Sissejuhatus

 

    Demokraatliku režiimi peamiseks tunnusmärgiks on võimu vahetumine erinevate parteide vahel. Võimu teostamine toimub demokraatlikus režiimis läbi parlamentaarse või presidentaalse valitsuse. Kui presidentaalse režiimi keskmeks on üks isik, kes teostab poliitikaid ning määrab ametisse valitsuse, siis parlamentaarse valitsuse moodustavad vabade valimiste tagajärjel parlamenti pääsenud parteid. Valitsusse pääs võimaldab parteidel teostada poliitikaid ning kontrollida ametikohti.  Kuigi valitsuses osalemine on  parteide jaoks seotud võitudega, pole   valitsusse pääs  parteide jaoks ainult õnnistus. Valitsusparteid kaotavad oma toetust igal pool,  kus on võimul parlamentaarne valitsus.[1] Mis seletab valitsusparteide toetuse muutumist? Mis seletab valitsusparteide toetuse erinevat muutumist? Käesolevas artiklis analüüsitakse valitsusparteide toetuse muutust Eesti, Läti ja Leedu valitsusparteide näitel.

 

Valitsusparteide toetust mõjutavad institutsionaalsed tegurid

 

    Valitsusparteide toetuse muutumist kirjeldav kirjandus on ulatuslik. Valitsuste alased uuringud pöörasid oma algussastel vähe tähelepanu valitsusparteide  toetuse muutumise uurimisele keskendudes peamiselt valitsuste tekke ning kestvuse seletamisele (Dodd 1984;  Grofman, Roozendaal 1997; Laver 1998, 2003).

    Teatud tähiseks võib pidada 1983. aastat, mil ilmus esimene valitsuste toetuse muutust analüüsiv uurimus Mackielt ja Roselt (1983). Edasi muutus valitsusparteide toetuse muutuse uurimine osaks  majandusliku hääletuse teooriast, mis näeb  valitsusparteide toetuse muutumist  läbi tööpuuduse ning inflatsiooni, mille suurenemine või vähenemine sunnib valijaid vastavalt karistama/premeerima ametisolevat valitsust (Lewis-Beck 1985; Powell, Whitten 1993). Majandusliku hääletuse teooria on mahukas ning empiiriliselt keerukas. Majandusliku hääletuse teooriat on modifitseerinud Powell ja Whitten, kes on väitnud, et majandusliku hääletuse esinemist mõjutab poliitiline kontekst, mis võib tugevdada ja nõrgendada majandusliku hääletuse esinemist (Powell, Whitten 1993; Whitten, Palmer 1999). Kuigi Powell ja Whitten toovad sisse poliitilise konteksti seletavad nad valitsusparteide toetust suuresti majandusliku hääletuse printsiipidest lähtuvalt, mistõttu käsitlen ma ka neid osana suuremast majandusliku hääletuse koolkonnast. Kokkuvõtteks võib öelda, et majandusliku hääletuse teooria näeb poliitiliste parteide toetuse muutust sõltuvana majanduslikest protsessidest, mida teatud tingimustel võimendavad poliitilised muutujad.

    Kuigi majandusliku hääletuse teooria loogika on lihtne jätab ta vaatluse alt välja üksikute poliitiliste parteide toetuse muutumise vaatlemise agregeerides poliitiliste parteide toetuse muutumise üheks indikaatoriks, mis ei võimalda vaadelda üksikute parteide toetuse muutumist. Käsitledes valitsusparteide toetuse muutumist ühtse indikaatorina jätame me vaatluse alt välja üksikute parteide toetuse muutumise ulatuse ning seega ei seleta seda, miks muutub parteide toetus valitsuskoalitsioonide sees. Miks kaotavad ühed valitsusparteid valimistel rohkem, kui teised? Sellele majandusliku hääletuse teooria otsest seletust ei paku. Majandusliku hääletuse teooria teiseks puuduseks on fakt, et ta jätab tähelepanu alt välja poliitilise konteksti mõju valitsusparteide toetuse muutumisele. Kuigi majanduslik hääletamine mõjutab valitsusparteide toetuse muutumist on antud töö eesmärk majandusliku hääletuse kõrval uurida institutsionaalsete tegurite (minimaalne-ülekaaluline valitsus, ministri kohtade jaotuse ning parteisüsteemi keskesed muutujad) mõju valitsusparteide toetuse muutumisele. Eitamata majanduslike hääletuse esinemist on vajalik uurida valitsusparteide toetuse muutumise sõltuvust institutsionaalsest keskkonnast, milles nad tegutsevad (parteisüsteem, parlament, valitsus).

    Töö uurimisobjektiks on valitsusparteide toetuse muutus. Erinevalt eelnevatest uuringutest võtab töö vaatluse alla üksiku partei toetuse muutumise. Üksikute parteide toetuse muutumise uurimine on uuenduslik nii teoreetiliselt, kui ka metodoloogiliselt. Teoreetiliselt võimaldab üksikute parteide toetuse muutumise uurimine vaadelda tegureid, mis suurendavad või vähendavad üksikute parteide toetust Valitsusparteide toetuse muutumise vaatlemine kombineerituna ei võimalda uurida, millist mõju avaldavad erinevad valitsuse kesksed  (koalitsiooni suurus ning parteide positsioon valitsuses) muutujad  valitsusparteide toetuse muutumisele. Heaks näiteks on siin majandusliku hääletuse teooria, mis seletab valitsusparteide toetuse muutumist tervikuna läbi tööpuuduse ning inflatsiooni vaatlemata seejuures, kuidas varieerub valitsusparteide toetuse muutus koalitsioonide sees.[2] Üksikute parteide toetuse muutumise uurimine võimaldab seega vaadelda tegureid, mis suurendavad või vähendavad üksikute parteide toetuse kadumist. Metodoloogiliselt võimaldab üksikute valitsusparteide toetuse uurimine kasutusele võtta uue sõltuva muutuja, mis võimaldab vaadelda üksikute valitsusparteide toetust mõjutavaid tegureid. Agregeeritud tasemel valitsusparteide toetuse muutumine ei võimalda eristada erinevate parteide toetuse muutumist, mis võib koalitsioonide sees varieeruda suuresti.

    Töö testib eeldust, mille kohaselt on valitsusparteide toetus sõltuv institutsionaalsest keskkonnast, milles nad tegutsevad. Valitsusparteide toetust kujundab valitsuses, parlamendis ning parteisüsteemis väljakujunenud jõuvahekorrad, mis avaldavad oma mõju parteide toetuse muutusele. Töö ei väida, et valitsusparteide toetuse muutus on iseenesest seletatav läbi institutsionaalsete tegurite. Küll väidab töö, et keskkond milles valitsusparteid tegutsevad igapäevaselt kujundab nende toetuse muutumist. Antud töö eesmärk on uurida uurida institutsionaalse keskkonna ning valitsusparteide toetuse muutuse vahel väites seejuures, et institutsionaalne keskkond avaldab oma mõju parteide toetuse muutusele. Järgnevalt toon välja töös kasutatavad neli eeldust, mis kujutavad endast töö selgroogu.

    Uurides valitsusparteide toetuse muutumist peame me esmalt vaatlema valitsuse keskseid muutujaid, millel on leitud olevat oluline mõju valitsuste kestvusele. Powell ja Whitten on leidnud, et valitsusparteide hulk on positiivselt seotud valitsusparteide toetuse muutumisega (Powell, Whitten 1993: 403-404). Seega on koalitsiooni suurusel ning valitsusparteide hulgal mõju ka valitsusparteide toetuse muutusele. Töö eeldab, et valitsusparteide toetuse muutus on sõltuv koalitsiooni suurusest ning võimu hajumisest koalitsiooni sees, mis mõjutab ka üksikute parteide toetuse muutumist. V

õimu hajumist koalitsiooni sees peegeldab valitsusparteide poolt kantav erinev vastutus.

    Valitsuste moodustamine on keerukas protsess, mille tulemusena ühed võidavad rohkem, kui teised. Parteid kannavad valitsuses erinevat vastutust. Partei, kes kontrollib peaministri ning rahandusministri portfelli vastutus on eeldatavalt suurem, kui erakonnal, kes kontrollib keskkonnaministri portfelli. Kuigi erakondade positsiooni valitsuses on raske eristada on selge, et valitsusparteid pole võrdsed ja ühe erakonna vastutus on suurem, kui teise oma. Töö eeldab, et valitsusparteide toetuse muutus on sõltuv erakondade positsioonist valitsuses, mis mõjutab ka nende toetust.

    Olulise valitsusparteide toetuse muutumisega seotud protsessina tuleb esile tösta toetuse muutumist parteisüsteemis. Kui valitsusparteid kaotavad oma toetust tähendab see inimeste häälte siirdumist erakondadele, kes pole valitsusse pääsenud või kes pole isegi parlamenti pääsenud. Valitsusparteide kiire toetuse kaotus võib motiveerida uusi poliitilise jõude ilmuma parteisüsteemi uute parteide näol. Seega võib eeldada, et uute parteide teke parteisüsteemis soosib valitsusparteide toetuse kaotust ning suurendab uute parteide valimisedu. Töö eeldab, et uute parteide teke soosib valitsusparteide toetuse kaotust.

    Eelnevalt välja toodud neli eeldust on esile tõstetud tabelis 1. Kuigi antud töö ei jäta vaatluse alt välja majandusliku hääletuse koolkonna poolt esile toodud muutujate mõju valitsusparteide toetuse muutumisele on töö lähtekoht siiski institutsionaalne uurides, kuidas toovad institutsionaalsete muutujate varieeruvus kaasa muutusi valitsusparteide toetuse muutuses. Töö  lähteeelduseks on hüpotees, mis seob omavahel valitsuste sees valitseva võimujaotuse valitsusparteide toetuse muutusega. Eelnevate analüüside poolt valdavalt eiratud institutsionaalne kontekst omab oma mõju valitsusparteide toetuse muutumise seletamisel, mille ulatust antud töö uuribki.

 

 

Tabel 1. Töös kasutatavad eeldused

1. eeldus	valitsusparteide toetuse muutus on sõltuv koalitsiooni suurusest ning võimu hajumisest koalitsiooni sees, mis mõjutab ka üksikute parteide toetuse muutumist.
2. eeldus	valitsusparteide toetuse muutus on sõltuv erakondade positsioonist valitsuses, mis mõjutab ka nende toetust.
3. eeldus	uute parteide teke soosib valitsusparteide toetuse kaotust.

 

Metodoloogia

 

    Töö uurimisobjektina määratletud sõltuva (valitsuspartei toetuse muutus) ja uuritavate sõltumatute tunnuste (institutsionaalne keskkond) vaheliste avamiseks sobib kõige paremini kvantitatiivne-statistiline meetod, mis võimaldab määratleda tunnuste vaheliste seoste tugevust ning nende statistilist usaldusväärsust. Kvantitatiivse meetodi problemaatiliseks küljeks valitsusparteide toetuse muutumise uurimisel võib pidada parteide liitumiste ja lõhenemistega seostuvaid metodoloogilisi probleeme, mis kvalitatiivse analüüsi käigus võiks paremini seletada üksikute parteide toetuse muutumist. Kuna antud töö eesmärgiks on aga üldisemate seoste uurimine on siinkohal valitud tee, mis võimaldab kasutada võimalikult suurt valimit. Alternatiivina käesolevale uuringule võiks vaadelda, kuidas muutub valitsuses oleku jooksul lõhenenud partei erinevate osapoolte toetus. Nii võiks uurida põhjuseid, miks osad ühe suure partei liikmed osutuvad valimistel edukamaks, kui teised. Antud töö jätab selle töö edasiste uurimuste jaoks.

    Peamiselt üheparteivalitsuste uurimisest välja kasvanud majandusliku hääletuse teooria on vaadelnud parteide toetuse muutust üheparteivalitsuste uurimisest välja kasvanud majandusliku hääletuse teooria on vaadelnud parteide toetuse muutust üheparteivalitsuste näite jättes vaatluse alt välja üksikute parteide toetuse muutuse uurimise. Üksikute parteide toetuse muutuse vaatlemine võimaldab erinevalt senistest uuringutest vaadelda institutsionaalsete muutujate mõju toetuse muutusele.  Nii saab vaadelda üksikute parteide arengu ning valitsuskäitumisega seotud muutujaid, mis senini on jäänud vaatluse alt välja. Tuues uuringusse sisse mikrotasandi muutujaid, mis kirjeldavad valitsuskoalitsioonis valitsevat võimuvahekorda võime me paremini mõista ka partei toetuse muutust.

 

Operatsionaliseerimine

    Töö sõltuvaks muutujaks on valitsusparteide toetus muutus, mille arvutamiseks vaatlen valitsusparteide edu kahel üksteisele järgnevatel valimistel. Valimiste tulemuste protsentuaalse tulemuse eelistamine esinduskokku pääsenud parteide kohtade vaatlemisele on seletatav sellega, et kõik parteid ei pääse esinduskokku, mis välistaks nii mitmete valitsusparteide kaasamise antud uuringusse. Ida-Euroopa parteisüsteemide vaatlemisel, kus parteid tihti ühinevad ning lõhenevad on eraldi probleemiks valimistel osalevate parteide geneesi tuletamine. Nii on valimiste võitmiseks Ida-Euroopas levinud parteiliitude moodustamine, mis pärast suurt edu lagunevad eraldi parteideks. Sellisel juhul vaatleb töö partei toetuse muutumist parteikoalitsiooni algse toetuse ning parteikoalitsioonist eemaldanud partei toetuse vahel.

    Lähtuvalt teoreetilisest raamistikust vaatlen esimese sõltumatu muutujana koalitsiooni suuruse mõju valitsusparteide toetuse muutusele. Koalitsiooni suurusena vaatlen antud töös valitsusse kaasatud parteide arvu.

    Teise sõltumatu muutujana vaatlen valitsuspartei positsiooni valitsuses. Selle mõõtmiseks kasutan dihhotoomset muutujat, mis vaatleb peaministri parteilist kuuluvust (1) partei omab valitsus peaministri kohta (2) partei ei oma valitsuses peaministri kohta. Peaministri parteilisuse vaatlemine partei mõjukuse hindamiseks on oluline eeskätt seepärast, et valitsuskabinetis omab peaminister juhtivat rolli.

    Kolmanda sõltumatu muutujana vaatlen valimistel osalenud parteide arvu, mis peegeldab parteisüsteemi sisese konkurentsi määra. Valimistel osalenud parteidena arvestan siinkohal ainult parteisid, mis on pälvinud valimistel valijate toetust. Seega pole analüüsitud parteisid, mis osalesid valimistel, kuid mis ei saanud valijate hääli.

    Neljanda sõltumatu muutujana uurin uute parteide mõju valitsusparteide toetuse muutusele. Uute parteidena vaatlen parteisid, kes ei ole osalenud eelmistel valimistel.

 

 

Andmestik

    Töö uurib Eesti, Läti ja Leedu valitsusparteide toetuse muutust ajavahemikul 1992-2004. Valimisse on kaasatud kõik pärast esimesi vabasid valimisi ametisse astunud valitsused. Valim on piiritletud viimaste toimunud valimistega.[3] Töös analüüsitav valitsuste koosseisude andmestik on koostatud  Keesings Record of World Events (Keesings Record World of Events 1992-2004) põhjal, kus on kodeeritud valitsuste koosseisus toimunud muudatused. Keesingsi põhjal on leitud ka valitsusjuhtide parteiline kuuluvus. Juhul, kui peaminister on parteitu on see ka andmebaasis ära märgitud. Töö analüüsib 73 parteid ning töö analüüsiühikuks on partei.

     Töös kasutatavad andmed valimiste kohta pärinevad “Center for the Study of Public Policy” (CSSP) koostatavast andmebaasist, mis katab kõik Ida-Euroopas toimunud valimised alates 1989. aastast, võimaldades teostada nii võrdlevat analüüsi.

 

 

Tulemused ja arutlus

 

    Joonisel 1 on toodud peaministri ja valitsusparteide toetuse muutus. Nagu jooniselt näha on peaministri partei toetuse kaotus valimiste vahelisel perioodil võrreldes koalitsioonipartneritega olnud nelja korra suurem.

    Vaadeldes toetuse muutust parteiti torkab silma “Leedu Demokraatlik Tööpartei”, kelle valimistoetus langes ajavahemikul 1992-1996 34%.  Eestist on markantsemaks näiteks “Koonderakonna ja Maarahva Ühendus”, mis lagunes nelja valitsuses oldud aasta jooksul ning mille toetus langes 24,6%. Lätis kaotas esimeses iseseisvuse järgselt rajatud Birkavsi valitsust juhtinud “Läti tee” 17,7 % oma toetusest.  Kuigi toodud näited on kõige dramaatilisemad on praktiliselt kõigil juhtumitel kaotanud peaministri parteid kaotanud oma toetust.

 

Joonis 1. Peaministri  partei (1) ja valitsusparteide toetuse muutuse (2)  võrdlus

 

    Näidetena parteidest, kes on valitsuskoalitsioonis olles suurendanud oma toetust tõusetub Eestis esile Reformierakond, kes on vaatamata mitmetele valitsustes osalemisele säilitanud oma toetuse või isegi suurendanud seda. Reformierakonna stabiilsus erinevatel valimistel annab aluse rääkida nimetatud partei võtmepositsioonist Eesti parteimaastikul.  Leedus pole praktiliselt ükski partei suutnud valitsuses osalemise järel suutnud säilitada oma toetust või seda suurendada. Leeduga võrreldes on valitsusparteide jaoks olukord parem Lätis, kus valitsusparteid “Läti tee” kui ka “Ühendus Isamaa ja vabaduse eest” suurendasid 1998. aastal oma toetust  vastavalt 3,7% ja 2,7%.  Millised tegurid aga mõjutavad valitsusparteide toetuse muutust?  Lähtuvalt eelnevalt välja toodud muutujatest uurin järgnevalt valitsusparteide toetuse muutust mõjutavaid tegureid korrelatsioonianalüüsi abil.

    Tabelis 1 on toodud korrelatsioonikordajad uuritavate muutujate vahel ning nende statistilise olulisuse määrad. Korrelatsioonikordajad toovad lisaks peaministri partei olulisusele välja valitsuses osalevate parteide arvu mõju ning valimistel osalevate parteide mõju valitsusparteide toetuse muutusele. Valitsuses osalevate parteide hulk mõjutab antud tulemuste põhjal valitsusparteide toetuse muutust positiivselt. Mida suurem on valitsusse kaasatud partnerite hulk seda väiksem tundub olevat ka valitsusparteide toetuse kaotus. Valimistel osalevate parteide mõju valitsusparteide toetusele on negatiivne. Mida suurem on valimistel osalevate parteide hulk seda suurem on ka valitsusparteide toetuse langus. Uute parteide hulk valimistel avaldab küll valitsusparteide toetusele oodatult negatiivset mõju, kuid seda ei saa väita statistiliselt olulisel määral. Uurimaks täpsemalt valitsuses ning valimistel osalevate parteide mõju valitsusparteide toetuse muutusele on antud seosed toodud välja järgneval kahel hajuvusdiagrammil.

 

		MUUTUS
Valitsuspartei toetuse muutus	Pearson Correlation	1
	Sig. (2-tailed)	.
	N	69
Parteide arv valimistel	Pearson Correlation	-.530(**)
	Sig. (2-tailed)	.000
	N	69
Koalitsiooni suurus	Pearson Correlation	.484(**)
	Sig. (2-tailed)	.000
	N	69
Juhtiv roll valitsuses	Pearson Correlation	-.588(**)
	Sig. (2-tailed)	.000
	N	62
Uute parteide arv valimistel	Pearson Correlation	-.160
	Sig. (2-tailed)	.189
	N	69

**  Correlation is significant at the 0.01 level (2-tailed).

*  Correlation is significant at the 0.05 level (2-tailed).

  

Tabel 1. Valitsusparteide toetust mõjutavad tegurid. Korrelatsioonanalüüs

 

 

 

    Jooniselt 2 on näha, et seos valitsusparteide hulga ning parteide toetuse languse vahel kipub olevat hägune. Jooniselt on näha, et mida suurem on valitsussse kaasatud partnerite arv seda väiksem kipub olevat ka valitsusparteide toetuse kaotus. Antud väide kipub ühildama Powelli ja Whitteni tulemustega (Powell, Whitten 1993: 401-402). Kuigi korrelatsioonikordaja uuritavate tunnuste vahel on kõrge on jooniselt näha, et kõrge väärtuse põhjus paikneb paaris juhtumis, mis hägustavad üldpilti.

  

 

Joonis 2. Valitsusparteide arvu ning valitsusparteide toetuse muutuse seotus

 

 

    Jooniselt 3 on näha, et mida suurem on valimistel osalevate parteide hulk seda suurem kipub olema ka valitsusparteide toetuse langus. Sarnaselt eelnevale joonisele on aga ka siin selgelt näha üksikute juhtumite mõju korrelatsioonikordajale. Ometi võib siingi ettevaatlikult väita, et nimetatud muutujate vahel valitseb negatiivne seos. Selgemate seoste välja toomiseks on vaja laiendada uuritavat valimit, mis võimaldaks ka määratleda eelpooltoodud seoste paikapidavust väljaspool Balti riikide konteksti.

 

 

Joonis 3. Valimistel osalevate parteide ning  valitsusparteide toetuse muutuse seotus

  

 

Kokkvõte

 

    Kokkvõtteks võib öelda, et suurimat mõju avaldab valitsusparteide toetusele partei roll valitsuses. Seda näitab peaministri parteide toetuse languse võrdlus teiste valitsusparteidega. Samuti näib  valitsusparteide toetus sõltuvat valitsusse kaasatud parteide arvust ning valimistel osalevatest parteide arvust. Mida suurem on valitsusse kaasatud parteide arv seda väiksem kipub olema ka valitsusparteide toetuse langus. Valimistel osalevate parteide mõju valitsusparteide muutusele on omakorda negatiivne. Mida rohkem parteisid kogub valijate hääli seda suurem on ka valitsuspartide toetuse kaotus. Töö tulemused kinnitavat hüpoteesi, mille kohaselt on valitsusparteide toetuse muutus seotud institutsionaalse keskkonnaga, milles nad tegutsevad. 

  

 

Kasutatud kirjandus

 

 1.      Center for the Study of Public Policy. (14.11.2004).

2.      Dodd, Lawrence C. 1984. The Study of Cabinet Durability: Introduction and Commentary. Comparative Political Studies. 17: 155-162

3.      Grofman, Bernhard, Roozendal, Peter von. 1997. Rewiev Article: Modeling Cabinet Durability

4.      Keesings Record of World Events 1992-2004. http://www.keesings.com (14.11.2004)

5.      Laver, Michael. 1998.  Models of Government Formation Annual Review Political Science  1-25.

6.      Laver, Michael. 2003. Government Termination. Annual Review Political Science. 6: 23-40.    

7.      Lewis-Beck, Michael. 1988. Economic and Elections: The Major Western Democracies. Ann Arbor

8.      Mershon, Carol. 1996. The Costs of Coalition: Coalition Theories and Italian Governments. American Political Science Review 90: 534-554. .

9.      Nannestad, Peter, Paldam, Martin. 1999. The Cost of Ruling: A Foundation Stone for Two Theories.

10.  Powell, Bingham G, Whitten, Guy, D. 1993. A Cross-National Analysis of Economic Voting: Taking Account of the Political Context. American Journal of Political Science 37: 391-414.

11.  Rose, Richard, Mackie, Thomas. 1983. Incumbency in Government: Asset or Liability. Western European Party Systems: Continuity and Change. Ed. Hans Daalder and Peter Mair. Sage.

12.  Strom, Kaare, Müller, Wolfgang. 2000. Coalition Governments in Western-Europe. Oxford University Press.

13.  Whitten, Guy D, Palmer, Harvey, D. 1999. Cross-National analyses of economic voting. Electoral Studies 18: 49-67