Selle ettekande eesmärgiks on vastata kahele küsimusele:

1. Kuidas on muutunud Eesti valijaskonna poliitilised eelistused umbes pooleteise aasta jooksul pärast valimisi?
2. Kui on täheldatavad märkimisväärsed muutused, siis millised oleksid võimalused selle nähtuse seletamiseks?

Alljärgnev käsitlus tugineb kahele avaliku arvamuse uuringule:

a)      Tartu Ülikooli politoloogia ja sotsioloogia osakonna poolt korraldatud küsitlus 2000.a. sügisel,

b)      TÜ politoloogia osakonna poolt tellitud ja Turu-uuringute AS poolt läbi viidud küsitlus 2004.a. suvel.

 

I osa – Poliitiliste eelistuste muutumine.

 

1. Valim

 

Mõlemal juhul küsitleti enam kui tuhatkonda – vastavalt 1045 ja 1310 – valimisealist Eesti Vabariigi kodanikku. Kaardistamise aluseks kummagi küsitluse puhul on kaks küsimust:

1)      Millise erakonna poolt Te hääletasite vastavalt 1999.a. või 2003.a. Riigikogu valimistel?

2)      Kui valimised toimuksid nüüd – vastavalt 2000.a. sügisel ja 2004.a. suvel -, siis millise erakonna poolt Te hääletaksite?

 

Esimese küsimuse puhul tõdes hääletamas käimist:

a)      1999.a. valimiste suhtes – 811 inimest ehk 78% kogu valimist,

b)      2003.a. valimiste suhtes – 1012 inimest ehk 77% kogu valimist.

Kindla erakonna või kandidaadi suutis määrata:

a)      1999.a. valimistel – 748 inimest ehk 72% kogu valimist,

b)      2003.a. valimiste – 901 inimest ehk 69% kogu valimist.

Ülejäänud kinnitasid küll oma osalemist valimistel, kuid ei suutnud kas mäletada, kelle poolt nad oma hääle andsid või valisid vastusevariandi ‘ei soovi vastata’.

 

Teise küsimuse puhul kujunes valim selliseks:

a)      2000.a. sügisel määratles oma eelistuse 877 inimest ehk 83% valimist,

b)      2004.a. suvel tegi seda 917 vastanut ehk 70% valimist.

 

Valim muidugi väheneb, kui need kaks küsimust kokku panna:

a)      2000.a. küsitluses jääb analüüsi aluseks 614 vastajat ehk 59% üldvalimist,

b)      2004.a. andmestik võimaldab sama teha 752 vastaja kohta  ehk  57% valimist.

 

2. Otsustused

 

Selle käsitluse aluseks jäävad ühelt need inimesed, kes osalesid valimistel ning teiselt poolt – märkisid ka poolteist aastat hiljem oma erakondliku eelistuse. Üldvalimit silmas pidades kujunes käitumine järgmiseks:

 

Tabel 1 – üldine erakondlik eelistus

 

1999.a. valimised ja 2000.a. küsitlus			2003.a. valimised ja 2004.a. küsitlus
Lojaalne valija	Loobunud valija	Ei tea, raske öelda	Lojaalne valija	Loobunud valija	Ei tea, raske öelda
59%	27%	14%	56%	28%	16%

 

Lojaalne valija – vastaja jäi oma kunagisele valikule kindlaks ka hiljem.

Loobunud valija – vastaja muutis oma eelistust, kuid kindla erakonna kasuks.

‘Ei tea jne’ – see puudutab ainult hetke-eelistust kas siis 2000.a. või 2004.a. Valimistel vastaja osales ning ta mäletas ka oma eelistust, kuid poolteist aastat hiljem ta ei suutnud otsustada, millist erakonda ta nüüd valiks.

Nende näitajate põhjal saab järeldada üsna vähe. Ehk ainult üsna suurt sarnasust – kui kõrvale jätta kõhklejad, siis mõlemal korral umbes 2/3 on jäänud oma erakonnale kindlaks ja ligikaudu 1/3 vahetab mingil põhjusel leeri. Kahe küsitluse puhul on raske otsustada, kas on tegemist juba reegliga või ainult kokkusattumusega.

            Teine järeldus – kuigi ettevaatlikum – võiks olla hinnang. Kuna oma erakonnale on truuks jäänud pea 3/5 üldvalimist ehk siis veidi tinglikult ka üldisest valijaskonnast, siis võib rääkida teatud stabiilsusest. Kindlasti võiks erakondade toetajaskonna seisukohti lugeda ebastabiilseteks, kui nn lojaalsusnäitaja oleks langenud alla 50%.

 

Üldvalimist on võimalik minna sügavuti ning esitada sama tabel konkreetsete erakondade kaupa. Sellisel juhul näeks pilt välja sellisena:

 

Tabel 2 – eelistuste muutus erakondade kaupa

 

·        Märkus – käsitluse aluseks on praegu Riigikogus esindatud erakonnad

 

Erakond	1999.a. valimised ja 2000.a. küsitlus			2003.a. valimised ja 2004.a. küsitlus
	Lojaalsed valijad	Loobunud valijad	Ei tea, raske öelda		Lojaalsed valijad	Loobunud valijad	Ei tea,  raske öelda
Isamaaliit	65%	27%	8%		53%	33%	14%
Keskerakond	74%	21%	5%		72%	16%	12%
Rahvaliit	26%	54%	20%		52%	33%	16%
Reformierakond	70%	20%	9%		58%	28%	14%
Res Publica	-	-	-		24%	48%	27%
Sotsiaaldemok-raatlik Erakond	61%	31%	8%		80%	8%	12%

 

 

Üldvalimiga võrreldes on pilt juba palju kirevam. Tähelepanekud, mida nende näitajate alusel teha saab, oleksid sellised:

·        ennekõike torkavad silma nn võitjad ja kaotajad. Võitjad oleksid need erakonnad, kelle puhul saab rääkida lojaalsete valijate osakaalu kasvust. Selle kategooriasse mahuvad Rahvaliit ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond. Rahvaliidu puhul saab sellist arengut seletada erakonna stabiliseerumisega pärast ühendpartei loomist 2000.a. suvel. Sotsiaaldemokraatide puhul arvatavasti aitab kaasa nende edu Europarlamendi valimistel – pärast suurt võitu on raske uskuda, et see ei meeldi nende toetajatele.

·        Kaotajate hulka tuleb asetada Isamaaliidu ja Reformierakonna, kuid raske on leida  mõistlikku seletust. Ju siis pole kumbki erakond viimaste aastate jooksul suutnud leida rahuldavat poliitikat kõikidele pooldajatele.

·        Keskerakonda võib lugeda selliseks erakonnaks, kelle toetajaskond on üsna stabiilne.

·        Kaks erakonda kahel juhul – Rahvaliit 1999/2000 ja Res Publica 2003/2004 – mahuvad erakondade seisukohalt vaadatuna üsnagi ebameeldivasse kategooriasse. Need on näited, kus pooleteise aasta möödudes nende kunagised valijad väga selgelt eelistasid või eelistavad teist erakonda. Kui Rahvaliidu suhtes on see minevik, siis Res Publica jaoks kaunis kibe olevik.

 

 

3. Ülemeelitajad.

 

Kui erakonniti on toetajaskonna muutused nii silmapaistvad, siis võib oletada, et eri parteid omavad eri kaalu ka võimalike valijate silmis – ühtede juurest lahkutakse meelsamini, teiste juurde minnakse meelsasti. Vastavat jaotust peegeldab järgnev tabel:

 

Tabel 3 – Ületulemised

 

·        märkus – käsitluse aluseks on praegu Riigikogus esindatud erakonnad.

 

	2000.a. küsitlus	2004.a. küsitlus
	Ületulnute osakaal partei toetajaskonnas	Ületulnute osakaal partei toetajaskonnas
Isamaaliit	19%	34%
Keskerakond	17%	6%
Rahvaliit	40%	17%
Reformierakond	18%	14%
Res Publica	-	16%
Sotsiaaldemokraatlik Erakond	28%	59%

 

 

Mõlema küsitluse järgi  on kõikide erakondade toetajate seas märgata suuri, isegi väga suuri kõikumisi. Stabiilsus  paistab üldse puuduvat, ehk ainult Reformierakonnas on ületulijate osakaal enam-vähem ühesugune . Hea ja halva kriteeriumiks võib pidada  langust ja  tõusu.

·        Langus – ületulijate osakaal langeb ning selles tähenduses erakonna toetajaskond on mõnevõrra stabiilsetena. Sellised erakonnad on Keskerakond, Rahvaliit ja juba mainitud Reformierakond.

·        Tõus – antud juhul negatiivne näitaja, tähistab ületulnud toetajate osakaalu kasvu ning seega ka väljakujunenud pooldajaskonna nõrgenemist. Isamaaliit ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond on sellekohasteks näideteks.

 Kuid samas võib neid suundumusi tõlgendada pea risti vastupidi. Kui erakonna pooldajate seas on palju ületulnuid, siis annab see tunnistust ka erakonna külgetõmbejõust. Miks just Isamaaliit ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond on osutunud viimaste aastate jooksul lummavaks? Kui sama oleks saadud väita ka Keskerakonna kohta, siis oleks probleem võib-olla et lahendatud – praegused opositsiooniparteid on osutunud populaarsemateks kuid valitsuserakonnad. Kuigi valitsusest kõrvale jäämine on kindlasti aidanud Isamaaliidul ja sotsiaaldemokraatidel uusi poolehoidjad juurde võita. Viimaste puhul on kindlasti etendanud oma osa suur edu Euroopa Parlamendi valimistel – 2004.a. küsitlus toimus kõigest paar nädalat hiljem.

 

 

II osa – võimalused seletamiseks.

 

Kuna oma poliitilist eelistust muutnud inimeste osakaal vähemasti nende küsitluste alusel on üsnagi suur, siis peaksid olema täheldatavad mingid erinevused nii nende kui ka oma erakonnale lojaalseks jäänud valijate vahel. Hüpoteesina pakun välja kahte seletust:

·        oma eelistust muutnud inimesed peavad olema mõnevõrra enam pettunud ennekõike poliitikas ja ka neis asjus, mille ümber poliitika tiirleb.

 

·        Samas selline pooltevahetus eeldab suuremat enesekindlust, kodanikujulgust, üldse suuremat pealehakkamist. Seega teine hüpotees paigutaks need inimesed veidi paradoksaalselt aktiivsetema ühiskonnaliikmete klassi.

    

1. Pettumine poliitikas.

 

Andmestik võimaldab võrdlevalt analüüsida kahte probleemiseadet. Mõlemas küsitluses on vastajal lastud anda hinnang demokraatia arengule Eestis ning veidi erinevalt on püstitatud probleem majanduslikest küsimustest.

 

1) Suhtumine demokraatiasse.

 

 Hinnangu andmisel sai vastaja valida viie variandi vahel – ehkki pisut erinevas sõnastuses – väga rahul, üldiselt rahul, mitte eriti rahul ja üldse mitte rahul demokraatia arenguga Eestis. Lisandub muidugi ka ‘raske öelda’. Lihtsuse mõttes on järgnevas tabelis esitatud ainult nn rahulolematu pool, kuna minu ettekande eesmärgiks ei ole mitte võrrelda rahulolevaid ja rahulolematuid, vaid ennekõike poliitlisele eelistusele kindlaks jäänuid ning sellest loobunuid.

 

 

Tabel 4 – Rahulolematus demokraatiaga ja poliitiline eelistus. Üldvalim.

 

 

2000.a. küsitlus		2004.a. küsitlus
Lojaalsed valijad	Loobunud valijad	Lojaalsed valijad	Loobunud valijad
56%	56%	59%	60%

 

Erinevus praktiliselt puudub. Seega ei saa mingil juhul väita, et oma poliitilisest eelistusest loobunud inimesed oleksid oma suhtumises demokraatia arengusse radikaalselt erinevad nn lojaalsetest valijatest.

 

            Samas võrreldes eri parteide toetajaid tuleb pilt palju hüplevam. Olgu selle kinnituseks alljärgnev tabel.

 

Tabel 5 – Rahulolematus demokraatiaga ja poliitiline eelistus. Erakonniti.

 

	2000.a. küsitlus			2004.a. küsitlus
	Lojaalsed valijad	Loobunud valijad	Lojaalsed valijad		Loobunud valijad
Isamaaliit	49%	65%	66%		64%
Keskerakond	77%	65%	69%		75%
Rahvaliit	63%	82%	62%		69%
Reformierakond	42%	48%	41%		60%
Res Publica	-	-	35%		55%
Sotsiaaldemok-raatlik Erakond	61%	89%	63%		40%

 

 Võib tõdeda, et üldvalimi tendents ei peegeldu täies ulatuses ühegi erakonna toetajaskonna käitumises. Hüpotees – oma erakonnast loobunuid iseloomustab suurem rahulolematus demokraatiaga – leiab kinnitust täies ulatuses  Rahvaliidu,  Reformierakonna ja tinglikult – ikkagi ainult üks küsitlus - ka Res Publica puhul.Teiste parteide toetajate suhtes kehtib see osaliselt – üks küsitlus kinnitab ja teine mitte.

            Siiski on täheldatav huvitav tendents – üldvalim tervikuna hüpoteesi praktiliselt ei kinnita, kuid erakonniti vaadatuna on ta täiesti tõsiselt arvestatav. Küsimärk jääb õhku rippuma.

 

 

2)      Majanduslikud probleemid

 

Majanduslik aspekt kahes küsitluses on võrreldav mõnevõrra tinglikult. 2000.a. variandis oli see sõnastatud küsimusena: ‘Kas majanduslik madalseis on Teie arvates Eestile probleemiks?’ ning vastusevõimalused olid määratletud kas positiivsena – ei ole probleemiks – ja negatiivsena – jah, on probleemiks.

2004.a. küsitluses tahtsime enam-vähem sama probleemi avada sügavuti. Küsimus sõnastati hinnangutega majanduslikele muutustele viimase aasta jooksul ning skaala oli paika pandud viie-astmelisena: palju paremaks, natuke paremaks, jäänud endiseks, natuke halvemaks ja palju halvemaks. Neile lisandus ka ‘raske öelda’ võimalus. Alljärgnevas käsitluses vaatlen ainult nn negatiivsemat poolt – kokku on pandud 2004.a. küsitluse puhul vastusevariandid ‘natuke halvemaks’ ja ‘palju halvemaks’. 2000.a. puhul on kasutatud võimalust ‘jah, on probleemiks’.

Hüpotees jääb sarnaseks suhtumises demokraatiasse – oma erakonna toetamisest loobunute seas peaks olema enam neid inimesi, kelle arvates majanduslik olukord riigis on probleemne.

Andmestik on toodud järgnevas tabelis:

 

Tabel 6 – Majandus on probleemne. Üldvalim.

 

2000.a. küsitlus		2004.a. küsitlus
Lojaalsed valijad	Loobunud valijad	Lojaalsed valijad	Loobunud valijad
62%	66%	20%	20%

  

            Kui kõrvale jätta tohutu optimismipuhang, et majanduslik olukord nelja aastaga on hinnanguliselt palju paremaks läinud, siis hüpotees leiab kinnitust jällegi osaliselt. 2000.a. küsitluse alusel saab väita, et võõrast erakonda eelistanud olid majanduslikes küsimustes mõnevõrra pessimistlikumad, aga kindlasti tuleb arvestada, et erinevus oli väga väike.  2004.a. erinevust enam polegi. 

Vaadelgem sedasama aspekti ka suuremate erakondade seisukohalt.

 

Tabel 7 – Majandus on probleemne. Erakonniti.

 

 

	2000.a. küsitlus			2004.a. küsitlus
	Lojaalsed valijad	Loobunud valijad	Lojaalsed valijad		Loobunud valijad
Isamaaliit	63%	78%	8%		13%
Keskerakond	61%	70%	24%		32%
Rahvaliit	62%	100%	33%		21%
Reformierakond	57%	69%	14%		14%
Res Publica	-	-	11%		19%
Sotsiaaldemok-raatlik Erakond	76%	87%	18%		20%

 

2000.a. küsitluse puhul tuleb tähelepanu juhtida nn muule parteile, mida ülaltoodud tabelis ei ole kajastatud. Oma eelistusest loobunute hulgas oli selle grupi osakaal võrdlemisi suur ja mis veel olulisem – ainult 29% neist inimestest oli kindel, et majanduses on probleeme. See peaks selgitama, miks üldvalimi 66% erineb nii tuntavalt konkreetsetest erakondlikest näitajatest. Kuid see asjaolu kinnitab hüpoteesi kõikide suuremate erakondade toetajate suhtes palju tugevamalt, kui üldvalim oleks seda lubanud. 

            2004.a. andmestik erakonniti ühelt poolt kinnitab hüpoteesi rahulolematute suuremast osakaalust loobunute hulgas. Nii saab seda väita Isamaaliidu, Keskerakonna,  Res Publica ja ettevaatlikult ka Sotsiaaldemokraatliku Erakonna pooldajate suhtes. Vastupidine suhe on iseloomulik Rahvaliidu toetajaskonnale. Võib olla peitub seletus selles, et Rahvaliit tervikuna on kriitiliselt meelestatud Eesti (põllu)majandusliku arengu suhtes ning toetajaskonnast lahkunud lihtsalt ei jaga seda pessimismi.

   

 

2. Aktiivsus ühiskonnaelus

 

Kui siiani sai kahe küsitluse tulemusena tekkinud andmestikku omavahel ilma suuremate raskusteta ka võrrelda, siis valijaskonna aktiivsuse mõõtmisel tekivad probleemid. Küsimustikud on selles tähenduses üles ehitatud erinevalt, sarnased probleemiseaded praktiliselt puuduvad. Seetõttu saab aktiivsust võrrelda kaude, vaadeldes ühe küsimustiku põhjal ühtesid muutujaid ning teise puhul teisi. Võrdlus tekib ainult lojaalsete ja loobunud valijate suhtelisest osakaalust.

 

1)      2000.a. küsitlus

 

Selles küsitluses saab valijaskonna aktiivuse mõõtmiseks kasutada kuute muutujat:

a)      arvamus, et ‘hääletamine on ainus võimalus mõjutada poliitikat’,

b)      arvamus, et ‘minutaolised ei suuda  mõjutada riigivõimu’

c)      arutan ühiskonnaprobleeme

d)      osalen poliitkoosolekul

e)      osalen hobiklubis

f)        lahendan koos teistega kohalikke probleeme.

Esimese kahe muutuja puhul olen kokku pannud nende nn positiivse poole – vastavalt siis hääletamisega on võimalik mõjutada poliitikat ja et inimesed ikkagi suudavad mõjutada riigivõimu -, tuues alljärgnevas tabelis välja taoliste seisukohtade osakaalu. Ülejäänud muutujad on esindatud samuti oma aktiivsema poolega.

 

Tabel 8 – Aktiivsuse võrdlus. 2000.a.  

 

	Lojaalsed valijad	Loobunud valijad
Hääletamine –ainus võimalus	60%	54%
Riigivõimu mõjutamine	39%	34%
Arutan ühiskonnaprobleeme	95%	94%
Osalen poliitkoosolekul	34%	15%
Osalen hobiklubis	37%	33%
Lahendan koos teistega kohalikke probleeme	29%	19%

 

Praegu ei oma tähtsust nende hinnangute madal või kõrge osakaal – oluline on hetkel võrdlus oma erakonnale truuks jäänute ja eelistustest loobunute võrdlus. Hüpoteesi järgi oleksid loobunud pidanud olema aktiivsemad ka muudes poliitilise elu valdkondades. Seda aga 2000.a. küsitlus ei kinnitanud – lojaalsed valijad edestasid kõikide muutujate lõikes loobunuid, ehkki mõnikord oli nende ülekaal imeväike. Seega hüpotees kinnitust ei leidnud.

 

2)                  2004.a. küsitlus.

 

Sellest küsitlusest saab valijate aktiivsuse hindamiseks kasutada järgmiseid probleemiseadeid:

a)      hinnang probleemile ‘poliitika on sageli nii keerukas, et tavainimene ei saa aru, mis toimub’. Tabelis on esitatud jällegi nn positiivne pool – nende vastajate osakaal, kes arvavad, et poliitika ikka nii keerukas polegi.

b)      hinnang probleemile ‘ma ei usu, et poliitikud hooliksid, mida minutaolised inimesed arvavad’. Sarnaselt eelmise probleemiga on ka siin ära toodud nende vastuste osakaal, kes leiavad, et poliitikud ikkagi hoolivad.

c)      hinnang probleemile ‘kui sa ei seisa enda eest, kasutavad teised Sind ära oma eesmärkide saavutamiseks’. Siinkohal on aluseks nn egoistlikud arusaamad.

d)      tegevusvabaduse soodustamine. Vastajal tuli oma seisukoht paigutada 10-punktilisele skaaale, mille ühes otsas oligi tegevusvabadus ja teises

e)      avatus uutele ideedele. Ka siin pidi vastaja mõtlema enda 10-punktilisele skaalale avatuse ja korra vahel.

 

Tabel 9 – aktiivsuse võrdlus. 2004.a.

 

	Lojaalsed valijad	Loobunud valijad
Poliitika keerukus	22%	18%
Poliitikute hoolimine	22%	18%
Tegevusvabaduse soodustamine	75%	74%
Enese eest seismine	80%	83%
Avatus uutele ideedele	63%	64%

 

Sarnaselt 2000.a. küsitlusega  ei saa siin rääkida hüpoteesi kehtimisest. Põhimõtteliselt on võimalik ka aktiivsust mõõta erakondlikul tasandil ning mõningatel juhtudel oleks saanud tõepoolest tõdeda hüpoteesi paikapidavust, kuid valimite väiksuse tõttu poleks saanud ka kindlalt väita, et erakonna toetamisest loobunud oleksid olenud ühiskondlikult aktiivsemad kui oma parteile truuks jäänud valijad.

           

            Kokkuvõtvalt tuleb tunnistada, et erakondliku eelistuse muutumine meie valijaskonnas on nähtus, mis esineb märkimisväärselt. Samas on keeruline olemasoleva üldandmestiku baasil tuua esile neid erisusi, mis oleksid iseloomulikud kas siis lojaalsetele valijatele või oma eelistusest loobunutele. Küll aga on nad tuvastatavad võrreldes konkreetsete  erakondade toetajaskondi, mis peakski saama edasise uurimistöö aluseks.