Parteide liigitamine vastavalt vasak-parem jaotusele on saanud reegliks nii Lääne demokraatiate kui postkommunistlike riikide puhul. Ka Eesti erakondade positsioone on üritatud vasak-parem mõõtmel määrata. Siiski on senini jäänud peaaegu igasuguse tähelepanuta Eesti valijate vaadete jaotumine ja polariseerumine vasak - parem skaalal. Valijate vaadete analüüs annab massitasandil meile olulist ja seni puudunud infot nii vasak - parem mõõtme väljakujunemise kui sellel tekkiva poliitilise vastandumise kohta. Valijate vaadete analüüsi põhjal selguvate tulemuste seostamine erakondliku tasandiga aitab meil senisest paremini mõista poliitilist vastandumise olemust ja selle taga peituvaid põhjuseid.

 

Käesoleva analüüsi eesmärk ongi kaardistada ja analüüsida Eesti valijate vaateid vasak-parem mõõtmel. Seejuures on keskendutud vaadete analüüsile erinevate erakondade valijaskondade lõikes. Analüüs annab vastuse küsimusele: millised on eri parteide valijaskondade vaated ja kuivõrd vastanduvad eri parteide valijaskonnad, aidates seeläbi defineerida ka Eesti parteide asukohta vasak-parem mõõtmel. Samuti antakse ülevaade sellest, kuidas on muutunud eri parteide valijaskondade vaated vasak-parem mõõtmel 1998 - 2004. aastal ja mis faktorid on olnud muutuste taga.

 

Analüüsi ajalised piirid seab ette empiiriline andmestik. Samuti peaks see ajaperiood olema lugejale huvipakkuv, sest sellesse vahemikku jäävad kahed parlamendi valimised, esimesed Euroopa Parlamendi valimised ning mitmed olulised muutused parteilisel maastikul. 1998. aasta, 2000. aasta ja 2002. aasta analüüsiandmed pärinevad Tartu Ülikooli Politoloogia osakonna 1998. aasta mais, 2000. aasta oktoobris ja 2002. aasta mais läbiviidud üle-eestilistest erakondliku eelistuse küsitlustest. 2004. aasta andmed pärinevad sama aasta juunis-juulis toimunud Euroopa valimisküsitlusest.

 

VASAK-PAREM MÕÕTME OLEMUS

 

“Vasakpoolsus” ja “parempoolsus” on kaks vastandlikku mõistet, mida on enam kui kahe sajandi jooksul kasutatud tähistamaks poliitiliste liikumiste vahelisi erinevusi, sarnasusi ja vastuolusid. Vasakpoolsuse all mõistetakse enamasti usku progressi ja muutustesse, majandusliku, sotsiaalse ja poliitilise võrdsuse väärtustamist. Parempoolsuse eesmärgiks on aga status quo ja sotsiaalse hierarhia säilitamine. Majandussfääris pooldab parempoolsus vaba turumajandust ja individualismi[1]. Niisiis eristab vasak- ja parempoolsust suhtumine majandusküsimustesse ning progressi ja traditsiooni üldisemalt.

 

Just arusaam, et vasakpoolsus on progressi ja võrdsuse meelne ning parempoolsus traditsioonilist hierarhiat ja vaba turumajandust toetav, on ajendanud mitmeid autoreid rääkima vasak-parem mõõtme spetsiifilisest tähendusest Ida-Euroopas. Nick Sitteri väitel on postkommunistlikes riikides poliitiliste mõõtmete omavahelised seosed Lääne demokraatiatele omasest mustrist erinevad: need, kes pooldavad riigipoolset sekkumist ja majanduslikku võrdsust on autoritaarsemate vaadetega ja majandusliku parempoolsuse toetajad pooldavad ühtlasi avatumat ja liberaalsemat ühiskonda.[2]

 

Autori arvates on vasak-parempoolsuse traditsioonilise tähenduse kahtluse alla seadmine postkommunistlikes riikides ülemineku algfaasis põhjendatud, kuna eelneva korra ajal selline poliitiline vastandumine puudus. Seetõttu olekski vajalik analüüsida seda, millised valijate hoiakud seostusid Eestis 1998-2004. aastal nende üldise vaadete paiknemisega vasak-parem skaalal. Kahjuks on selline analüüs antud küsitluste põhjal võimalik ainult 2004. aasta osas, sest teistel aastatel puudusid sobivad kontrollküsimused. Teiseks juhtis 2000. ja 2002.aastal küsimuse sõnastus juba vastajat lähtuma enda majanduspoliitilistest vaadetest.[i]

 

2004. aasta küsitluseandmeid analüüsides selgub, et kõige tugevamini seonduvad valija vaadete paigutusega vasak-parem mõõtmel tema sotsiaalmajanduslikud hoiakud ja suhtumine võrdsus versus vabadus küsimusse (vt Tabel 1).

 

Tabel 1 Vasak-parem skaalal enda vaadete paigutamise seos teiste hoiakutega

		riiklik planeerimine - vaba turg	kihistumise piiramine - kihistumise tolereerimine	tegevus-vabadus - kord	uued ideed - traditsioonid ja moraal	võrdsus-vabadus
Vasak-parempoolsus	Pearsoni r	0,112**	0,213**	0,107**	-0,054	0,184**
	vastajate arv	1202	1194	1193	1201	1194

** olulisuse nivoo 0.01 või parem

Eeldades, et Eestis on väljakujunenud nö läänelik vasak-parem mõõde, oleks ootuspärane, et kõik seosed on positiivsed. See tähendab, et mida vasakpoolsemad on vaated, seda enam toetatakse riigi sekkumist majandusse, kihistumise piiramist, isikliku tegevusvabaduse soodustamist, avatust uutele ideedele ning võrdsust peetakse vabadusest olulisemaks. Tabelis toodud tulemuste põhjal otsustades seonduvad Eesti valijate vaated vasak-parem skaalal kõige enam nende suhtumisega majanduslikesse küsimustesse ning vabadus-võrdsus vastuolusse, kuid seejuures pooldavad vasakpoolsed valijad enam tugevat korda ja isikuvabaduste piiramist kui parempoolsed valijad Niisiis on vasak-parempoolsuse seosed valija teiste hoiakutega Eestis endiselt postkommunistlikule ülemineku ühiskonnale iseloomulikud.

 

 

VALIJATE VAADETE JAOTUSE DÜNAAMIKA 1998. - 2004. AASTAL

 

Eestis on olnud vaadeldaval perioodil enam kui 80% küsimusele vastanutest valmis määratlema oma vaadete asukohta vasak-parem skaalal. Seejuures ei ole enda vaadete paigutamise suutlikkus 1998. – 2004. aastal oluliselt tõusnud. (vt Lisa 2, tabel 1). Küll on muutunud valijate vaadete jaotus, mis on ka ootuspärane.

 

Jooniselt 1 nähtub, et 1998. aastal olid kõigi oluliste erakondade keskmised valijad mõttelisest tsentrist paremal. (Üldise jaotuse kohta ülevaate saamiseks vt. Lisa 2 joonis 1.) Massitasandil oli Eestis 1998. aastal vasak pool niisiis väga nõrk: puudus selgelt vasakpoolse valijaskonnaga erakond. Vaadete selline tugev koondumine paremale viitab vasak-parem vastuolu väljakujunematusele.

 

1998. – 2002. aastal on märgata selge liikumine vasemale: kõigi erakondade keskmised valijad määratlevad enda vaateid 2002. aastal vasempoolsemana kui 1998. aastal. Niisiis võib rääkida üldisest valijaskonna liikumisest vasakpoolsuse suunas (vt. Lisa 2 joonis 1). 2004. aastal ei saa enam niivõrd üksmeelsest ja ühesuunalisest tendentsist rääkida: Sotsiaaldemokraatliku Erakonna (SDE) valijaskond on 2004. aastal võrreldes 2002. aastaga vasakpoolsem, Res Publica keskmine valija 2004. aastal määratleb oma vaated enam-vähem samamoodi kui 2002. aastal ning kõigi teiste oluliste erakondade keskmised valijad on nihkunud paremale. Jooniset on selgelt näha ka, et kõige parempoolsemat ja kõige vasempoolsemat valijaskonda eraldav vahe on aastatega järjest vähenenud, mis viitab ilmselt tugeva vastandumise puudumisele.

Enne vastandumise tugevuse hindamist analüüsime lühidalt peamisi valijate vaadete muutumise põhjuseid.

 

1998. – 2002. aastal mõjutasid valijate vaadete liikumist vasemale kahtlemata samal ajal toimunud muutused avalikus vasak-parem debatis. Avalik debatt ei ole seotud ainult valimistega, kuid see kipub siiski teravnema just valimiste ajal. 1998. ja 2002. aasta küsitluste vahel toimunud 1999.aasta parlamendi ja 2000.aasta kohalike omavalitsuste valimised ja nendega kaasnenud kampaaniad mõjutasid ilmselt inimeste seisukohti. 1999.aasta valimiskampaaniat tuleb autori arvates pidada üldse esimeseks korraks, kui tekkis tõsiseltvõetav diskussioon vähemalt ühes vasak-parempoolsusega seotud olulises küsimuses – tulude ümberjaotamises. Üks olulistest ja suurtest erakondadest oli vähemalt oma sõnades asunud toetama sissetulekute suuremat ümberjagamist astmelise tulumaksu näol ja kasutas selle toetuse põhjendamiseks vasakpoolset retoorikat. Lisaks sellele ei olnud astmelise tulumaksu kehtestamise vajadust mainitud Keskerakonna valimisprogrammis mitte üks kord, vaid mitukümmend korda.[3] Euroopa Jugeoleku ja Koostöö Organisatsiooni (Organization for Co-operation and Security in Europe - OSCE), valimisvaatlusmissiooni hinnangulgi oli peaaegu ainsaks erakondade platvorme eristavaks teemaks just astmelise tulumaksu küsimus. Muus osas pidas OSCE valimisvaatlusmissioon Eesti erakondade seisukohti väga lähedasteks ning valimiskampaanias käsitletud teemade ringi samuti sarnaseks.[4] Kuna teistes teemades oluline vastandumine puudus, siis oli ka valija jaoks ilmselt kõige selgemaks programmiliseks vastuoluks astmelise versus proportsionaalse tulumaksu küsimus. Siinkohal ei ole niivõrd oluline see, kas Keskerakond muutus vasakpoolseks parteiks, kuivõrd just avaliku debati teke sissetulekute ümberjaotamise osas.

 

Teiseks oluliseks sündmuseks oli avaliku diskussiooni teke Narva elektrijaamade ja Eesti raudtee erastamise küsimuses. Selle debati käigus tõusetus esmakordselt teine vasak - parem küsimus, kas riik peaks säilitama suurema osaluse majanduses ja kontrollima strateegiliselt olulisi majandusharusid või tuleks jätkuvalt suurendada erakapitali rolli. Sama oluline on, et riigi rolli ja erastamise diskussioon haaras allkirjade kogumise kampaania näol ka rahvast laiemalt.

 

Lisaks ajafaktori positiivsele mõjule (pean silmas kaugenemist Nõukogude ajast) mõjutas 2000. -2002. aastal valijate vaadete edasist nihkumist vasemale avaliku diskussiooni jätkumine ja arenemine. Kõige olulisemaks arenguks avalikus debatis 2000. – 2002. aastal peab “kahe Eesti” kontseptsiooni teket - 2001. aasta aprillis avaldatud sotsiaalteadlaste avalikku pöördumist, mille peamiseks sõnumiks oli riigi jätkuv võõrandumine lihtrahvast, ühiskonna lubamatu kihistumine ning vajadus tasakaalustada varakapitalismi sotsiaalsusega.[5] Võimu võõrandumise ja sotsiaalse kihistumise teema ei olnud täiesti uued, kuid mõiste “kaks Eestit” juurdumine näitab antud pöördumise olulisust sotsiaalse kihistumise teema jätkuval tõstatamisel. Teadlaste kriitika kihistumise suhtes mõjutas kindlasti ka rahva vaateid ning julgustas inimesi defineerima enda seisukohti vasakpoolsetena. Niisiis olid 2002.aastaks avalikus debatis vasakpoolsed ideed ja küsimused märksa tugevamalt esindatud kui 1998.aastal kui vasak - parem diskussioon oli väga nõrk.

 

Vasakpoolsete ideede esilekerkimine avalikus debatis ja teatud vasak-parem debati tekkimine üldse oli omakorda võimalik tänu kaugenemisele Nõukogude ajast ja rahva pettumisele majanduslikus liberalismis. 1990.aastate esimesel poolel oleks olnud mõeldamatu nii erakondlik toetus riigi suuremale rollile ja tulude ümberjagamisele kui teadlaste pöördumine, milles nõutakse sotsiaalse kihistumise piiramist. Niisiis oli peamine faktor, mis paremale koondatust vähendas, vasaku poole teke avalikus debatis, mida soodustas kaugenemine Nõukogude minevikust.

 

2002. - 2004. aastal on valijad üldiselt koondunud veel tugevamalt keskele (Lisa 2 joonis 1), mis kajastub ka erakondade keskmiste valijate vahelise vahe vähenemises. Samal ajal ei ole kõigi erakondade keskmised valijad enam liikunud üksmeelselt vasemale. Vasemale liikumine on jätkunud SDE puhul, mis tõendab endiste Mõõdukate nime- ja imago vahetuse edukust: SDE pooldajaskond koondab võrreldes varasemaga enam vasakpoolsete vaadetega valijaid. Märkimisväärne on, et üle teise erakonna hüppamisega (ingl. k. leap-frogging) ei ole kaasnenud poliitiline häving, vaid hoopis märgatav tõus. Downsi järgi oleks pidanud SDE-d tabama valijate usalduse kaotus, sest valijate toetuse eelduseks on ideoloogiline järjepidevus.[6] Kuid samuti on valijate toetuse eelduseks ideoloogiline selgus, mis endiste Mõõdukate puhul nimevahetusega kindlasti suurenes. Res Publica keskmise valija vaated on jäänud vaadeldaval perioodil enam-vähem samaks. Teiste erakondade valijaskonnad on küsitluse andmete põhjal liikunud veidi paremale, mida võib tõlgendada vastureaktsioonina SDE vasemale liikumisele ning sotsialismi naasmise kartusena.

 

 

VALIJASKONDADE KOONDATUS JA POLARISEERITUS

 

Jooniselt 1 oli näha, et erakondade positsioonid on tihedalt koondunud, aja jooksul on kõige parempoolsema ja vasakpoolsema valijaskonna vahe veelgi vähenenud. Selline erakondade valijaskondade tihe koondumine viitab tõenäoliselt väga nõrgale vatsandumisele vasak-parem mõõtmel. Massitasandil vastandumise mõõtmiseks on Sartori ja Sani[7], Markowksi[8] ja Krause[9] kasutanud valijate vaadete ulatuse ja valijaskondade keskmise standardhälbe tõlgendust. Polariseerituse ehk vastandumise olemaoluks peavad erinevate erakondade valijate vaated olema sisemiselt koondunud (standardhälbed peavad olema madalad) ning vaadete üldine ulatus peab olema lai (kõige vasakpoolsema ja parempoolsema erakonna keskmiste valijate vaadete vahe peab olema suur). Kui kõige vasakpoolsema ja parempoolsema valijaskonna vaadete vahe on väike ning vaadete sisemine hajusus erakondade lõikes suur, siis ei saa erakondade valijate vaated omavahel tugevalt vastanduda. Valijate vaadete väike ulatus viitab ka üldise poliitilise vastandumise piiratusele vasak-parem mõõtmel.

 

Sartori ja Sani on kõrge polariseerituse ja mõõduka polariseerituse piirjooneks kümnepunktisel skaalal pidanud 3,5-punktilist kaugust.[10] Antud juhul peab autor vajalikuks aga veel teisegi mõttelise piiri tõmbamist, mis eristaks (üli)madalat vastandumist mõõdukast vastandumisest Mõõduka vastandumise piiriks võiks mitmeparteisüsteemi puhul pidada kõige vasakpoolsema ja parempoolsema erakonna valijate vaadete keskväärtuse vähemalt kahepunktilist erinevust ehk seda kui poliitilise vastandumise ruum hõlmab veidi üle 20% teoreetilisest maksimumulatusest.[ii]. Lisaks vastandumise ruumi ulatusele tuleb arvesse võtta aga ka vaadete koondatust erakondade siseselt, sest see näitab valijaskondade eristumist teineteisest.

 

Tabel 1 Valijate vasak-parem vaadete vastandumise näitajaid 1998. – 2004. aastal

Riik ja küsitluse aeg	Keskmine standardhälve¹	Keskmiste valijate kaugus²
Eesti 1998	1,85	1,9
Eesti 2000	1,86	1,77
Eesti 2002	1,84	1,63
Eesti 2004	1,93	1,53

¹Kõigi oluliste parteide valijaskondade vaadete standardhälvete keskmine

²Kaugus kõige vasakpoolsema ja parempoolsema valijaskonna keskväärtuse vahel

 

Tulemustest selgub esiteks, et vaadete ulatus on väga väike, hõlmates kõigil vaadeldud aastatel alla 20% teoreetilisest maksimumulatusest. 2004. aastal hõlmab vastandumise ruum vaid 17% võimalikust ehk 1,53 punkti. Sellele lisanduv vaadete kõrge sisemine hajusus viitab otseselt sellele, et erinevate erakondade valijate vaated kattuvad omavahel tugevalt ning ei vastandu vasak-parem mõõtmel.

 

Eelmises peatükis selgus, et valijate vaated on 1998. – 2004. aastal vasemale liikunud peamiselt vasak-parem debati arenemise ja nõukogude ajast kaugenemise mõjul. Sellest lähtudes, ootaks 2002. ja 2004. aastal ka selgemat vastandumist erakondade valijaskondade vahel. Nii see aga pole.

 

Esimene faktor, mis seda seletab on valijate vaadete üldine jaotus, mis on aastatega järjest tugevamalt keskele koondunud (vt. Lisa 2, joonis 1). Seega, on valijad küll üldiselt vasemale nihkunud, kuid vasakpoolne ja parempoolne valijaskond ei eristu endiselt üksteisest. Samuti ei ole ükski senine erakond suutnud ühendada kõiki selgelt vasakpoolseid valijaid, vaid nende hääled jagunevad erinevate parteide vahel. Selge vasakpartei puudumine seostub osaliselt ikka veel endise režiimiga. Kui välja arvata SDE nime ja suuna muutus, siis ei ole erakonnad soovinud ja julgenud võtta selgelt vasakpoolset positsiooni. SDE-l takistab mitmete vasakpoolsete valijate häälte püüdmist aga endiselt nende minevikupärand (koalitsioon parempoolsete erakondadega, erastamiste juhtimine jne), lisaks toetab teatud hulk vasakpoolsetest valijatest ka Keskerakonda. Kuna Keskerakond on oma positsioonides väga pragmaatiline, siis võib ennustada, et vasakpoolse valijaskonna koondamine on võimalik vaid juhul, kui SDE jääb oma vasakpoolsele kursile nüüd kindlaks.

 

Teiseks on 1998. – 2004. aastal küll avalik debatt arenenud, kuid see ei ole toimunud piisavalt tugevalt erakondade vahel. “Teise Eesti” kontseptsioon sündis teadlaste ja teiste avaliku arvamuse liidrite vastandumise tulemusel erakondadega üldiselt. Nn “Kaplinski kiri”, mis samuti kandis vasakpoolset sõnumit oli küll suunatud konkreetsemate erakondade vastu, kuid jäi ikkagi mitteerakondlikuks ettevõtmiseks. Erakondade vahelist selget vastandumist on raskendanud parempoolsete jõudude vana taktika siduda sotsiaalmajanduslikku vasakpoolsust nõukogude korraga ning nimetada tulude ümberjaotamist ja ühetaolist sotsiaalkaitse süsteemi “bolševistlikuks võrdsustamispoliitikaks”.[11] Sellise sõnumi saatmine valijatele piirab esiteks valijate valmidust enda seisukohti vasakpoolsena määratleda ning samuti konkurentide julgust selgelt vasakpoolsete loosungitega esineda.

 

Niisiis on selge vastandumise puudumise põhjuseks valijate vaadete tugev keskele koondatus: endiselt puudub piisavalt suur vasakpoolne valijaskond ning vasakpoolsed valijad toetavad erinevaid erakondi. Lisaks sellele on vasak-parempoolne avalik debatt küll 1998. – 2004. aastal arenenud ja selle mõjul on valijate vaated nihkunud, kuid avalik debatt ei ole toimunud piisavalt erakondlikul tasandil. Lähiaastad võivad tuua selles osas olulisi muutusi, juhul kui SDE hoiab ja määratleb veelgi selgemalt oma vasakpoolset kurssi.

 

See, kas valijate vaadete vastandumist vasak - parem skaalal hinnata positiivselt või negatiivselt sõltub probleemipüstitusest ja riikide valikust. Sartori ja Sani Lääne – Euroopa käsitluse järgi on vasak-parem mõõtmel tugeva polariseerituse olemasolu ebasoovitav. See ohustab demokraatia stabiilsust ja toimimist.[12] Ülemineku demokraatiaid uurinud autorid on teisel seisukohal. Huntington on leidnud näiteks, et poliitilise ülemineku algfaasis on vastandumine pigem kasulik kui kahjulik, sest see aitab luua programmilistel erinevustel põhinevaid sidemeid erakondade ja valijate vahel.[13] Autor arvab, et oluline on samuti, mis küsimustes vastandumine toimub. Etnilisel pinnal või režiimi iseloomu küsimusel põhinevad vastuolud raskendavad poliitilise süsteemi ja demokraatia stabiliseerumist kahtlemata enam kui sotsiaalmajanduslikele küsimustele keskendunud vastandumine. Niisiis nõustub autor selles osas Elster et al[14] ja Markowskiga.[15] Ka Kitschelt et al[16] ja Mikkel[17] on rõhutanud vasak-parem mõõtmel vastandumise olulisust. See annab mõlema autori väitel parimad väljavaated valimisvõitluse keskendumiseks programmilistele seisukohtadele, mis omakorda aitab stabiliseerida valimisprotsessi.

 

KOKKUVÕTE

 

Käesoleva uurimuse eesmärgiks oli kaardistada ja analüüsida Eesti valijate vaated sotsiaalmajanduslikul vasak-parem mõõtmel. Analüüsi tulemusel selgus, et 1998.aastal – 2002. aastal on valijate vaated liikunud nii üldiselt kui erakondliku eelistuse lõikes vasemale. Vaadete sellist liikumist seletavad muutused avalikus debatis ja kaugenemine nõukogude ajast. Siiski ei vastandunud Eesti valijate vasak-parempoolsed ka 2004.aastal erakondade lõikes. Vastandumise puudumine on eelkõige seotud valijate ülitugeva koondumisega tsentrisse, erakonna puudumisega, mis suudaks ja sooviks koondada vasakpoolsete vaadetega valijaid ning avaliku debati olemusega: vasak-parempoolsuse debatti on juhtinud mitmel juhul pigem teadlased ja teised avaliku arvamuse liidrid kui erakonnad. Sotsiaalmajanduslikes küsimustes vastandumise puudumine omakorda takistab elektoraalse ja parteilise süsteemi stabiliseerumist.

 

 

KASUTATUD ALLIKAD

 

Andmefailid:

Tartu Ülikooli Politoloogia osakonna 1998.aasta mai Erakondliku eelistuse küsitluse    SPSS andmefail

Tartu Ülikooli Politoloogia osakonna 2000.aasta oktoobri Erakondliku eelistuse küsitluse SPSS andmefail

Tartu Ülikooli Politoloogia osakonna 2002.aasta mai Erakondliku eelistuse küsitluse SPSS andmefail

Euoopa Valimisküsitluse SPSS andmefail.

 

 

Kirjandus:

Bobbio, Norberto. Left and Right: the significance of a political distinction, Cambridge : Polity Press, 1996

Downs, Anthony. An Economic Theory of Democracy. New York: Harper and Row, 1957

Elster, Jon; Offe, Claus; Preuss, Ulrich. Institutional Design in Post-Communist Societies. Rebuilding the Ship at Sea. Cambridge: Cambridge University Press, 1998

Kallas, Siim. Ohtlik võrdustamissoov. Postimees, 12.11.2003

Kallas, Siim. Võrdsustamine ei ole õiglane. Postimees, 24.11.2003

Kitschelt, Herbert; Mansfeldova, Zdenka; Markowksi, Radoslaw; Toka, Gabor. Post-Communist Party Systems. Competition, Representation, and Inter-Party Cooperation. Cambridge: Cambridge University Press, 1999

Krause, Kevin. Public Opinion and Party Choice in Slovakia and the Czech Republic. Party Politics, 2000, nr.1, lk. 23-46

Markowski, Radoslaw. Party System Institutsionalization in New Democracies:Poland – A Trend-Setter with No Followers” kogumikus “Party Development and Democratic Change in Post-Communist Europe” ed. Lewis, Paul. London: Frank Cass Publishers, 2001

Mikkel, Evald. “Asutavad valimised Eestis võrdlevas postkommunistlikus perspektiivis” kogumikus “Riigikogu valimised 2003: Kas muutuste lävel” ed Toomla, Rein. Tartu Ülikooli kirjastus, 2003.

Sartori, Giovanni; Sani, Giacomo. “Polarization, Fragmentation and Competiotion in Western Democracies”, kogumikus “Western European Party Systems: Continuity and Change” ed Daalder, Hans; Mair, Peter. Bristol: J.W. Arrowsmith Ltd, 1983, lk. 307-337

Sitter, Nick. Cleavages, Party Strategy and Party System Change in Europe, East and West. Perspectives on European Politics and Society, 2002, nr. 3, lk. 436-437

Sotsiaalteadlaste avalik pöördumine,  “Postimees” 23.04. 2001, lk. 16

 

Internet:

Eesti Vabariik Riigikogu valimised. ODIHR Election Observation.

http://www.osce.org/documents/odihr/1999/03/1426_et.pdf (12.04.2004)

Keskerakonna 1999.aasta Riigikogu valimisprogramm “Meie teame lahendusi” saadud e-posti teel 12.04. 2004 Rein Toomlalt

LISAD

LISA 1 Töös kasutatud  erakondade lühendid

KE       - Keskerakond

KdE     - Koonderakond

EML    - Eesti Maaliit

EME    - Eesti Maarahva Erakond

EPPE   - Eesti Pensionäride ja Perede Erakond

ERL     - Eestimaa Rahvaliit

Md       - Mõõdukad

RE Md - Rahvaerakond Mõõdukad

RE       - Rahvaerakond

RefE    - Reformierakond

RP       - Res Publica

 

LISA 2. Joonised ja tabelid

Joonis 1. Vasak-parempoolsus Eesti valijaskonnas 1998. – 2004. aastal

 

Tabel 1 Valijate suutlikkus paigutada oma vaated vasak-parem skaalale

Küsitluse nimi	Valimi suurus	Vaadete paigutamise küsimusele vastanute arv (% valimist)	Vastajate arv, kes paigutasid oma vaated (% küsimusele vastanute arvust)
Eesti  valijad 1998.aastal	978	973 (99,4%)	793 (81,5%)
Eesti  valijad 2000.aastal	1045	1040 (99,5%)	902 (86,8%)
Eesti valijad 2002.aastal	977*	966 (98,9%)	810 (83,9%)
Eesti valijad 2004.aastal	1606	1473  (91,7%)	1214  (82,4%)

 

 

Tabel 2 Valijate vaadete jaotuse peamised statistilised näitajad 1998. – 2004.a.

Aasta	Vastanute arv	Kesk-väärtus	Mediaan	Asümmeetria-kordaja	väärtustes 1-5 kokku (%)	väärtustes 6-10 kokku (%)
1998	613	6,62	7	-0.558	25,4	74,6
2000	902	6,24	6	-0.251	35,1	64,9
2002	810	5,73	6	-0.176	46,1	53,9
2004	1214	5,84	5	0.165	50,7	49,3

 

 

Tabel 3 Eesti valijate vaated erakondliku eelistuse lõikes 1998.-2002.aastal

Valijate vaated erakondliku eelistuse lõikes 1998.aastal
Erakondlik eelistus	Vastajate arv	Keskväärtus	Mediaan		Standardhälve
KE	71	5,69	6		1,84
KdE	26	6,58	6		1,81
EML	26	6,27	6		1,64
EME	41	6,11)	6		2,29
EPPE	70	6,15	6		2,15
Md	58	6,43	7		1,97
IL	78	7,27	8		1,61
RefE	120	7,59	8		1,33
RE	22	7,13	8		2,32
Valijate vaated erakondliku eelistuse lõikes 2000.aastal
Erakondlik eelistus	Vastajate arv	Keskväärtus	Mediaan		Standardhälve
KE	185	5,47	5		1,9
ERL	35	5,5	5		2,1
KdE	21	5,84	6		1,78
REMd	97	5,90	6		1,77
IL	144	7,13	7		1,74
RefE	154	7,27	8		1,54
Valijate vaated erakondliku eelistuse lõikes 2002.aastal
Erakondlik eelistus	Vastajate arv	Keskväärtus		Mediaan	Standardhälve
KE	161	5,06		5	1,97
ERL	60	5,14		5	1,6
REMd	77	5,77		6	1,69
IL	82	6,47		7	2,04
RefE	148	6,66		7	1,97
RP	50	6,53		7	1,86
Valijate vaated erakondliku eelistuse lõikes 2004.aastal
Erakondlik eelistus	Vastajate arv	Keskväärtus (95-protsendilised usalduspiirid)		Mediaan	Standardhälve
KE	240	5,33		5	2,33
ERL	65	5,62		5	1,92
SDE	243	5,47		5	1,76
IL	78	6,86		7	1,91
RefE	145	6,86		7	1,87
RP	72	6,38		6	1,78