsioonis, toetades ja rõhutades „mehelikke” soostereotüüpe, politseiametniku kutsest saanud just „meeste töö“.

 

Aktuaalseks probleemiks on asjaolu, et kehtiva politseiseadusega on Eesti politseile antud vägagi laialivalguvad ülesanded ja volitused „korra tagamiseks” ja „kuritegevusevastaseks võitluseks”. Eelkõige tuleneb see asjaolust, et määratlemata on politsei selgelt piiritletud funktsioon. Kuna vaid väike osa politsei tegevusest riigi sotsiaalse kontrolli mehhanismis on suunatud korra tagamisele, oleks politsei funktsioon paremini mõistetav kui riiklik sundiv jõud, mida rakendatakse üksikisikute või üldsuse vastu vaid kindlalt määratletud vajaduste korral kindlalt määratletud mahus. Ideaalvariandis, tänapäeval politsei mitte ainult ei kasutaks seadusi sunnivahendina ja repressiooniks, vaid ka toetaks seadustes sätestatud tegutsemisviise, et tõrjuda võimalikke (siseriiklikke) ohte.

 

 

Kasutatud  kirjandus:

 

Bittner, E. (1974). Florence Nightingale in pursuit of Willie Sutton: A theory of the police. In H. Jacob (Ed.), The Potential for Reform of Criminal Justice. Beverly Hills: Sage Publications, Inc.

 

Button, M. (2002). Private policing. Devon, UK: Willan Publishing.

 

Fyfe, J.J. (1997). The split-second syndrome and other determinants of police violence. In R.G. Dunham & G.P. Alpert, Critical issues in policing: Contemporary readings (3^rd ed.), pp. 531-546. Prospect Heights, IL: Waveland Press, Inc.

 

Jaanimägi, K. (2004). Politsei sisemise rahu tagajana. - Juridica, VII/2004, lk 452-460.

 

Johnston, L. (1999). Private policing in context. European Journal of Criminal Policy and Research, 7 (2), pp. 175-196.

 

Kappeler, V.E., Blumberg, M. & Potter, G.W. (2000). The mythology of crime and criminal justice (3^rd ed.). Prospect Heights, IL: Waveland Press, Inc.

 

Moi, T. (2000). Feministlik, naissoost ja naiselik. - Ariadne Lõng, 1/2, lk 28-40.

 

Pilcher, J. & Whelehan, I. (2004). Fifty key concepts in gender studies. London: Sage Publications Ltd.

 

Reiner, R. (2002). The politics of the police (3rd ed.). New York: Oxford University Press Inc.

 

West, C. & Zimmerman, D.H. (1991). Doing gender. In J. Lorber & S.A. Farrell (Eds.), The social construction of gender, pp. 13-37. Newbury Park, CA: Sage Publications, Inc.

 

Wilson, J.Q. (1999). Dilemmas of police administration. In L.K. Gaines & G.W. Cordner (Eds.), Policing perspectives: An anthology, pp. 3-13. Los Angeles, CA: Roxbury Publishing Company.

 

 

Kasutatud õigusaktid:

 

Politseiseadus. – RT 1990, 10, 113; 1991, 10, 152; RT I 1993, 20, 355; 1994, 34, 533; 40, 654; 86/87, 1487; 1995, 62, 1056; 1996, 49, 953; 1998, 50, 753; 51, 756; 2001, 7, 17; 65, 377; 85, 511; 2002, 56, 350; 2003, 20, 116; 81, 544; 2004, 28, 188; 54, 390.

 

Põhiseadus. – RT 1992, 26, 349; RT I 2003, 29, 174; 2003, 64, 429.