|
ESTONIAN SOCIAL SCIENCE ONLINE |
|
||||||||||
|
Antud ettekandel on kolm suuremat eesmärki: esiteks, tuua esile kandidaatide selekteerimisprotsessi tähtsus demokraatlikus valitsemissüsteemis; teiseks, hinnata välja töötatud mudeli abil kuue Eesti hetke parlamendierakonna: Isamaaliidu, Keskerakonna, Eestimaa Rahvaliidu, Reformierakonna, Mõõdukate (nüüdsete Sotsiaaldemokraatide) ja Res Publica seleketeerimisprotseduuride demokraatlikkust ja dünaamikat 1999-2003 vastavalt empiirilistele andmetele. Kolmandaks, luua raamistik kandidaatide selekteerimise protsessi kui parteisisese konflikti ühe peamise avaldumisareeni ümberkujunemist põhjustavate sõltumatute muutujate esile toomiseks ja analüüsimiseks.
Kandidaatide selekteerimise protsess on osa poliitilisest värbamismehhanismist, mis on omakorda poliitilise süsteemi üheks peamiseks funktsiooniks (Norris, 1996). Protsess on samuti osa häälte struktureerimisprotsessist, kus lõpptulemusena valmib lihtne, kergesti mõistetav ja järjekorda seatud nimekiri, mis esitatakse valimistel valijale (Epstein, 1982:77). Lühidalt võib selektsiooniprotsessi definitsiooni esitada kui "see on protsess, mille käigus selgub, milliseid kodanikke, kes osalevad aktiivselt poliitikas, nähakse lõppude lõpuks kvalifitseerununa võimalikule saadikukohale" (Leijenaar 1995:218).
Kuigi seaduste järgi on kandidaatide ülesseadmine parteide monopoliks vähestes riikides, on tegelikkuses üksikkandidaatide võimalused parlamendivalimistel edu saavutada vägagi tagasihoidlikud. Parteidest on saanud peamised nn gatekeeperid, kelle otsustest sõltub eri isikute pääsemine seadusandlikesse ja täidesaatvatesse organitesse: Pesonen on märkinud, et selektsiooniprotsessis elimineeritakse 99.96% inimestest, kes võiksid valimistel üles astuda. ja valijad valivad tegelikult vaid 0.04% seast” (Pesonen, 1968: 348 tst Gallagher, 1988:2).
Teisest küljest on selektsioonil oluline roll parteisiseselt, sest kes kontrollib protsessi, valitseb ka parteiorganisatsiooni ennast, kuna valimistel saadab edu vaid kandidaate, kelle selja taha on koondunud partei, mis suudab hääli kontsentreerida ja teha ressursse nõudvat kampaaniat. “Selektsiooniprotsessi iseloom määrab ühtlasi partei iseloomu ning see, kes kontrollib selektsiooniprotsessi, on ühtlasi partei omanik” (Schattschneider, 1942: 64) Samal arvamusel on ka Ranney, kelle meelest leiavad kõige tähtsamad ja tulisemad parteisisesed vaidlused fraktsioonide vahel kandidaatide selekteerimise küsimustes- kaalul on kontroll selle üle, mille eest partei seisab ning kuidas seda saavutada” (Ranney, 1981:103).
Seega, kui selekteerimisprotsess on peamine lüli, mis ühendab omavahel kandidaadid, valijad, valimisprotsessi ja ka valitsusametnikud, siis on selle iseloomul kahtlematult mõju kogu demokraatlikule režiimile (Bille: 2001:364). Seega võib küsida, kui demokraatlik on valitsemissüsteem olukorras, kus esindusdemokraatia tingimustes on valitud parlament, mille kandidaadid on selekteeritud otsusetegijate grupi poolt, mis omakorda hõlmab vaid väga väikest, ühte etnilisse ja soolisesse gruppi kuuluvaid otsusetegijaid, ning leidnud aset salajas, kinniste uste taga (Norris, 1996:185).
Eesti erakondade selekteerimisprotsessid.
Teise eesmärgina püüab antud töö hinnata selekteerimisprotsesside demokraatlikkust Eesti erakondades 1999-2003, võttes aluseks kaks dimensiooni:
· Kui tsentraliseeritud on selekteerimisprotsess: kas tähtsaimaks otsustusorganiks on partei keskaparaat või on otsustusmehhanism detsentraliseeritud, hõlmates partei piirkondlikke organeid? Kas kogu selekteerimise protseduuri kontrollivad vähesed partei võtmeisikud või on otsustusõigus antud võimalikult paljudele parteiliikmetele ja aktivistidele? Esmärk on eelkõige parteisisese selektsiooniagendi või –agentide kaardistamine, mille alusel hinnatakse ka selekteerimisprotsessi: kas tegemist on tsentraliseeritud või detsentraliseeritud otsuste tegemisega. Mida suurem on erakonna (tava)liikme tegelik otsustusõigus selekteerimisel, seda detsentraliseeritumaks saab hinnata kogu protsessi
· Kui formaliseeritud on protsess- kas selektsioonimehhanism on sätestatud ja välja töötatud selgete reeglite ja protseduuride alusel ? Siinkohal on eelkõige oluline protsessi läbipaistvus: selgete protseduurireeglite olemasolu ja nendest kinnipidamine (Norris, 1996). Formaliseerituse taseme kriteeriumid on siinkohal laenatud Max Weberi ideaalbürokraatia mudelist (Weber, [1921], 1978:956-958) Partei selekteerimisreeglid on formaliseeritud ja institutsionaliseeeritud, kui
· reeglid on detailsed,
· (sõna)selged,
· standardiseeritud,
· praktikas ka rakendatud parteiametnike poolt,
· kinnitatud ametlikes parteidokumentides
(Norris, 1996:204).
Seega kombineeritakse selekteerimisprotsessi hindamisel ja analüüsimisel kahte erinevat dimensiooni: protseduuri formaliseeritust ja tsentraliseeritust. Nii moodustub neli erinevat kombinatsiooni: formaalne ja tsentraliseeritud, informaalne ja tsentraliseeritud, formaalne detsentraliseeritud ning informaalne detsentraliseeritud.
Empiirilise materjali, mille selgroo moodustavad üle paarikümne intervjuu parteliikmete ja -ametnikega ning kättesaadavad erakonnasisesed dokumendid, mis reguleerivad kandidaatide selekteerimist (sh ka partei põhikirjad) analüüsi tulemusena on kuue erakonna 2003. aasta selektsiooniprotsessid jaotatud järgmiselt:
Joonis 8. Kandidaatide selekteerimise protsess 1999. ja 2003. a Riigikogu valimistel
Kokkuvõtvalt iseloomustab 2003. a valimisi asjaolu, et kuuest erakonnast nelja selekteerimisprotseduuri võib hinnata formaliseerituks- erandi moodustavad Keskerakond ja Eestimaa Rahvaliit. Esimese puhul ignoreeriti ka väheseid reegleid, mis olid kehtestatud ning protseduuri sisu polnud avalikustatud isegi erakonna liikmetele. Rahvaliidu nimekirjade koostamist iseloomustas erakonnasiseselt kinnitatud avalike reeglite puudumine, ehkki kehtisid teatud kriteeriumid kandidaatide kandmisel ja järjestamisel üleriiklikus nimekirjas.
Tsentraliseerituse skaalal valitseb märkimisväärselt kirjum pilt: Reformierakonna ja Rahvaliidu selektsiooniprotsesse võib hinnata pigem tsentraliseerituks, kuna keskorganitel oli sisuline kontroll nimekirja tippude määramisel. Reformierakonnas oli sisevalimiste korrale vaatamata tegelik otsustusmehhanism algusest lõpuni üleriiklike keskorganite (eelkõige juhatuse) kontrolli all: see oli sätestatud juba sisevalimiste reeglites. Rahvaliidu puhul toimus küll nimekirjade koostamine koostöös piirkondlike organisatsioonidega, kuid lõplikes kinnitamisinstantsides domineeris erakonna juhatus- samuti oli neil õigus määrata ringkonnanimekirjade tipud.
Isamaaliidu nimekirjade moodustamise protsessi võib nimetada pigem detsentraliseerituks: kuigi keskorganitel oli formaalne õigus teha piirkondlike üksuste poolt ettevalmistatud nimekirjadesse muudatusi, jäi vastuseisu korral peale piirkondlike struktuuride tahe. Vaid kompensatsioonimandaate jagava üleriikliku nimekirja moodustamisel jäi vaatamata rahulolematusele domineerima keskorganisatsioon. Res Publica ja Mõõdukad moodustavad omamoodi vastandliku paari: mõlema selektsiooni iseloomustab detsentraliseeritus, kuigi mehhanismid on väga erinevad, kuna viimane püüab viia otsustusprotsessi neutraalsele pinnale ning lõplikud otsused sünnivad kõigi poolte ühisel arutelul; seevastu Res Publica lõi sisevalimiste korraldamisega pretsedendi. Ehkki valimissüsteem soosis keskjuhatust ja nende domineerimist, ei saa väita, et kogu sõnaõigus olnuks automaatselt koondunud keskorganite kätesse. Keskerakond esindab siin kõige tsentraliseeritumat selektsiooniprotsessi: otsustusõigus oli koondunud juhatuse kätte, kus domineeris praktiliselt üks inimene e erakonna esimees.
Kolmanda eesmärgina püüti töös kaardistada selekteerimisprotsessi dünaamikat 1999. a ja 2003. a Riigikogu valimiste võrdluses. Suuremaid liikumisi antud skaalal oli kolm, millest kaks leidsid aset just formaliseerituse teljel- nii Reformierakond kui Isamaaliit on protsessi muutnud läbipaistvamaks ning loonud kirjalikud reeglid nimekirjade moodustamiseks. Kuid vaid Isamaaliit on oluliselt oma selektsiooniprotsessi detsentraliseerinud. Rahvaliidu puhul toimusid muutused selekteerimisprotsessis mõlemas mõõtmes, kuid need pole olnud nii ulatuslikud. Seevastu Mõõdukate ja Keskerakonna selektsiooniprotsessis muutusi otseselt ei toimunud.
Viimase eesmärgina antud ettekandes on pakkuda lühidalt välja mõningad muutujad, mis aitavad seletada selektsiooniprotsesside (ümber)kujunemist. Kuigi ettekande aluseks olev bakalaureusetöö testis Eesti kontekstis erinevaid muutujaid, mida parteide uurijad on välja pakkunud, siis käesolevas artiklis on sõltuvalt ette antud mahust välja toodud vaid need, mille mõju uurimus tuvastas. Vastavad muutujad on asetatud kolmetasandilisse raamistikku, mille tasandid on omavahel seotud ning mõjutavad üksteist.
Tabel 1. Selekteerimisprotsessi kolmetasandiline analüüs
Allikad:Barnea, S ja Rahat, G. 2004; Norris 1996; Gallagher 1988; Lundell, 2002 Epstein, 1992 (tabel on koostatud, kasutades Norrise välja pakutud raamistikku ning lisatud teoreetilistes käsitlustes välja pakutud muutujaid, mis mõjutavad selekteerimisprotseduuri kujunemist)
1. Poliitilise süsteemi tasand- siia kuuluvad seadusandlikud institutsioonid, mis jäävad parteidest väljapoole ning mida parteid järgivad, et säilitada oma legitiimsus. Ehkki vaid väga vähestes riikides reguleerib riik selekteerimisprotsessi, kas dikteerides (USA), limiteerides (Saksamaa) või luues teatud eeliseid (Norra), võib sellele tasandile taandada ka üldisemad ja pikaajalisemad muutujaid: nt moderniseerimine, demokratiseerumine ja poliitika isikusustumine, millel kahtlemata on mõju selekteerimisprotsessi (ümber)kujunemisele.(Shlomit ja Rahat, 1994:6) Antud uurimus taoliste fundamentaalsete ühiskondlike muutuste mõju ei uuurinud, sest see väljunuks juba töö piiridest. Siiski on poliitilise süsteemi tasandi muutujatest mõju protsessile valimissüsteemi muutmisel. 2003. a valimiste eel tehtud muudatustest Eestis valimisseaduses oli märkimisväärne mõju selektsiooniprotsesside dünaamikale valimisnimekirjade pikkuse piiramine, kus piiriks seati kahekordne mandaatide arv (Toomla, 2003:99). Mõju avaldus eelkõige selekteerimise formaliseerimise dimensioonile: nii Isamaaliit kui Mõõdukad (Mõõdukate erakonna puhul tähendas see reaalselt vaid väga üldiste soovituste välja- töötamist ning tegelikult formaliseerituse taset see ei muutnud) põhjendasid just selle klausli abil täpsemate reeglite ja üldisemate kriteeriumide väljatöötamist kandideerimisprotsessis. Sama klausli mõju detsentraliseeritusele ei avaldunud, sest suurt konkurentsi kandideerimisele pääsemiseks tegelikult polnud. Reformierakond on siinkohal eriti sobilik näide, sest sisevalimiste sisseviimist põhjendati ametlikult just selle muudatusega valimisseaduses, kuid erilist võistlust kandideerimisele pääsemiseks ei toimunud ning protsessi ei detsentraliseeritud.
2. Parteidevaheline tasand- Le Duc on välja pakkunud, et uue partei lisandumine väljakujunenud parteisüsteemi võib kaasa tuua ka muutusi selektsiooniprotsessides, sest tihenenud konkurents loob surve valijate häälte püüdmiseks iga mõeldava vahendiga- selektsiooniprotsessi demokratiseerimine võib olla üheks nendest, sest aitab kaasa parteisisese demokraatia kuvandi loomisele ja nii üldisele partei legitimiseerimisele valija silmis (Le Duc, 2001).
2003. a valimiste eel kasvas selle faktori olulisus eelkõige tänu Res Publica fenomenile: nii tihenes konkurents häälte pärast ning samas oli tegemist olulise eeskujuga. Konkurentsi tihenemine erakonnamaastikul ja demokraatlikkuse kuvand on ühe mündi kaks eri külge: “uue poliitika” retoorika, mis apelleeris ka parteisisesele demokraatiale, tõi edu 2002. a kohalike omavalitsuste eel. Empiirilisest materjalist, eelkõige intervjuudest, nähtub, et Res Publica eeskuju nakatas 2003. a valimiste eel eelkõige Reformierakonda. Viimase otsuse taga näiliselt demokratiseerida selektsiooniprotsess, tegelikkuses säilitada keskorganite kontroll, tõestab, et protsessi näilise legitimiseerimisega sooviti tihenenud konkurentsis valijate hääli koondada. Res Publica eeskuju võib näha ka Sotsiaaldemokraatliku Erakonna sisevalimistele ülemineku taga, kuigi otsus langetati pärast 2003. a Riigikogu valimisi.
Konkurentsi kasv loob nii surve erakondade kuvandi legitiimsemaks muutmiseks- eriti kui see paistab valijaid juurde meelitavat. Res Publica eduka tulemuse allikaks oli "uue poliitika" retoorika, kus "vana" poliitika kriitika üheks keskpunktiks oli seniste parteide sisemine ebademokraatlikkus ja korporatiivsus. “Uue poliitika” retoorika teiseks tagajärjeks oli erakonnasisese demokraatia teema tõstatamine ka teistes erakondades, kuigi otsesed ulatuslikku demokratiseerumist selektsiooniprotsessides ei järgnenud. Analüüsides parteide selektsiooniprotsesse partei tüübi alusel tekib n-ö kana ja muna küsimus: kas partei olemus avaldab mõju selekteerimisprotsessi kujunemisele või vastupidi. Enamik teoreetikuid on seisukohal, et selektsioon peegeldab partei olemust. Ühe huvitava faktorina võib välja tuua Katzi kartellipartei hüpoteesile kinnituse leidmise: kartellipartei üks iseloomulikumaid tunnusjooni avaldubki selekteerimisprotsessids, mis näiliselt on demokratiseeritud, kuid tegelikkuses kindlalt partei kekskaparaadi kontrolli all (Katz, 2001: 290-294). Üks tavalisemaid viise on nn piiratud eelvalimiste sisseviimine, mis küll oluliselt suurendab parteliikmete sõnaõigust selekteerimisprotsessis, kuid tegelikult meenutavad sisult toidu valimist “menüüst”, kus ette on antud limiteeritud valik (kandidaatide arv, keda saab valida, on piiratud) ja kus tehakse parteisiseselt ja partei ressurssidega kampaaniat teatud “soosikute” grupi heaks (Katz, 2001:291). Teisitimõtlejad püütakse vaikima ja alluma meelitada kohtade ja hüvede jagamisega. Tulemuseks on olukord, kus saadikud räägivad parteiliikmete ja avalikkuse ees küll üht, kuid tegelikkuses käituvad nii, nagu keskorganid soovivad. Reformierakonna ja Res Publica on viinud selekteerimisprotseduurid sisevalimiste alusele, kuid (eriti Reformierakonna suhtes) sügavamal analüüsil võib täheldada, et selekteerimisprotseduur on sisevalimiste katte all ikkagi tsentraliseeritud. Selekteerimisprotsessi demokratiseerimine on tähtis pigem mainekujundamise seisukohalt, sest annab parteile valijaskonna silmis suurema usaldusväärsuse ja legitiimsuse. Res Publica puhul on vaieldav, kas teatud valimissüsteemi kehtestamine, kus "leiged" hääled soosisid keskjuhatuse kandidaatide piirkondlike arvel, oli tahtlik ja ette kavatsetud. Kuid kahtlemata on kasutusele võetud valimissüsteem ja erakonna keskjuhatuse käsutuses olev infomonopol võimaldanud kaudset kontrolli selektsiooniprotsessi üle nii Riigikogu kandidaatide kui erakonna juhtorganite valimistel. Erakondade selektsioonimehhanismid peegeldavad nii partei sisemist (mitte)demokraatiat kui otsuste tegemise mehhanismi.
3. Parteisisene, indiviidide tasand Olulisim põhjus selektsiooniprotsessi muutmiseks (nii formaliseerituse kui detsentraliseerituse teljel) on erakonna liikmete rahulolematus, mida võimendab ebaedu valimistel. Valimisedu saab põhjendada nii selektsiooniprotsessis toimunud kui ka toimumata jäänud muutustega, kuna valimisedu ja –ebaedu on lahutamatult seotud erakonna liidrite vahetumisega. Isamaaliidu puhul aitas valimisedu 1999. a valimiste järel, vaatamata rahulolematusele senise nimekirjade moodustamisega erakonna sees, reforme edasi lükata (põhjenduseks toodi, et valimistel saavutati ju edu), kuid 2002. aasta kohalike omavalitsuste valimise järel olid muutused nii erakonna liidri tasandil kui selektsiooniprotsessis juba vältimatud. Ka Keskerakonna näide kinnitab sama: 2003. a valimiste järel on jõutud olukorrani, kus rahulolematus on kasvanud mässuks. Reeglite olematus 1999. a valimiste eel Eesti Maarahva Erakonnas viis samuti seisukorrani, kus kampaania jäi sisuliselt koordineerimata- kandidaatidelt kostus hiljem kriitikat ning 2003. a selektsioon allus juba teatud reeglistikule. Reformierakonna nimekirjade moodustamise protsessi muutmise üks tugevamaid ajendeid oli samuti liikmete rahulolematus senise sisemise juhtimisviisiga.
Sisemine rahulolematus on seega oluline faktor kõigis selekteerimisprotsessi muutvate otsuste taga 1999-2003. a Eesti parteides. Muidugi ei taga selekteerimisprotsessi muutmine iseenesest veel edu järgmistel valimistel- vastupidi, Isamaaliidu ühe liikme arvates olid just põhjalikud reformid nimekirjade moodustamise protsessis põhjuseks, miks nimekirjast jäid välja või taandusid tagumistele kohtadele laiemale valijaskonnale tuntud kandidaadid.
Nii võib välja tuua kolm tasandit, mis raamivad selekteerimisprotsessi (ümber)kujunemist põhjustavaid muutujaid: esiteks mõjutas seda uue partei tulek, mis tihendas konkurentsi ning toimis eduka teedrajava eeskujuna, kelle rõhuasetus erakonnasisesele demokraatiale paistis teiste erakondades vaatenurgast ühe hääli koondava võttena. Teiseks- valimisseadusesse tehtud muudatus, mille üheks tagajärjeks oli erakondadesiseste selektsiooniprotsesside formaliseerimine. Kolmandaks- parteisisene rahulolematus, s.t erakonnaliikmete võõrandumine tsentraliseeritud juhtimisest, mille ignoreerimine võib kaasa tuua avatud mässu ja lõhenemise partei sees.
Allan Lahi: Autori intervjuu. Üleskirjutus. Tartu, 04.03.2003
Arto Aas: Autori intervjuu. Üleskirjutus. Tallinn, 20.02.2004
Heiki Kranich: Autori intervjuu. Üleskirjutus. Tallinn, 05.03.2003
Ingvar Pärnamäe: Autori intervjuu. Üleskirjutus. Tallinn, 18.02.2003
Jaan Sõrra: Autori intervjuu. Üleskirjutus. Tartu, 28.08.2003
Jarno Laur: Autori intervjuu. Helisalvestis.Tartu, 06.12.2002
Jonatan Vseviov: Autori intervjuu. Üleskirjutus. Tartu, 22.03.2003
Jüri Adams: Autori intervjuu. Üleskirjutus. Tallinn, 30.03.2004
Kalver Künnapuu: Autori intervjuu. Üleskirjutus. Tartu,16.12.2003
Karel Rüütli: Autori intervjuu. Üleskirjutus. Tartu, 26.03.2003
Külliki Kübarsepp: Autori intervjuu. Üleskirjutus. Tartu, 27.03.2003
Lea Kiivit: Autori intervjuu. Üleskirjutus. Tallinn, 26.02.2004
Märt Viisitamm: Autori intervjuu. Üleskirjutus. Tallinn, 18.02.2003
Peeter Taim: Autori intervjuu. Üleskirjutus. Tartu, 12.11.2002
Rein Taagepera:Autori intervjuu. Üleskirjutus, Tartu, 24.04.2004
Silver Meikar: Autori intervjuu. Üleskirjutus. Tartu, 22.03.2003
Toomas Alatalu: Autori intervjuu. Üleskirjutus. Tallinn, 20.03.2004
Toomas Türk: Autori intervjuu. Üleskirjutus. Tallinn, 03.03.2004
Urmo Kübar: Autori intervjuu. Üleskirjutus. Tartu,
Urmas Reinsalu: Autori intervjuu. Üleskirjutus. Tartu, 03.05.2004
Tõnu Kauba: Autori intervjuu. Üleskirjutus. Tartu, 08.01.2003
Barnea, S ja Rahat, G. Reforming Candidate Selection Methods in Israel: A Multi-Level Approach. Paper delivery at the 2004 Annual Meeting of the American Political Science Association, sept 2-5, 2004
Bille, L. Democratizing a Democratic Procedure: Myth or Reality? Party Politics 2001,7/3, lk 363-380
Epstein, D. Political Parties in Western Democracies, 1982. New Brunswick:Transaction
European Representation Study. The European Election Study, 1994
Gallagher, M ja Marsh, M. Candidate Selectionin Comparative Perspective. 1988, London:Sage
Katz, R. The Problem of Candidate Selection and Models of Party Democracy. Party
Politics 2001,7/3, lk 277-296
Le Duc,L. Democratizing Party Leadership Selection. Party Politics 2001,7/3, lk 277-296
Leijenaar, M. A Battle for Power: Selecting Candidates in the Netherlands. Kogumikus Gender and Party Politics. Toim. Lovenduski, J. Ja Norris, P. Sage Publications, London. 1995, lk. 205-231
Michels, R. Political Parties: A Sociological Study of the Oligarchical Tendencies of Modern Democracies. 1964 [1911], NY,
Norris, P. 1996. Legislative Recruitement. Kogumikus Comparing Democracies: Elections and Voting in Global Perspective ed. LeDuc, L. Niemi, R.G, Norris, P. Sage: Thousand Oakes, CA 1996, lk. 184-215
Pentus, K. Partei struktuuride võrdlev analüüs Eesti Reformierakonna ja USA Libertaarse partei näitel. Bakalaureusetöö, Tallinn, 2000
Ranney, A. Candidate Selection. Kogumikus Democracy at the Polls: A Comparative Study of Competetive National Elections. Toim Butler, D. Penniman, H. ja Ranney, A. Washington, DC:American Enterprise Institute, 1981 lk. 75-106
Schattschneider, E.E 1942. Party Government. NY: Hot, Rinehart& Winston. 1942
Taagepera, R. Meteoric Rise: Res Publica in Estonia, 2001-2004. Prepared for the ECPR 2004 Joint Sessions of Workshops, 13-18 aprill, Uppsala Ülikool
Taagepera, R. Res Publica tõus ja tulevik. Kogumikus Riigikogu valimised 2003:kas muutuste lävel? Toim Toomla, Rein Tartu.Tartu Ülikooli Kirjastus, 2003. lk 165-177
Toomla, R. Valimisseaduse muutused. Kogumikus Riigikogu valimised 2003:kas muutuste lävel? Toim. Toomla, R. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2003. lk 73-103