Ettekandes käsitletakse ühiskonna turvalisuse mõiste probleemi traditsioonilise, usulise ja pragmaatilise teooria valguses. Traditsiooniliselt on turvalisust vaadeldud kolmel tasandil: isiklik turvalisus, kogukonna või nn hõimuturvalisus ja piirkonna e nn hõimudevaheline turvalisus. Turvalisust seostatakse mõistetega heaolu ja  julgeolek. Isiklik turvalisus väljendub turvatundes, mille tagab esmavajaduste rahuldamine nagu toit, riided, eluase, suhtlemine, hirmutunde puudumine ja kindlustunde omamine. Turvatunnet püütakse siduda poliitiliste lubaduste ja ideoloogiatega, riiklike deklaratsioonide ja üritustega, kuid inimene kogeb seda vahetult iseendas ning see kujuneb elulaadi, lähedaste suhete, tõekspidamiste ja ka usu kaudu. ÜRO inimarengu raport räägib seitsmest turvalisuse e inimjulgeoleku komponendist: toidu, tervise, keskkonna, isiklikust, kogukonna ja poliitilisest turvalisusest või julgeolekust. Terrorismivastase sõja retoorika kasutab oma tegevuse põhjenduseks ka  “kurjusetelje” olemasolu, mis tugineb läänemaailma kristliku ja idamaailma islami usutunnistuse erinevusele.

 

Julgeoleku tähelepanu ja kahtluse alla on sattunud araabia ja moslemi päritolu ja tunnustega organisatsioonid ning isikud. Moslemi päritolu tunnuste järgi eeldatakse isiku kuulumist potentsiaalsete terroristide hulka ning läänemaailmast erinev usutunnistus ja elulaad on saanud isikute ja rahvuste marginaliseerimise põhjuseks. Uus “ristisõda” eskaleerib permanentset rindejooneta terrorismirünnet. Usulised erinevused on saamas justkui nähtamatuks kuid pidevaks terrorismiohuks, mis ohustab kristliku kultuuri areaali. Kuid EL elanikonna hulgas arvatakse olevat alla 10% tõsiusklike kristlasi. Maailma juhtivate  riikide võimuiha ja inimlikud ambitsioonid püüavad kasutada nüüd juba globaalmastaabis usulist retoorikat ühiskondliku arvamuse mõjutamiseks ja inimestega manipuleerimiseks oma võimu kehtastamise eesmärgil strateegilistes naftapiirkondades. Poliitilisele rahvaste selekteerimisele märgistusega “oma hea“ ja “võõras kuri” püütakse anda religioosne seletus. “Kurjaga” ei peeta läbirääkimisi, vaid ainult hävitatakse. Aga tõeliselt usklikud inimesed sõltumata konkreetsest usutunnistusest on rahuarmastajad.

 

Tarbimis infoühiskond ja võimenduv kommertsialiseerumine kasutab suuri sõjalisi konflikte ja terrorismi akte oma ärilistel eesmärkide. Otseülekanded sõjategevuse lahinguväljalt ja pantvangide kannatustest, vägivalla, kuritegevuse ja terrorismi atraktiivsus ning julgeoleku ja  turvalisuse teema on muudetud oskuslikult pakendatud kaubaks, mis müüb hästi.Turvalisuse “turg” kasutab müügistrateegiat, kus reklaam, meedia ja “müügimehed” põhjendavad oma toote headust ja vajalikkust, olgu see siis elektrooniline valve, turvamehed, politseistrateegiad, narko-ja AIDSi vastased programmid, vanad  relvad, radarisüsteemid, rahuvalve üksused, turvalisuse tootmine Iraagi rahuvalves( loe sõjas), kohustus sõjalise alliansi ees. Turvalisust toodetakse, ostetakse ja müüakse jaemüügis, hulgi ja rahvusvaheliste tarnetena. Ühed saavad sellest poliitilist ja majanduslikku kasu aga heauskne ”ostja” e maksumaksja loodab olla turvastatud. Lääneriikides julgeoleku ja turvalisuse ületamatuks kaubamärgiks ja brändiks on NATO.

 

Siiani ka ühiskonnateadus veeretab selle “kuuma kartuli” pigem poliitikute käsitleda, kui hakab uurima ja käsitlema terrorismi teooreetilisi aspekte, terroriohu põhjuseid ja riskitegureid. See paradigma peaks hõlmama sotsiokultuurilist (sh usulist) ja majanduspoliitilist aspekti, mis on keeruline, kuid siiski paratamatult vajalik.

 

Inimese turvatunnet ei suurenda turvameeste rühmad, riigi sõjaline võimsus, aktiivne terrorismivastane tegevus või elektrooniline valvesüsteem vaid suurem reaalne kindlustunne tulevikust, riigipoolne kõrge moraal ja lootustandev ligimesearmastus.