|
ESTONIAN SOCIAL SCIENCE ONLINE |
|
||||||||||
|
Sissejuhatus
Konvergentsi teema on muutunud viimasel kümnendil üha populaarsemaks. Järgnevas kirjutises püütakse välja selgitada, milline on olnud tulutasemete ühtlustumise protsess Eestis ja teistes uutes liikmesriikides võrrelduna senise Euroopa Liidu (ehk EL-15) riikidega ajavahemikus 1994-2004. Samuti analüüsitakse seniste EL laienemiste käigus liitunud madala tulutasemega riikide (Iirimaa, Kreeka, Portugal ja Hispaania) konvergentsi kogemust. Järgnevalt hinnatakse võimalikku tulutasemete ühtlustumise kiirust Eestis ja teistes uutes EL liikmesriikides. Töö lõpuosas käsitletakse Euroopa Liiduga ühinemise tulemusena ilmnevaid positiivseid mõjusid Eesti tulutasemele ja tuuakse välja Eesti Riikliku Arengukava realiseerimise võimalikke mõjusid Eesti tulutaseme ühtlustumisele Euroopa Liiduga.
Konvergentsi ja erinevate majanduskasvu mudelite vaheliste seoste teoreetiline käsitlus
Kõige üldisemas mõttes on majandusteaduses konvergentsi käsitletud kui protsessi, mille käigus erinevate majandussubjektide teatud näitajad ühtlustuvad, lähenevad teineteisele. Konvergentsi saab analüüsida väga erinevatest aspektidest. Reaalne konvergents kirjeldab tulutasemete ühtlustumist ja seda mõõdetakse tavaliselt reaalse sisemajanduse koguproduktina (SKP) ühe elaniku kohta. Nominaalne konvergents peegeldab hinnatasemete ühtlustumist ja seda mõõdetakse erinevate hinnataset väljendavate indeksitega. Institutsionaalne konvergents kirjeldab kõikvõimalike ühiskonna funktsioneerimiseks vajalike institutsionaalsete raamistike ülevõtmise ja rakendamise protsessi. Lisaks võib veel tuua näiteks majandustsüklite, tarbijakäitumise ja sotsiaalse kihitumise alast ühtlustumist ehk konvergentsi.
Järgneval joonisel 1 on esitatud näitena Eesti ja Euroopa Liidu keskmise tulutaseme konvergentsi võimalikud arenguteed. Tulutase on mõõdetud sisemajanduse koguproduktina ühe elaniku kohta võrreldavates hindades. Algseis on 1995. aastast, millal Eesti SKP moodustas veidi alla 32 % EL keskmisest. Kuna EL-i tulutase tulevikus ei jää muutumatuks, toimub selle pidev kasv ehk joonisel 1 esialgne lähtetase100 ühikut pidevalt suureneb. Eesti tulutase võib pidevalt läheneda EL tasemele (sirgjoon), aeglustuvalt läheneda ehk konvergents peatub (laugeks muutuv joon) või toimub järsk konvergentsi pidurdumine ja divergents (allapoole pööratud joon). Milline neist arenguteedest tegelikult realiseerub on terve rea tegurite mõju tulemus ja neid küsimusi käsitletakse käesoleva kirjutise järgnevates osades.
Joonis 1. Eesti ja Euroopa Liidu tulutasemete konvergentsi arenguteed
Kaasaegses majanduskasvu alases kirjanduses on selgelt eristatavad kaks lähenemisviisi. Ajavahemikus 1956 kuni 1980. aastate alguseni oli valdav Solow-Swani neoklassikaline ehk eksogeense majanduskasvu mudel (Solow, 1956). Selle mudeli kohaselt on riigid erinevad vaid esialgse füüsilise ja inimkapitali varustatuselt ühe elaniku kohta. Järelikult ka kapitali piirtootlikkus kapitalivaestes riikides on kõrgem kui kapitalikülluslikes riikides. Seega vaesed riigid kasvavad vastavalt neoklassikalisele mudelile palju kiiremini kui rikkad riigid ja see protsess peaks viima lõpuks nende riikide tulutasemete (mõõdetuna kogutoodanguna ühe elaniku kohta) võrdsustumiseni. Konvergentsi alases kirjanduses on see tuntud kui absoluutse ehk tingimusteta konvergentsi hüpoteesina (Islam, 2003). Nii majanduse kasvukiiruse kui ka tulutasemete ühtlustumist kutsutakse aga beeta (β) konvergentsiks. Hüpoteesi kohaselt peaks beeta olema negatiivne s.t. mida rikkam on riik analüüsitava perioodi algul, seda aeglasemalt tema majandus kasvab. Kahjuks reaalsed arvutused ei kinnitanud absoluutse konvergentsi hüpoteesi paikapidavust (vt. Barbone, L., Zalduendo J, 1996).
Absoluutse konvergentsi hüpotees oli rajatud liiga rangetele eeldustele ja seetõttu asendati see suhtelise konvergentsi hüpoteesiga, mille kohaselt liigub iga riigi majandus talle omase tasakaaluseisundi poole. Seega sarnase majandusliku, poliitilise ja sotsiaalse lähtepositsiooniga riikide tulutasemed ühe elaniku kohta peaksid omavahel ühtlustuma. See on tuntud klubi konvergentsi hüpoteesina või sigma (σ) konvergentsina. Selle hüpoteesi kohaselt majanduskasvu käigus muutuvad suhteliselt sarnase algpositsiooniga riikide tulutasemete erinevused väiksemaks ehk standardhälve (sigma) väheneb. Väga erineva majandusliku, poliitilise ja sotsiaalse tasemega riikide tulutase aga ei ühtlustu. Konvergents nende riikide puhul oleneb sellest, kuivõrd majanduspoliitiliste vahenditega suudetakse kõrvaldada olulised erinevused riikide lähtepositsioonis. See on eriti oluline hüpotees käsitlemaks nii varasemat uute Euroopa Liitu astunud riikide konvergentsiprotsessi kui ka analüüsimaks tulevast Eesti ja teiste uute EL liikmesriikide arengut.
Alates 1980 aastate teisest poolest algas endogeense majanduskasvu mudeli levik (Romer, 1986, 1990). Selle mudeli kohaselt tehnoloogia ei ole eksogeenne ja avalik hüvis vaid tal on endogeenne iseloom. Seega unikaalse tehnoloogia omamine võimaldab saada monopoolset kasumit ja järelikult on firmadel olemas otsene huvi investeerida teadus- ja arendustegevusse.
Endogeense majanduskasvu mudeli kohaselt ei ole võimalik automaatne riikide tulutasemete võrdsustumine. Riik peab omama teatud komplekti inimkapitali ja muid tegurid, mis on vajalikud selleks, et suuta luua ja rakendada uusi tehnoloogiaid ja selle abil saavutada majanduskasvu. Lisaks rõhutatakse ka riigi sotsiaalse võimekuse olemasolu vajadust. Siit tuleneb hoopis järeldus, et maailmas võib eeldada süvenevat tulutasemete erinevust rikaste ja vaeste riikide vahel. Vaestel riikidel pole piisavalt majanduslikke vahendeid ja inimkapitali, millega osaleda teadus- ja arendustegevuses. Kuna aga endogeense majanduskasvu mudeli kohaselt on just tehnoloogiline areng majanduskasvu peamine mootor, siis vaesed riigi jäävad veelgi enam maha rikastest riikidest.
Neoklassikaline ja endogeenne mudel omavad üsna erinevat seisukohta integratsiooni mõju kohta tulutasemete konvergentsile. Solow neoklassikalises kasvumudelis saab riigi majanduspoliitika muutustega vaid ajutiselt mõjutada riigi majanduse arengut Endogeense mudeli kohaselt aga võimaldab integratsiooniprotsessi tulemusena tekkinud uus ja suurem ühisturg paremini ära kasutada mastaabisäästu efekti ja see avaldab pidevat ja pikaajalist positiivset mõju majanduskasvule. Kui Solow mudelis rõhutati investeeringute kahanevat tulukust siis uues majanduskasvu mudelis rõhutati teadmiste ülevooluefektist tulenevat kasvavat investeeringute tulukust. Endogeense kasvumudeli kohaselt seega majanduslik integratsioon pidevalt toetab majanduskasvu.
Senine kogemus integratsiooniportsessi mõjust tulutasemele
Euroopa Liidu laienemise seniste voorude käigus on toimunud uute madala tulutasemega liitujate (Iirimaa, Kreeka, Portugal, Hispaania – edaspidi „varasemad liitujad“) majanduste konvergents tuumikriikide majanduse suhtes. Iirimaa majanduskasv koheselt pärast EL-iga ühinemist oli väga aeglane, ulatudes 1973-1978 keskmisena vaid ühe protsendini ja Kreekal oli majanduskasv 1981-1985 isegi 3.2 % väiksem kui enne liitumist. Vaid Hispaania ja Portugal saavutasid pärast liitumist 3.6 ja 5.6 % võrra kõrgema majanduskasvu. Järgnevas tabelis 1 on esitatud andmed nelja riigi tulutaseme konvergentsi kohta võrreldes EL. keskmisega. Tabelist on näha, et liitumise hetkel oli Hispaania tulutase 73 %, Iirimaal 59 %, Kreekal 57 ja Portugalil 52 % EL keskmisest. Tabelist järeldub, et 1990. aastate alguseni oli tulutaseme konvergents väga aeglane. Teiseks läksid riigid konvergentsiprotsessis erinevaid teid mööda. Iirimaa oli ühel pool väga kiire konvergentsiga ja teiselt poolt Hispaania, Kreeka ja Portugal hoopis aeglasema lähenemisega EL keskmisele tulutasemele.
Tabel 1 . Uute liikmesriikide sisemajanduse koguprodukt ühe elaniku kohta EL keskmisest ajavahemikus 1960 – 2005 protsentides (EL12=100 kuni 1990 ja EL15=100 pärast)
|
|
1960 |
1973 |
1985 |
1990 |
1995 |
2000 |
2005 |
|
Iirimaa |
61 |
59 |
65 |
69 |
90 |
115 |
121 |
|
Hispaania |
60 |
79 |
73 |
78 |
79 |
83 |
89 |
|
Kreeka |
39 |
57 |
57 |
53 |
65 |
68 |
76 |
|
Portugal |
39 |
56 |
52 |
56 |
66 |
70 |
70 |
|
Nelja riigi keskmine |
50 |
63 |
62 |
64 |
75 |
83 |
89 |
Allikas: O’Leary, E. 1997, p.45 ja autori arvutused Eurostatist. Prognoos 2005 aastaks samuti Eurostatilt
Konvergentsiprotsessi kiirenemine 1990 aastatel on ilmelt seotud struktuurifondide ulatusliku rakendamisega Euroopa Liidus pärast 1986 aasta laienemist ja Ühtekuuluvusfondi loomist 1994 aastal suunatuna otseselt nelja vaesema liikmesriigi majanduslikule järeleaitamisele. Üks kolmandik EL eelarvest kulutati ühtekuuluvuse suunale ehk sisuliselt konvergentsiprotsessi toetamiseks. Neli ühtekuuluvuse fondidest toetuste saamise õigusega riiki on saanud toetusi üsna erinevas mahus. Järgnev tabel 2 esitab saadud toetuste osakaalud nende riikide sisemajanduse koguproduktist ja koguinvesteeringutest.
Tabel 2. Euroopa Liidu struktuuri- ja ühtekuuluvusfondide panus
vähemarenenud liikmesriikide majandusse
|
|
Kreeka |
Iirimaa |
Hispaania |
Portugal |
EUR4 |
|
Osakaal sisemajanduse koguproduktist protsentides |
|||||
|
1989–1993 |
2,6 |
2,5 |
0,7 |
3,0 |
1,4 |
|
1994–1999 |
3,0 |
1,9 |
1,5 |
3,3 |
2,0 |
|
2000–2006 |
2,8 |
0,6 |
1,3 |
2,9 |
1,6 |
|
Osakaal koguinvesteeringutest (gross capital formation) protsentides |
|||||
|
1989–1993 |
11,8 |
15,0 |
2,9 |
12,4 |
5,5 |
|
1994–1999 |
14,6 |
9,6 |
6,7 |
14,2 |
8,9 |
|
2000–2006 |
12,3 |
2,6 |
5,5 |
11,4 |
6,9 |
Allikas: Unity, solidarity, diversity for Europe, its people and its territory. Second report on Economic and Social Cohesion, Luxemburg, 2001, p.122.
Püsivalt kõrge on see suhtarv olnud Kreekas ja Portugalis, ulatudes seal 3 % aastas, Iirimaa toetuste määr on langenud 2.5 protsendilt ajavahemikus 1989-1993 kuni 0.6 protsendini 2000-2006. Hispaania on samuti saanud suhteliselt stabiilselt 1.5 % SKP-st toetusi struktuuri ja ühtekuuluvusfondidest.
Viimase Euroopa Liidu laienemisprotsessi käigus arutleti pidevalt, et see laienemine on eriline, kuna liituvad väga vaesed riigid. Selle väite analüüsimiseks valmistati järgnev joonis 2, millel esitatud andmed võimaldavad võrrelda konvergentsiprotsessi varasemate liitujate puhul, kes astusid Euroopa Liitu 1970-1980ndatel aastatel ja praegustes uutes liikmesriikides. Alumine tumedam osa joonisel 2 näitab Eesti ja teiste uute EL liikmesriikide SKP taset protsentides EL-15 tasemest 1995 aastal ja Iirimaa, Hispaania, Kreeka ja Portugali taset EL-12 tasemest nende riikide EL-i astumise eel. Ülemine heledam osa näitab, mitu protsenti on siirderiigid lähenenud EL keskmisele tulutasemele ajavahemikus 1995-2004 ja ülejäänud riikide lähenemist sama pikal ajavahemikul enne nende liitumist EL-iga. Jooniselt 2 selgub, et Hispaania tulutase on EL-i astumisel 1986 aastal praktiliselt võrdne Sloveeniaga 2004 aastal (ca 72-73 % EL keskmisest). Sloveenia tulutaseme saamiseks 2004 aastal tuleb liita joonisel olevad alumise (lähtetase 1995 a. ehk 61.2 %) ja ülemise osa (juurekasv 1995-2004 a. ehk 11.2 %) näitajad. Iirimaa ja Kreeka tulutasemed olid ühinemisel EL-iga 59 ja 57 % EL keskmisest, mis on hästi võrreldavad Tsehhi ja Ungari tasemetega 2004. a. liitumisel. Portugali tulutase oli veidi kõrgem kui Slovakkial, Balti riikides ja Poolas. Seega võib väita, et vaid need viimased riigid on suhteliselt vaesemad võrreldes varasemate liitujatega.
Joonis 2. Euroopa Liidu uute liikmesriikide tulutaseme kasv 1995-2004 võrreldes varasemate liitujate tulutaseme kasvuga pärast nende ühinemist EL-iga (alumine osa esialgne reaalne SKP protsendina EL keskmisest 1995 a. uute liikmete puhul või liitumise hetkel vanade liikmete korral. Ülemine osa näitab tulutaseme konvergentsi vastaval ajavahemikul)* Eurostati andmed ja prognoos
Kuid joonis 2 näitab ka üsna selgelt, kui pikk tee on veel Eestil käia, et jõuda EL keskmisele tulutasemele. Meie sisemajanduse koguprodukt ühe inimese kohta võrreldavates hindades moodustas 1995. aastal vaid 31,2 % EL keskmisest tasemest. See näitaja on jõudnud 2004. aasta lõpuks hinnanguliselt 46-47%-ni. Seega on tulutaseme kasv olnud küllalt kiire, kuid võrreldes näiteks Sloveeniaga on Eestil veel vaja väga pikka kõrge majanduskasvuga perioodi, et jõuda EL keskmisele tasemele.
Eesti ja teiste uute EL liikmesriikide tulutasemete konvergents kiirus
Konvergentsi alases kirjanduses on keskne küsimus, kui kiiresti jõuavad vaesemad riigid järele rikastele. 1990-ndate aastate alguses ilmunud töödes oldi väga pessimistlikud siirderiikide kiire konvergentsi võimaluse suhtes. Näiteks Maailmapanga uurimuses väideti: “Enamiku riikide jaoks konvergents toimub vahemikus 4 kuni kümme dekaadi, kui nad säilitavad praeguse kasvu mõjurid. Ainus erand on Poola, kus konvergents ei toimu kunagi ja Tsehhi Vabariik, mis konvergeerub 15 aastaga”- (Barbone, L., Zalduendo J,1996). Eestis on M.Randveer (2000) arvutanud, kui kaua aega kulub siirderiikidel saavutamaks EL-15 tulutase. Ta kasutas oma arvutustes Fisher; Sahay ja Vegh (1998) kasvumudelit, milles kasutati erinevaid variante investeeringute ja valitsuse kulutuste oletatavate tasemete kohta. Randveeru tulemused näitasid, et Eestil kuluks näiteks 40 aastat, eeldades, et EL keskmine pika-ajaline majanduskasv on 2.5 %. Järgnevas osas arvutatakse, mitu aastat kulub, et saavutada 75 % või 100%-line EL-i tulutase. Selleks kasutatakse järgnevat valemit (kohandatud kasutades Rajasalu 2001: 5):
(1)
kus c0 on esialgne SKP tase elaniku kohta võrreldes EL keskmisega , cT on siirderiigi poolt saavutada soovitav tulumäär, gC and gEL on prognoositavad keskmised majanduskasvu indeksid siirderiikidele ja EL-15, n on aastate arv, mis on vajalikud soovitud konvergentsini jõudmiseks. Aastate arv, mis on vajalik soovitava tasemeni jõudmiseks on avaldatav järgmiselt:
(2)
Valem (2) näitab, et konvergentsiks vajalik aastate arv sõltub esialgsest tulutasemest ja kasvukiiruse erinevusest uute liikmesriikide ja EL-15 vahel. Tabelist 3 selgub, et eeldades EL-i 2,4 protsendilist pika-ajalist majanduskasvu on siirderiikide järelejõudmise kiirus väga erinev. See sõltub väga tugevalt nende pika-ajalisest majanduskasvust. Kui kasutada 2004. aastaks tehtud majanduskasvu prognoosi ja pikendada seda tulevikku, siis Sloveenia jõuab esimesena viie aasta pärast 75%-ni EL tasemest. Järgnevad Leedu 17 ja Eesti ning Slovakkia 18 aastaga. Kui Ungari pika-ajaline kasv jääkski 3.2 % juurde (2004. a. prognoos), siis kuluks Ungaril koguni 45 aastat, et saavutada 75% EL tulutasemest. Täieliku EL tulutasemeni jõudmine võtaks aga Sloveenial aega 42 aastat, Leedul, Eestil ja Slovakkial hoopis vähem – vastavalt 26, 28 ja 32 aastat. Kuid selle arvestuse aluseks on 2004. aasta majanduskasvu jätkumine tulevikus väga pikal perioodil, mis on ilmselt väga raskesti prognoositav.
Tabel 3. Konvergentsi kiirus (aastad, mis on vajalikud jõudmaks 75 % või 100 % EL tulutasemest)
|
Riigid
|
SKP elaniku kohta EL-15 (2003) |
Kasvu-prognoos 2004 aastaks
|
Aastad jõudmaks 75% EL tasemest |
Aastad jõudmaks 100 % EL tasemest |
||||
|
Kasutades kasvumäärasid |
Kasutades kasvumäärasid |
|||||||
|
2004 kasvu prog-noos
|
2004 pluss lisaks 1 %
|
2004 pluss lisaks 2 %
|
2004 kasvu prog-noos
|
2004 pluss lisaks 1 %
|
2004 pluss lisaks 2 %
|
|||
|
Sloveenia |
72 |
3.2 |
5 |
2 |
2 |
42 |
19 |
12 |
|
Tsehhi |
61 |
3.3 |
24 |
11 |
7 |
56 |
27 |
18 |
|
Ungari |
53 |
3.2 |
45 |
20 |
13 |
82 |
36 |
24 |
|
Slovakkia |
52 |
4.5 |
18 |
12 |
9 |
32 |
22 |
17 |
|
Poola |
41 |
4 |
39 |
24 |
17 |
58 |
36 |
26 |
|
Eesti |
46 |
5.2 |
18 |
13 |
11 |
29 |
21 |
17 |
|
Leedu |
41 |
6 |
17 |
14 |
11 |
26 |
20 |
17 |
|
Läti |
35 |
6 |
30 |
22 |
17 |
42 |
30 |
24 |
|
Rumeenia |
26 |
5 |
42 |
31 |
24 |
54 |
39 |
31 |
|
Bulgaaria |
33 |
5 |
33 |
24 |
19 |
44 |
32 |
25 |
|
EL-15 |
100 |
2.4 |
|
|
|
|
|
|
Allikad: autori arvutused kasutades WIIW 2003, Deutsche Bank,2004, Eurostat 2004
Järgnevalt püütakse arvutustes sisse tuua EL-iga ühinemisega poolt uute liikmesriikide majandusele avaldatav positiivne mõju. Selleks on tabelis 3 tehtud kaks hüpoteetilist arvutust. Esimese korral eeldatakse, et liitumine toob kaasa püsiva üheprotsendilise täiendava majanduskasvu ja teisel juhul koguni kaheprotsendilise täiendava majanduskasvu. Liitumisest tuleneva täiendava majanduskasvu määra hindamisega on palju tegeldud ja ühes põhjalikumas uuringus on Bruess (2001) Oxfordi Maailma Makromajandusliku Mudelit kasutades tulnud järeldusele, et Ungari ja Poola peaksid saavutama ajavahemikus 2002-2010 üheprotsendilise täiendava majanduskasvu. Tsehhile andis prognoos 0.5- 0.8 % lisanduvat majanduskasvu tulenevalt EL-iga ühinemisest. See on suhteliselt samas suurusjärgus mitmete teiste autoritega, kes pakuvad täiendavat majanduskasvu vahemikus 0.6 kuni 1.2 % aastas. Vaadates nüüd tabelist 3 varianti, kus liitumise järgselt ilmneb üheprotsendiline täiendav majanduskasv, selgub, et EL keskmisest tulutasemest 75%-ni jõudmiseks on vaja Sloveenial 2 aastat ja kõige kauem, 31 aastat kulub Rumeenial. Kui aga liitumisest tulenev täiendav majanduskasv osutub 2 % aastas, siis 75%.ni jõudmiseks EL tasemest kulub Sloveenial 2 ja Rumeenial 24 aastat.
Eesti kohta on arvutatud välja võimaliku tulutasemete konvergentsi pikkused kahe eraldi stsenaariumi puhul. Tabelis 4 on EL pika-ajalise aastakeskmise majanduskasvu hinnanguna kasutatud positiivset stsenaariumi puhul 2.4 % ja negatiivset stsenaariumi korral vaid 1.4. Seejärel võeti erinevad võimaliku pika-ajalised Eesti majanduskasvu kiirused 3-st kuni 7 protsendini ja arvutati välja konvergentsiperioodi pikkus aastates.
erinevate majanduse kasvutempode korral
|
Eesti keskmine majanduskasv aastas (%)
|
EL pikaajaline keskmine majanduskasv aastas = 1.4 % |
EL pikaajaline keskmine majanduskasv aastas = 2.4 % |
||
|
75% EL tulutasemest |
100% EL tulutasemest |
75% EL tulutasemest |
100% EL tulutasemest |
|
|
3 |
31 |
50 |
84 |
133 |
|
4 |
19 |
31 |
32 |
50 |
|
5.2 |
13 |
21 |
18 |
29 |
|
6 |
11 |
18 |
14 |
22 |
|
7 |
9 |
14 |
11 |
18 |
Allikas. Varblane, Vahter, 2004
Juhul kui Eesti keskmine majanduskasv piirduks 3 protsendiga aastas ja EL areneks positiivse stsenaariumi kohaselt, ehk kasvaks 2.4 % aastas, siis kuluks Eestil EL tulutaseme saavutamiseks koguni 133 aastat. Kui aga Eesti kasvutempo oleks 7% aastas, siis oleks vaja vaid 18 aastat saavutamaks EL-15 keskmine tulutase ja 11 aastat, et saavutada 75 % EL tulutasemest. Võttes arvesse perioodi 2000-2004 keskmist majanduskasvu Eestis, mis on olnud ca 5 protsenti ja EL keskmist majanduskasvu, mis on olnud 1.4 protsendi juures, oleks keskpikas perspektiivis realistlikum, et Eestil kulub 13-18 aastat jõudmaks 75%-ni EL keskmisest tulutasemest ja 21-29 aastat saavutamaks EL-15 keskmine tulutase.
Loomulikult ei rahulda selline tulutasemete lähenemiskiirus praegust põlvkonda, kes sooviks näha hoopis kiiremat konvergentsi. Pidevalt tuuakse siin eeskujuks Iirimaad, kelle imelist konvergentsiteed ka eespool veidi kirjeldati. Kuid see on eriline juhtum, mille kordumine on vähe tõenäoline. Kuid lähtetingimused Iirimaa ja Eesti puhul ei ole võrreldavad, lisaks võimaliku struktuurifondide abi ulatus on Eesti puhul kindlasti väiksem. Iirimaaga sai 1990. aastate algul EL-i toetusi struktuurifondidest ja ühtsest põllumajanduspoliitika raames (CAP) ca 10 kuni 11% SKP-st.
Praegune laienemine toimub hoopis teises olukorras kui olid seda Iirimaa, Kreeka, Portugali või Hispaania liitumised. Esiteks on uute liitujate arv palju suurem ja nad suurendavad ühtekuuluvusfondist taotlusõigust omavate piirkondade hulka märgatavalt. Seetõttu juba liitumisläbirääkimiste ajal fikseeriti, et uued liitujad ei saa struktuurifondidest toetusi rohkem kui 4 % nende SKP-st. Samuti on muutmisel kogu EL ühtne põllumajanduspoliitika, mis peab pöörama vähem tähelepanu otsetoetustele ja suurendama maaelu toetamist. Järelikult ka põllumajandustoetuste suhteline kaal langeb.
Euroopa liiduga ühinemise oodatavad mõjud Eesti majandusele
Eelmises töö osas jõuti järeldusele, et Eesti ja teiste uute Euroopa Liidu liikmesriikide tulutaseme konvergents sõltub väga sellest, kuivõrd tugeva täiendava tõuke majanduskasvule annab ühinemisjärgne periood. Kõige üldisemas plaanis on vanade ja uute liikmesriikide vahel prognoositavad järgmisel integratsiooniga kaasnevad mõjud (vt. joonist 3)
Joonis 3: EL-i laienemise integratsiooniefektid (Breuss, 2001, autori muudatustega)
Euroopa Liidu uute liikmesriikide jaoks on väga oluline kaubandussuhete täielik liberaliseerimine seniste liikmesmaadega. Samuti peaks väga olulist positiivset tähtsust majanduskasvule omama investeeringute täiendav sissevool. Veidi pikemas perspektiivis peaksid avalduma ka ühisturu efektid, mis tulenevad ettevõtete võimalusest ära kasutada ühtsel suurel turul tegutsemise võimalused (mastaabisääst). Konkurents uute liikmesriikide turul peaks tugevnema, sest paljud suured rahvusvaheliste ettevõtted otsustavad alles nüüd tõsiselt siseneda nendele uutele turgudele. Konkurentsi kasv peaks hoidma kontrolli all ka hinnatõusu pärast liitumist. Tähtsat rolli mängib liitumisjärgses majanduskasvus ka struktuurifondide avanemine hoopis suuremas mahus kui olid seda nn liitumiseelsed fond.
Järgnevalt käsitletakse mõnede eespoolmärgitud tegurite mõju veidi põhjalikumalt. Eesti tulutaseme kasvu seisukohalt on väga oluline, milline on meie majanduse võime investeerida. Investeeringute taset saab mõõta nii suhtarvudena kui ka absoluutselt. Suhtarvudest on rahvusvaheliselt tunnustatuim näitaja koguinvesteeringute suhe SKP-sse, milles sisalduvad nii otsesed välisinvesteeringud, Eesti riigi ja erasektori investeeringud kui ka välisriikidest Eestisse suunatud rahalised vahendid, mis on kasutatud investeeringuteks (ennekõike EL-i struktuurifondidest saadud investeeringud).
Järgnevas tabelis 5 on esitatud aasta jooksul tehtud koguinvesteeringute suhe SKP-sse perioodil 1994-2004 protsentides. Eesti suhteline investeeringute tase on olnud väga kõrge läbi kogu vaadeldava perioodi. Väga olulist rolli on selles mänginud otseste välisinvesteeringute tugev sissevool, kuid ka sisemaine investeerimisaktiivsus on olnud väga hea. Võrreldes EL-15 keskmise näitajaga on Eesti suhteline investeerimisaktiivsus olnud 7 kuni 10 % kõrgem. Läti ja Leedu investeerimisaktiivsus on olnud pidevalt madalam kui Eestil ja seetõttu võiks neoklassikalise majanduskasvu mudeli järgi eeldada, et pikemas perspektiivis on Eestil võime saavutada kõrge majanduskasv parem kui naabermaadel. Samas aga näitab Lätis ja eriti Leedus madalama investeerimisaktiivsusega saavutatud Eestist suurem majanduskasv, et investeeringute kasutamine on seal olnud efektiivsem. Ka Iirimaa on majanduskasvu saavutanud Eestist madalama koguinvesteeringute tasemega. Tervikuna aga võib väita, et kõigis uutes liikmesriikides on suhteline investeerimisaktiivsus kõrgem kui EL-15 ja see annab tõestust heale konvergentsipotentsiaalile.
Tabel 5. Eesti ja teiste uute liikmesriikide, EL-15 ja mõnede tööstusriikide koguinvesteeringute suhe sisemajanduse koguprodukti 1994-2004 ( %)
|
|
1994 |
1995 |
1996 |
1997 |
1998 |
1999 |
2000 |
2001 |
2002 |
2003 |
2004 |
|
EL-15 |
19.8 |
19.8 |
19.6 |
19.4 |
19.9 |
20.2 |
20.6 |
20.2 |
19.4 |
19.1 |
19.2 |
|
Eesti |
26.8 |
25.9 |
26.7 |
28.1 |
29.6 |
24.9 |
25.4 |
26.5 |
28.5 |
30.2 |
29.5 |
|
Läti |
14.9 |
15.2 |
18.3 |
18.8 |
27.3 |
25.2 |
26.5 |
27.0 |
26.4 |
25.5 |
25.7 |
|
Leedu |
23.1 |
21.4 |
21.4 |
23.0 |
24.2 |
22.2 |
18.8 |
20.2 |
20.4 |
20.8 |
21.1 |
|
Ungari |
20.1 |
20.1 |
21.4 |
22.2 |
23.6 |
23.9 |
23.5 |
23.5 |
23.4 |
22.0 |
22.2 |
|
Poola |
|
|
19.4 |
22.0 |
23.6 |
24.0 |
23.5 |
20.7 |
19.0 |
18.4 |
18.8 |
|
Sloveenia |
20.1 |
20.4 |
21.4 |
22.7 |
23.6 |
26.4 |
25.7 |
24.0 |
22.6 |
22.9 |
24.2 |
|
Iirimaa |
16.5 |
17.5 |
19.1 |
20.8 |
22.4 |
23.9 |
24.2 |
23.5 |
22.1 |
22.3 |
22.4 |
|
Jaapan |
28.3 |
27.8 |
28.4 |
28.1 |
26.9 |
26.3 |
26.3 |
25.8 |
24.2 |
23.8 |
23.8 |
Allikas: Eurostat, 2004
Oluline on ka vaadata, missugune on koguinvesteeringute absoluutne tase ehk koguinvesteeringud ühe elaniku kohta. EL-15 riikides oli keskmine tase näiteks 1998. aastal 3990 EUR ja Eestil vaid 930 EUR. Seega oli mahajäämus 4,3 korda. Ka kõige madalama investeerimistasemega EL liikmesriigis Kreekas oli see 2280 EUR ehk 2,5 korda suurem kui Eestis. Seega on vajalik investeeringute mahu kasv ja Eesti liitumine loob eelduse investeeringute senisest kiiremaks kasvuks. Juba liitumiseelsed aastad on selles suunas olukorda tublisti parandanud. Nii oli 2004. aastaks Eesti koguinvesteering ühe elaniku kohta jõudnud tasemeni 1500 eurot, samal ajal on see EL-15 riikides kasvanud 4700 euroni ehk Eesti mahajäämus absoluuttasemel on kaks korda vähenenud. Liitumiseelsel perioodil moodustasid EL investeeringud 4% Eesti koguinvesteeringutest, mis pärast Eesti ühinemist EL-iga peaks kasvama maksimaalselt 3 korda.
Eesti jaoks on seni palju olulisem investeeringute allikas olnud pidev otseste välisinvesteeringute sissevool. See näitab Eesti atraktiivsust välismaiste investorite silmis, samuti iseloomustab see küllalt hästi riigi tootmistegurite konkurentsivõimet maailmaturul. Eesti on siirderiikide hulgas tõusnud otseste välisinvesteeringute tasemelt ühe inimese kohta Tsehhi järel teisele kohale ca 3000 euroga ühe elaniku kohta. Siin on tegemist otseste välisinvesteeringute positsiooni näitajaga, mis võtab kokku kõik senini tehtud otseinvesteeringud. Samal ajal on jooniselt 4 näha, et Saksamaa, Soome või Norra vastav tase on 5–8 tuhat eurot elaniku kohta ja Iirimaal koguni 41 tuhat eurot. Seega on ka Eestil veel piisavalt kasvuruumi uute investeeringute saamiseks. Kogu riigis olemasolevate välisinvesteeringute suhe SKP-sse oli EL riikides tervikuna 2000. aastal ca 28%. Eesti vastav näitaja on oluliselt kõrgem, ulatudes üle 50% künnise ehk meie majandus on palju enam sõltuv välisinvestorite käitumisest.
Joonis 4. Otseseid välisinvesteeringuid ühe elaniku kohta 2002. a lõpu seisuga eurodes (World Investment Report, 2004)
Suurem osa Eestis tegutsevatest investoritest on pärit Soomest ja Rootsist, kellele oli Euroopa Liiduga ühinemine iseenesest mõistetav loogiline samm Eesti arengus ja nende investorite käitumine ei muutu oluliselt. Vaid Eesti maksupoliitika võib soodustada suurema osa saadud kasumi reinvesteerimist. Teise rühma kuuluvad toorainele orienteeritud investorid, kelle peamine eesmärk on Eesti loodusvarasid kasutades tugevdada oma positsioone rahvusvahelisel turul. Sellesse rühma kuuluvad nii Skandinaaviamaade kui ka USA, Saksamaa ja Suurbritannia investorid, kes põhiliselt on seotud meie puidusektoriga, kuid tegutsevad ka toiduainete-, keemia- ja ehitusmaterjalitööstuses. Nendesse sektoritesse investeerimise vastu võivad hakata senisest hoopis enam investeerima ka kaugematest EL riikidest pärit investorid (Suurbritannia, Holland, Saksamaa, Prantsusmaa, Hispaania). Kolmandasse rühma kuuluvad investorid, kelle peamine eesmärk on Eesti odava tööjõu ärakasutamine oma globaalses tootmissüsteemis. Sellesse rühma kuuluvad Skandinaavia multinatsionaalsed ettevõtted, kuid sageli ka USA, Saksamaa, Prantsusmaa ja Suurbritannia investorid, kes on sisenenud Eesti turule Soome ja Rootsi kaudu. Nad tegutsevad paljudes valdkondades, kuid kõige enam on seda tüüpi investoreid elektroonika-, tekstiili- ja õmblustööstuses ning masinaehituses. Nende investorite käitumist määrab oluliselt Eesti tootmiskulude tase ja selle dünaamika. Eesti ühinemine EL-iga on nende jaoks väga oluline stabiilsust suurendav tegur ja julgustab neid oma tegevust siin edasi arendama või uusi ettevõtteid looma. Kui meie tööjõud ja muud tootmiskulud kasvavad liiga kiiresti, siis võib toimuda nende investorite lahkumine näiteks Hiinasse või Kagu-Aasia odavamatesse riikidesse. Tervikuna suurendab Eesti ühinemine EL-iga väljavaateid pakkuda huvi EL välistest riikidest pärit investoritele ja seda esmajoones kui Baltimaade ja Poola regioon.
Seni on Eestisse investeerimine olnud välisinvestoritele järjest enam kasumlik, mida näitab järgnev joonis 5. Sellel on kujutatud igal aastal kõigi Eestis olemasolevate välisinvesteeringute pealt saadud kogutulu ja selle reinvesteeritud osa. Nende kahe näitaja vahe on lihtsustatult käsitledes investorite poolt välja võetud dividendid. Joonis 5 näitab kuidas koos kogutulu kiire kasvuga viimastel aastatel on suurenenud ka reinvesteerimine Eesti majandusse. Dividendide osakaal kogutuludest on jäänud enam vähem samale tasemele –üks kolmandik võetakse välja ja kaks kolmandikku investeeritakse tagasi..
Joonis 5. Eestisse tehtud otsestelt välisinvesteeringutelt saadud tulu ja sellest reinvesteerimise mahud 1994-2004 miljonites kroonides (Eesti Pank, 2004)
Sellise suhte säilitamine oleks Eesti majanduse tulutaseme konvergentsi seisukohalt väga soodne. Ka 2004. aasta esimese poolaasta tulemused ennustavad jälle uue välisinvestorite teenitud tulude rekordi saavutamist ja vähemalt eelmise aasta tasemel reinvesteeringuid. Joonisel 5 näidatud reinvesteeringute soodne areng on otseselt seotud Eesti kui investeeringute sihtriigi maariski tasemega paranemisega seoses EL-iga ühinemisega.
Euroopa Liiduga ühinemisel on oluline ka ühisturuga liitumise ehk kaubandusefekt. Väliskaubandusel on Eestis kui avatud majandusega väikeriigis täita väga tähtis roll. Stabiilne majanduskasv oleneb suures osas meie ekspordi edukusest. Viimasel kümnendil on toimunud väga kiire EL-i suunalise orientatsiooni kasv ja Venemaa osa järsk vähenemine. Sellel on nii objektiivsed (Venemaa poolne enamsoodustusprintsiibi mitterakendamine Eesti suhtes) kui subjektiivsed (Eesti valitsuse passiivsus kaubanduse arendamisel Venemaaga) põhjused. Huvitaval kombel EL-iga ühinemine aitas kaasa Eesti ekspordi kasvule, mitte ainult EL liikmesriikide vaid veel enam Venemaa suunas, sest kadus ära Eesti ebavõrdne kohtlemine (nn topelttollid). Sellele annab kinnitust asjaolu, et 2004. aasta aprillis moodustas Venemaa vaid 2.3 % koguekspordist ja juba augustis oli see 7.2 %. Nii lühikese ajaga toimus suur kas, mis muidugi osaliselt on ka põhjendatud sellega, et seniseid läbi kolmandate riikide Eesti kaupade eksportimise kanaleid enam polnud vaja kasutada ja see eksport läks otseselt Venemaa arvele. Kuid kindlasti on siin oluline roll ka kaubanduse liberaliseerimisel Venemaaga. Samas aga Eesti import Venemaalt ja teistest SRÜ riikidest muutub keerulisemaks, sest rakendusid tollimaksud (eriti põllumajandussaadustele) ja paljud standardid, mida varem polnud tarvis rakendada. Tervikuna on kaubanduse arengul aga väga positiivne mõju Eesti konvergentsiprotsessile.
Euroopa ühtse põllumajanduspoliitika rakendamine Eestis lõi eeldused stabiilsuse kasvuks põllumajanduses ja maaelus tervikuna. Seda tagavad ühtsed kokkuostuhinnad, suurenenud investeeringud liitumiseelsetest fondidest (SAPARD) ja struktuurifondidest, samuti maaelu arengu toetused Riikliku Arengukava raames. EL-i ekspordisubsiidiumide kaotamine koos tootjahindade mõningase kasvuga tõid kaasa toidukaupade hindade kasvu – septembris 2004 oli see aastases arvestuses 6,6 protsenti. Kuid mingit hüppelist hindade kasvu ei toimunud ja edaspidi võib prognoosida hindade stabiliseerumist.
Euroopa Liiduga ühinemine annab vaid võimaluse Eesti majanduskasvu kiirenemiseks. Kuid selle teostumine eeldab võimaluste ärakasutamist. Selles mõttes on “Eesti riiklik arengukava Euroopa Liidu struktuurifondide kasutuselevõtuks - ühtne programmdokument 2003-2006” (edaspidi lühidalt RAK) väga tähtis dokument, mis peegeldab teatud poliitilisi valikuid Eesti majanduspoliitiliste prioriteetide suhtes. Kui Eesti soovib ka tulevikus hoida pidevalt kõrget majanduskasvu, siis senine liberaalne majanduspoliitika pole varsti enam piisav. Eesti konkurentsivõimet maailmaturul määrab esmajoones ära see, kuivõrd kvaliteetne on meie inimkapital ja mil määral suudetakse panna ettevõtlussektor investeerima uuendustesse. Neid ülesandeid aga lihtsalt liberaalne majanduspoliitika iseenesest ei lahenda.
Küllalt levinud on väärarusaam, et Eesti majanduse konkurentsivõime kujuneb põhiliselt ettevõtluses. Seal majanduse konkurentsivõime realiseerub, kuid konkurentsivõime ise luuakse terve hulga tegurite koosmõjul, millest väga suur osa on seotud inimkapitaliga. Just inimkapitali arendamine on tegevus, mis annab võimaluse Eesti konkurentsivõime suurendamiseks pikemas perspektiivis läbi töö tootlikkuse kasvu. Piisava ettevalmistusega tööjõu puudumine on peamine ettevõtete laienemist takistav tegur Eestis ka välisinvestorite arvates (Foreign, 2001). Seni on abinõudest tööpuuduse leevendamiseks ja aktiivsest tööturupoliitikast (ümberõppest ja täienduskoolitusest) peamiselt vaid räägitud, kuna rahaline toetus on olnud tühine ja mõju tööturule sisuliselt olematu. Selles mõttes on EL-i struktuurifondide kaasamisel meie inimkapitali arendamisse väga suur tähtsus. Kuid Iirimaa kogemusele toetudes võib väita, et suuremad investeeringud kõigi tasandite haridusse, kuid ka aktiivsete tööturumeetmete rakendamisse ning ulatusliku täiendkoolituse arendamisse annavad positiivseid tulemusi vaid siis, kui ollakse järjekindlad ja ei loodeta saavutada kohe suurt edu.
Positiivse märgina tuleb hinnata asjaolu, et investeeringute jaotus prioriteetide vahel RAK-i koostamise käigus muutus oluliselt. Kui algselt oli investeeringuteks inimkapitali planeeritud vaid 8% koguinvesteeringutest, siis lõppvariandis on see 19,6 % ja võttes arvesse ka teiste prioriteetide raames inimkapitalile tehtavad kulutused, jõuab osakaal 22-23 protsendini (vt. tabelit 6). Investeeringud inimkapitali suurenevad Eestis kolmes suunas: uue tööjõu ettevalmistamise parandamine, olemasoleva tööjõu ümberkoolitamine, seni hõivest väljas olnute kaasamine. Esimeses suunas on kavandatud ajavahemikus 2004–2006 investeerida kutse- ja kõrghariduse kaasajastamisele vähemalt 1 miljard krooni kolme aasta jooksul.
Tabel 6. Riikliku
Arengukava prioriteetide rahastamise jaotus 2004-2006
kokku miljonites kroonides
|
Prioriteedid |
Kokku priori-teedile
|
s.h. EL panus |
s.h. Eesti panus |
Prioriteedi osakaal RAK-i kogu-investeeringutest (%) |
|
1.Inimressursi arendamine |
1554 |
1191 |
363 |
19,6 |
|
2.Ettevõtluse konkurentsivõime |
1527 |
1145 |
382 |
19,2 |
|
3.Maaelu ja põllumajandus |
1704 |
1084 |
620 |
21,5 |
|
4.Kohalik areng ja infrastruktuur |
2845 |
2162 |
683 |
35,9 |
|
Tehniline abi |
305 |
229 |
76 |
3,8 |
|
KOKKU |
7935 |
5811 |
2124 |
100,0 |
Allikas: autori arvutused (Eesti Riiklik Arengukava, lk.16)
Olemasoleva tööjõu ümberkoolitamise osas lisanduvad veel 240 miljonit krooni ettevõtluse arengu toetamise raames, kus muude tegevuste hulgas rahastatakse ka ettevõtete poolt algatatud koolitusprogramme oma töötajate ümberkoolitamisel. Seni hõivest väljas olnute kaasamist tööturule rahastatakse 380 miljoni krooniga kolme aasta jooksul ehk 4 korda enam kui varem. See annab lootust, et on võimalik ka suurendada tööjõu pakkumist, mitte ainult parandada olemasoleva tööjõu kvaliteeti. Seega võib kõiki eelpoolnimetatud vahendeid ühendades kokku suunata inimkapitali arendamisse otseselt ja kaudselt kokku 1,6 miljardit krooni. Niisugune põhimõtteline investeeringute suurendamine antud valdkonnas annab väga selge signaali, et Eesti soovib lahendada inimkapitali arendamisega seotud probleemid. Väga suure panuse annab arengukava realiseerimine ka Eesti riigi kõigi oluliste infrastruktuuri elementide arengusse. Kava teostumise korral on Eesti astunud edasi suure sammu kaasaegse transpordi, infotehnoloogilise, energeetilise, veevarustuse ja kanalisatsiooni alase infrastruktuuri arendamisel. Samuti on olulised investeeringud kavandatud nii hariduse, tervishoiu kui ka sotsiaalse infrastruktuuri loomisse. Need kõik kokku mõjuvad positiivselt nii regionaalse kui ka sotsiaalse ebavõrdsuse vähendamisele. Eelpool märgitud sammud kokku annavad võimaluse Eesti tulutaseme kasvu kiirendamiseks, mis võimaldaks realiseerida optimistliku variandi tabelites 3 ja 4 kirjeldatud konvergentsi stsenaariumitest ja saavutada Euroopa Liidu keskmine tulutase kahe kümnendiga.
Kokkuvõte
Käesoleva töö eesmärk oli analüüsida Eesti ja teiste uute Euroopa Liidu liikmesriikide tulutaseme konvergentsiprotsessi. Kõige üldisemas mõttes on majandusteaduses konvergentsi käsitletud kui protsessi, mille käigus erinevate majandussubjektide teatud näitajad ühtlustuvad, lähenevad teineteisele Käesolevas töös piirdutakse põhiliselt tulutaseme konvergentsi käsitlemisega. Perioodil 1994 – 2004 toimus praeguste uute EL liikmesriikide tulutasemete lähenemine EL tasemele ja samal ajal vähenes ka nende riikide omavaheliste tulutasemete erinevus. Praegused uued liikmesriigid olid ühinemise hetkel 2004 ligikaudu samasuguse suhtelise tulutasemega Euroopa Liidu keskmise suhtes kui varasemad nn. ühtekuuluvusfondi rühma liitujad. Kuid praeguste uute liikmete konvergentsiprotsess on olnud palju kiirem ulatudes perioodil 1994-2004 kuni 17 %-ni.
Eesti ja teiste uute EL liikmesriikide tulutaseme kasvule mõjuvad positiivselt mitmed tegurid. Esiteks majanduslik stabiilsus muudab investeerimiskeskkonna stabiilsemaks ja tekitab täiendava huvi välisinvestoritel siseneda nende riikide turgudele. Samuti kaasneb EL-iga ühinemisega parem kohalike ettevõtete juurdepääs kapitaliturule. Mõlemad eelpoolnimetatud tegurid kokku suurendavad neis riikides koguinvesteeringuid, mis omakorda mõjub soodsalt tootlikkusele ja see kiirendab tulutaseme kasvu. Samuti on paljude uute liimesriikide puhul väga oluline kaubandustingimuste liberaliseerimine, kuid Eesti puhul selle teguri mõju on tagasihoidlikum, sest juba enne liitumist oldi väga liberaalse väliskaubanduspoliitikaga.
Euroopa Liiduga ühinemine annab vaid võimaluse Eesti majanduskasvu kiirenemiseks, mille teostumine eeldab Eesti läbimõeldud majanduspoliitikat. Väga positiivne on liitumisjärgselt Eesti jaoks rakendada „Eesti riiklik arengukava Euroopa Liidu struktuurifondide kasutuselevõtuks - ühtne programmdokument 2003-2006“. Ka järgmine samm tuleb teha juba 2004- 2005. aastal, kui Eesti peab ette valmistama juba järgmise Riikliku Arengukava ajavahemikuks 2007-2013, mille raames kasutatavate rahaliste vahendite hulk võib ulatuda 30 miljardi kroonini. Selle arengukava ettevalmistamisest peaks saama alus põhjalikuks aruteluks ja kokkulepete sõlmimiseks Eesti pikaajalise majanduspoliitika kohta.
Kui Eesti soovib ka tulevikus hoida pidevalt kõrget majanduskasvu, siis tuleb meil tunnistada, et senine liberaalne majanduspoliitika pole varsti enam piisav. Eesti konkurentsivõime maailmaturul määrab esmajoones ära see, kuivõrd kvaliteetne on meie inimkapital ja mil määral suudetakse panna ettevõtlussektor investeerima uuendustesse. Neid ülesandeid aga lihtsalt liberaalne majanduspoliitika iseenesest ei suuda lahendada. Siin on vajalik Eesti pikaajalise strateegilise arengukava olemasolu. Riikliku arengukava realiseerimisega peaks toimuma muutus suhtumises inimkapitali arendamisse. Abinõud tööpuuduse leevendamiseks ja aktiivse tööturupoliitika (ümberõppe ja täienduskoolituse) meetmed saavad esmakordselt ka arvestatava rahalise toetuse ja see kõik kokku annab lootuse, et majanduskasv võib olla pikemas perspektiivis kiirenev.
Barbone, L., Zalduendo J. (1996) EU Accession and Economic Growth. The challenge for Central and Eastern European countries.Central Europe Department, The World Bank, mimeo, Washington, D.C.
Barro, Robert J. (1991) Economic Growth in a Cross Section of Countries. Quarterly Journal of Economics Vol. 106, No.2, pp.407-443.
Barro, Robert J. and Xavier Sala-i-Martin (1992) Convergence. Journal of Political Economy 100, 223–51.
Barry, F. (2003) Economic Integration and Convergence Processes in the EU Cohesion Countries. Journal Common Market Studies, Vol.41, No.5, pp. 897 - 921
Breuss, F. (2001) Macroeconomic Effects of EU Enlargement for Old and New Members. - Paper presented at the 51st International Atlantic Economic Conference, Athens, March 2001, 21 p.
Islam, N. (2003) What have we learnt from the convergence debate? Journal of Economic Ssurveys, Vol. 17, No. 3, pp.1-54
Eesti riiklik arengukava Euroopa Liidu struktuurifondide kasutuselevõtuks – ühtne programm-dokument 2003-2006. (www.fin.ee)
Eesti riiklik arengukava Euroopa Liidu struktuurifondide kasutuselevõtuks – ühtne programm-dokument 2003-2006. Programmitäiend (www.fin.ee)
Foreign Direct Investments in Estonian Economy. (ed. by U.Varblane). Tartu University Press, Tartu, 2001
O’Leary, E. (1997) The convergence performance of Ireland among EU countries: 1960 to 1990.. University College Cork, Ireland. Journal of Economic Studies, Vol. 24 Nos. 1/2, 1997, pp. 43-58.
Rajasalu, T. (2001) Convergence in the European Union and Some Guidelines for Institutional Reforms in Estonia. –In: Factors of Convergence: a Collection for the Analysis of Estonian Socio-Economic and Institutional Evolution. Tallinn: Ühiselu, pp. 3-37
Randveer, M.(2000) Tulutaseme konvergents Euroopa Liidu ja liituda soovivate riikide vahel. Tallinn, 2000. [http://www.ee/epbe/papers/6_2000/index.pdf.et.]. 20/03/2003.
Romer, P. (1986): 'Increasing returns and long run growth', Journal of Political Economy, 94, 1002-1037
Solow, Robert M. 1956. A Contribution to the Theory of Economic Growth.- Quarterly Journal of Economics ,70, pp. 65—94
Unity, solidarity, diversity for Europe, its people and its territory.(2001) Second report on Economic and Social Cohesion, Luxemburg
Varblane, U. Inimkapitali areng ja Eesti majanduspoliitilised valikud. – Eesti Majanduse Teataja, 2002, nr. 10, lk. 8-13.
Varblane, U. (2002). Kommentaarid stsenaariumides kasutatud majandusindikaatorite juurde. - Berg, E; M. Mäger; E. Soosaar; E. Terk; U. Varblane. Kui Eesti ei saa Euroopa Liitu. Tallinn, 2001/2002, lk. 60-71
Varblane, U, Vahter, P. (2004) The analysis of the convergence process of transition countries. Paper presented at workshop: Estonia - growth and restructuring of a new EU member, May 13-14, 2004, UCL SSEES, CSESCE, London, 28 p.
World Investment Report 2002. Transnational Corporations and Export Competitiveness.UN. New York, Geneva, 2002